Kapitooliumi jõudes oleme juba meeleheitel. Astume ikka ja jälle jumaldava rahvahulga ette. Siin, privilegeeritute hulgas, kelle nimesid ei panda kunagi lõikuspäeva loosirattasse, kelle lapsed ei pea kunagi surema oletatavate kuritegude eest, mis sooritati juba mitu põlvkonda tagasi, ei ole mingit ülestõusuohtu. Kapitooliumis ei pea me kellelegi oma armastust tõestama, peame lihtsalt hellitama lootust, et suudame võib-olla veel mõjutada mõnda neist, keda ringkondades veenda ei õnnestunud. Mida me ka ei teeks, seda tundub liiga vähe ja selleks tundub liiga hilja.
Kui treeningkeskusesse oma vanadesse ruumidesse jõuame, olen mina see, kes käib välja avaliku abieluettepaneku mõtte. Peeta on nõus seda tegema, kuid kaob seejärel tükiks ajaks oma tuppa. Haymitch käsib mul ta rahule jätta.
"Ma arvasin, et ta tahab seda nagunii," ütlen mina.
"Mitte niimoodi," vastab Haymitch. "Ta tahtis, et see oleks tõeline."
Lähen oma tuppa tagasi ja poen teki alla, püüdes mitte mõelda Gale'ile, kuid ei suuda mõelda millestki muust.
Tol õhtul peame treeningkeskuse ees laval vastama suurele hulgale küsimustele. Caesar Flickerman oma vilkuvas kesköösinises ülikonnas, juuksed, silmalaud ja huuled endiselt tuhmsinised, juhib meid veatult läbi intervjuu. Kui ta pärib meilt tuleviku kohta, laskub Peeta ühele põlvele, laotab oma südame mu jalgade ette ja palub mind endale naiseks. Mina olen muidugi nõus. Caesar on kui arust ära, Kapitooliumi publik hullub, kaadrid näitavad õnnest joobunud Panemi elanikke terves riigis.
President Snow isiklikult tuleb ja õnnitleb meid. Ta haarab Peeta käe ja patsutab teisega heakskiitvalt tema õlale. Ta kallistab mind, nii et mähkun vere ja rooside lõhna, ja surub mu põsele täidlase suudluse. Kui ta eemaldub, kaevuvad ta sõrmed mu käsivarde ja ta naeratab mulle vastu. Julgen kulme kergitada. Need küsivad seda, mida mu huuled küsida ei saa. Kas mul õnnestus? Kas sellest piisas? Kas kõigest loobumisest teie nimel, mänguga kaasa minemisest, lubadusest Peetaga abielluda oli küllalt?
Vastuseks näen presidendi peaaegu märkamatut pearaputust.
6
See üks kerge liigutus tähendab lootusekiire kustumist ja kõige selle hävingu algust, mis mulle maailmas vähegi kallis. Ma ei kujuta ette, millise kuju karistus võtab, kui laialt võrk välja visatakse, aga kui see kõik kord läbi saab, ei ole suure tõenäosusega enam midagi järel. Võiks arvata, et sellisel hetkel valdab mind täielik meeleheide. Kummaline. Peamiselt tunnen hoopis kergendust. Sest võin selle mängu lõpetada. Sest küsimus, kas see ettevõtmine õnnestub, on saanud vastuse, mis sellest, et vastuseks on vaid kindel ei. Sest kui pöörastel aegadel võetakse kasutusele pöörased vahendid, on ka minul vabadus käituda nii pööraselt, kui vähegi soovin.
Ainult mitte siin, mitte veel. Oluline on jõuda tagasi 12. ringkonda, sest milline plaan ka ei oleks, suurem osa sellest on seotud minu ema ja õe, Gale'i ja tema perekonnaga. Ja Peetaga, kui mul õnnestub teda veenda meiega kaasa tulema. Lisan nimekirja ka Haymitchi. Need on inimesed, kelle pean endaga kaasa võtma, kui metsikusse loodusesse põgenen. Kuidas ma nad nõusse saan, kuhu me keset sügavat talve läheme, millise hinnaga õnnestub meil ära hoida meie kinninabimine – need küsimused on seni veel vastuseta. Aga vähemalt tean nüüd, mida pean tegema.
Avastan, et kokkuvarisemise ja nutmise asemel sirutan hoopis selga ja seisan enesekindlamalt kui mitme viimase nädala jooksul. Minu naeratus, kuigi mõnevõrra hullumeelne, ei ole pealesunnitud. Ja kui president Snow vaigistab pealtvaatajaid ja lausub: "Mis te arvate, kui korraldaksime neile pulmapeo siinsamas Kapitooliumis?" tuleb mul ilma pingutamata välja rõõmust arulageda tüdruku roll.
Caesar Flickerman pärib presidendilt, kas tol on mõttes mingi konkreetne kuupäev.
"Enne, kui me kuupäeva paika paneme, peaksime vist asja Katnissi emaga arutama," vastab president. Publik naerab valjusti ja president asetab käe mulle õlgadele. "Võib-olla, kui terve riik selle oma südameasjaks võtab, saame sind enne kolmekümnendat eluaastat mehele pandud."
