Täna olen igatahes õppinud üht. See siin ei ole 12. ringkonna suurendatud versioon. Meie aeda ei valvata ja väga harva on seal elekter sees. Meie rahuvalvajad ei ole küll teretulnud, aga nad ei ole kaugeltki nii jõhkrad. Meie raskused kutsuvad esile pigem väsimust kui raevu. Siin, 11. ringkonnas on inimeste kannatused palju teravamad ja meeleheide märksa suurem. President Snowl oli õigus. Sädemest piisab, et neid lõõmama panna.
Kõik toimub minu jaoks liiga kiiresti, et seda korralikult seedida. Hoiatus, lasud, arusaamine, et olen põhjustanud väga tõsiste tagajärgedega sündmusi. Kõik kokku tundub peaaegu võimatu. Teine asi, kui oleksin seda kõike kavatsenud, aga praeguses olukorras … kuidas, pagana pihta, olen suutnud nii palju jama kokku keerata?
"Tule nüüd. Meil on vaja veel õhtusöögil osaleda," sõnab Haymitch.
Seisan niikaua duši all, kui lastakse, kuid lõpuks hakatakse mind valmis sättima. Paistab, et ettevalmistusmeeskond on päevased sünd mused juba unustanud. Kõik on õhtusöögi pärast väga elevil. Ring kondades on nad piisavalt tähtsad, et neil osaleda, samas kui Kapi tooliumis ei kutsuta neid peaaegu kunagi prestiižsetele pidudele. Samal ajal kui nemad üritavad ennustada, mida söögiks pakutakse, seisab minu silme ees pilt vanast mehest, kellele lastakse kuul pähe. Ma ei pane tähelegi, mida nad teevad, kuni me juba minema hakkame ja ma end peeglist märkan. Kahvaturoosa õlapaelteta kleit paitab pehmelt mu kingi. Juuksed on näo juurest taha kammitud ja langevad kiharavihmana seljale.
Cinna astub mu selja taha ja sätib mu õlgadele helkiva hõbesalli. Meie pilgud kohtuvad peeglis. "Kas meeldib?"
"Väga ilus. Nagu ikka," vastan mina.
"Vaatame, kuidas see koos naeratusega välja näeb," sõnab ta leebelt. See on tema viis tuletada mulle meelde, et minuti pärast oleme taas kaamerate ees. Suudan suunurgad kõrgemale tõsta. "Juba parem."
Kui me õhtusöögile minekuks koguneme, näen, et Effie on tujust ära. Haymitch ei ole talle rääkinud, mis väljakul juhtus. Ma ei imestaks, kui Cinna ja Portia teaksid, aga paistab, et valitseb sõnatu kokkulepe Effiet halbadest uudistest säästa. Ent ei lähe kuigi kaua, kui me saame teada, mis teda vaevab.
Effie loeb õhtuse ajakava tähthaaval läbi ja viskab selle siis kõrvale. "Ja siis, jumal tänatud, saame kõik minna rongi peale ja siit kaduda," lausub ta.
"Kas midagi on lahti, Effie?" pärib Cinna.
"Mulle ei meeldi, kuidas meid siin koheldakse. Topitakse soomukitesse ja keelatakse platvormile minna. Ja teate, umbes tund aega tagasi otsustasin kohtuhoones ringi vaadata. Noh, ma olen väikest viisi arhitektuuriasjatundja," jutustab ta.
"Ah jaa, ma olen sellest kuulnud," ütleb Portia, enne kui paus liiga pikaks venib.
"Niisiis kavatsesin lihtsalt natuke ringi piiluda, sest ringkondade varemed on selle aasta tõmbenumber, kui korraga ilmusid välja kaks rahuvalvajat ja kamandasid mind oma ruumidesse tagasi. Üks neist torkas mind isegi püssitoruga!" jätkab Effie.
Paratamatult mõtlen, et see kõik tuleb sellest, et me Haymitchi ja Peetaga pärast tseremooniat ära kadusime. Tegelikult lisab isegi pisut kindlustunnet, et Haymitchil tundus õigus olevat. Selles, et keegi ei kuula pealt tolmust kuplit, kus me omavahel vestlesime. Kuigi võin kihla vedada, et nüüd kuulatakse.
Effie näib nii murtud, et kallistan teda täiesti spontaanselt. "Kui kohutav, Effie. Äkki me ei peaks üldse õhtusöögile minema. Vähemalt seni, kuni nad ei ole vabandust palunud." Ma tean, et ta ei oleks sellega kunagi nõus, aga selline ettepanek muudab teda palju rõõmsamaks – ta näeb, et keegi võtab tema kaebust nõnda tõsiselt.
"Pole viga, küll ma toime tulen. Tõusude ja mõõnade väljakannatamine on osa minu tööst. Ja me ei saa lubada, et teie kaks oma õhtusöögist ilma jääte," lausub ta. "Aga aitäh ettepaneku eest, Katniss."
Effie sätib meid sisenemiseks ritta. Kõigepealt ettevalmistusmeeskond, siis tema, stilistid, Haymitch. Peeta ja mina loomulikult kõige lõpus.
Kusagil allpool hakkab mängima muusika. Kui meie rongkäigu esimene ots asutab trepist alla minema, võtame Peetaga teineteisel käest kinni.
"Haymitch ütles, et mul ei olnud õigust sinu peale karjuda. Sina toimisid ainult tema juhiste kohaselt," ütleb Peeta. "Ja varem olen ka mina sinu eest üht-teist varjanud."
Mäletan šokki, mis mind tabas, kui Peeta tunnistas kogu Panemi ees, et armastab mind. Haymitch teadis seda oodata, aga ei rääkinud mulle. "Minagi lõhkusin pärast seda intervjuud vist mõned asjad."
"Kõigest ühe koleda vaasi," vastab ta.
"Ja sinu käed. Nüüd ei ole sellel enam mõtet või mis? Teineteise eest midagi varjata?" küsin mina.
"Ei ole jah," nõustub Peeta. Seisame kõige kõrgematel trepiastmetel, lastes Haymitchi viisteist astet endast ettepoole, nagu Effie käskis. "Kas see oli tõesti üks ja ainus kord, kui sa Gale'i suudlesid?"
Olen nii hämmeldunud, et vastan: "Jah." Kõige selle juures, mis täna juhtus, on teda vaevanud hoopis see küsimus?
"Ongi viisteist. Lähme," lausub Peeta.
Valgusvihk langeb meie peale ja ma manan näole kõige pimestavama naeratuse, milleks võimeline olen.
Laskume trepist alla ja meid kistakse lõputusse õhtusöökide, tseremooniate ja rongisõitude ringi. Iga päeva üks ja seesama. Ärkame. Paneme riidesse. Sõidame läbi juubeldava rahvahulga. Kuulame aukõnet. Vastame tänukõnega, aga ainult sellega, mille Kapitoolium on meile ette andnud, ei ühtegi isiklikku kommentaari enam. Mõnikord pisike ekskursioon: pilk merele ühes ringkonnas, kõrguvatele metsadele teises, inetutele tehastele, nisupõldudele, haisvatele rafineerimiskodadele. Paneme selga õhturiided. Osaleme õhtusöögil. Rong.
Tseremooniate ajal oleme pidulikud ja lugupidavad, aga alati teineteise lähedal, käsikäes või käe alt kinni. Õhtusöökidel teeskleme hullusega sarnanevat armastust teineteise vastu. Suudleme, tantsime, jääme vahele, kui tahame minema hiilida, et segamatult kahekesi olla. Rongis jääme vaikseks ja endassetõmbunuks, üritades hinnata, millist mõju võisime avaldada.
Isegi ilma meie isiklike kõnedeta, mis õhutaksid teisitimõtlemist – ilmselt pole vaja lisada, et 11. ringkonnas peetud kõnesid tsenseeriti, enne kui üritus eetrisse jõudis –, on tunda, et midagi on õhus, nagu podiseks pliidil pott, mis hakkab kohe-kohe üle keema. Mitte igal pool. Mõni rahvahulk paistab tüdinenud kariloomade moodi. See on tavaline meeleolu võitjate tseremoonia ajal ka 12. ringkonnas. Aga mõnes, eriti 8., 4. ja 3. ringkonnas särab inimeste nägudel meid nähes siiras rõõmujoovastus. Ning selle all hõõgub raev. Kui nad kooris minu nime hüüavad, kõlab see pigem nagu kättemaksuähvardus kui tervitushüüd. Ja kui rahuvalvajad asuvad taltsutamatut rahvahulka vaigistama, surub see pigem peale, kui tõmbub eemale. Ja ma tean, et ei saa seda kuidagi muuta. Ühegi armuloo etendamine, olgu see kui tahes usutav, ei keera seda hoovust ringi. Minu väljasirutatud käel lebavad marjad võisid ju olla pelk märk ajutisest hullusest, kuid need inimesed siin tervitavad rõõmuga ka hullust.
Cinna asub mu riideid taljest kitsamaks tegema. Ettevalmistusmeeskond tusatseb ringide pärast mu silmade all. Effie hakkab mulle unerohtu andma, aga see ei aita. Mitte piisavalt. Suigun vaid selleks, et mind ärataksid luupainajad – neid on nüüd palju rohkem ja nad on veelgi tugevamad. Peeta veedab suurema osa ööst mööda rongi uidates, ta kuuleb, kuidas ma karjun, kui üritan vabaneda rohtude uimast, mis kõigest pikendab mu kohutavaid unenägusid. Tal õnnestub mind äratada ja maha rahustada. Siis ronib ta mu voodisse ja hoiab mind senikaua kaisus, kuni uinun. Pärast seda keeldun rohtudest. Aga luban Peeta igal ööl oma voodisse. Saame pimedusega hakkama samamoodi nagu areenil, teineteise käte vahele põimituna, valmis ohtudeks, mis võivad iga hetk kaela sadada. Midagi enamat ei toimu, aga selline asjade korraldus annab rongis kiiresti põhjust kuulujuttudeks.
Kui Effie teema üles võtab, mõtlen: väga hea. Võib-olla jõuab see jutt ka president Snowni. Luban Effiele, et püüame olla pisut diskreetsemad, aga tegelikult muidugi mitte.
Teineteisele