"Ilmselt tuleb selleks uus seadus välja anda," vastan itsitades.
"Ka seda, kui vaja," sõnab president vandeseltslasliku huumoriga.
Oi, kui lõbus meil kahekesi on.
Peole, mis toimub president Snow häärberi banketisaalis, ei leidu võrdset. Lagi kaheteist meetri kõrgusel on kujundatud öiseks taevaks, kus tähed säravad täpselt nagu koduski. Arvatavasti on need samasugused ka Kapitooliumis, aga kes võiks seda teada? Linna valguskuma on kogu aeg liiga ere, et üldse tähti näha. Kusagil põranda ja lae vahel hõljuvad muusikud valge ja koheva pilvesarnase asja peal, ent ma ei saa aru, mis neid seal üleval kinni hoiab. Traditsioonilised söögilauad on asendatud loendamatu hulga polsterdatud diivanite ja toolidega, mõned ümber kaminate, teised lõhnavate lilleaedade või eksootiliste kaladega täidetud tiikide kõrval, kõik ikka nii, et inimesed saaksid süüa ja juua või teha seda, mis neile parasjagu meeldib, ülimaid mugavusi nautides. Saali keskel on kiviplaatidega kaetud ala, mis funktsioneerib nii tantsupõrandana, esinejatele mõeldud lavana kui ka järjekordse kohana, kus saab toretsevalt riietatud külalistega lobiseda.
Kuid õhtu säravaim täht on toit. Delikatessidega täidetud lauad ääristavad seinu. Ootevalmis on kõik, mis pähe tuleb, millest võiks vähegi unistada. Terved röstitud veised ja sead ja kitsed keerlevad ikka veel varrastel. Tohutud vaagnad isuäratavate puuvilja- ja pähklitäidisega lindudega. Ookeanielukad kastmetega üle pihustatult või anuvalt ootamas, et neid kastetaks vürtsikatesse soustidesse. Loendamatud juustud, leivad, juurviljad ja maiustused ning veinijoad ja hubiseva leegiga piiritusenired.
Koos vastupanu osutamise sooviga on tagasi tulnud ka minu söögiisu. Pärast nädalaid liigset muretsemist ja kasinat söömist tunnen nälga.
"Ma tahan maitsta kõike, mis siin on," ütlen Peetale.
Näen, kuidas ta üritab mu näost midagi välja lugeda, minu muutuse põhjuse jälile saada. Kuna tema ei tea, et ma president Snow arvates läbi kukkusin, võib ta oletada, et minu arvates läks meil kõik üliedukalt. Võib-olla isegi seda, et tunnen siirast rõõmu meie kihluse üle. Tema silmis peegeldub hämming, kuid ainult viivuks, sest kaamera jälgib meid. "Siis pead sa kohe peale hakkama," sõnab ta.
"Hästi, aga mitte rohkem kui suutäis igast roast," ütlen mina. Mu otsusekindlus lööb vankuma peaaegu kohe, juba esimese laua juures, kus on umbes kakskümmend eri suppi, millest maitsen kõigepealt kreemjat kõrvitsaleent, mis on üle puistatud pähklilaastude ja tibatillukeste mustade seemnetega. "Võiksin seda terve õhtu süüa!" hüüatan. Aga ma ei tee seda. Uuesti nõrgeneb mu tahe selge rohelise puljongi ees – oskan vaid öelda, et see maitseb nagu kevad – ja veel kord siis, kui proovin vaarikatega üle külvatud vahust ja roosat suppi.
Näod tulevad ja lähevad, küsitakse ja öeldakse nimesid, tehakse pilte, surutakse suudlusi põsele. Tuleb välja, et minu pilapasknääriga rinnanõel on sigitanud uue moeröögatuse. Paljud inimesed tulevad minu juurde ja näitavad oma aksessuaare; mu lindu on kujutatud rihmapannaldel, tikitud siidrevääridele, tätoveeritud isegi intiimsetesse kohtadesse. Kõik tahavad kanda võitja talismani. Võin vaid ette kujutada, kuidas see president Snow vihale ajab. Aga mida ta teha saab? Mängud olid Kapitooliumi elanike seas nii menukad, sest nende jaoks kujutasid marjad endast vaid sümbolit meeleheitel tüdrukust, kes püüdis päästa oma armsamat.
Me ei otsi Peetaga seltskonda, aga meid otsitakse pidevalt. Meie oleme need, kellega kohtumisest ei taha keegi ilma jääda. Käitun nii, nagu oleks mul tohutult tore, aga tegelikult ei huvita need Kapitooliumi inimesed mind karvavõrdki. Nad juhivad ainult mu mõtted toidult eemale.
Iga laua peal ootavad uued ahvatlused ja hoolimata ühe suutäie reeglist hakkab mu kõht juba täis saama. Võtan väikese tüki röstitud lindu, löön hambad sisse ja keelele valgub apelsinikaste. Hõrk. Aga ma lasen Peetal ülejäänu ära süüa, sest tahan veel erinevaid roogi maitsta, ja mõte toidu minemaviskamisest, mida paljud inimesed teevad nagu muuseas, on mulle täiesti vastumeelne.