Liiseli rõõmu tumestas ehk õige pisut ainult üks asjaolu. Nimelt oli Gert täiesti kindel, et sündimas on poiss. „Aga mis siis, kui tuleb hoopis tüdruk?“ oli Liisel küsinud. Selle peale aga raputas Gert üksnes pead. „Ei usu,“ naeratas ta unistavalt. „Ma kohe tunnen, et me saame poja. Olen selles täiesti kindel.“ Järgnes pikk jutt sellest, kuidas ta tulevikus oma poega ujuma õpetaks, temaga kalale ja jahile läheks ning talle õhtuti raamatuid ette loeks. Liisel ei osanud selle peale midagi kosta. Ta kehitas üksnes õlgu ja mõtles endamisi, et küllap igatsevad kõik mehed endale poega, ent on ometi väga õnnelikud ka siis, kui peaks sündima hoopiski tütar. Rohkem ei näinud naine erilist põhjust selle teema üle pead murda.
Esialgu jätkus kõik endiselt kenasti. Gert oli uhkusest lõhki minemas ning seletas kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et tema on peagi papaks saamas. Ja endiselt rõhutas ta igaühele, et varsti on nende peres üks pisike poiss kasvamas.
Viiendal raseduskuul selgus ultrahelis tõde – tulemas ei olnud mitte üks pisike poiss, vaid hoopis kaks pisikest tüdrukut. Liisel mäletas ka veel aastaid hiljem painava selgusega seda nägu, mis Gerdil pähe oli tulnud, kui arst asja teatavaks tegi. Mees tõmbus näost kriitvalgeks, tema silmad läksid suureks ja pungi ning ta pigistas oma huuled nii jõuliselt kokku, et kogu ta ilme meenutas mingisugust veidrat klounimaski. Liisel mäletas ka seda, et toona arsti juures ei olnud Gert rohkem enam sõnakestki lausunud. Mees vaikis ka hiljem, kui nad juba Gerdi hiljuti ostetud vesihallis Audis istusid ja kodu poole sõitsid. „Kas sa oled pettunud?“ oli Liisel lõpuks arglikult küsinud. „Tahtsid ju nii väga poissi…“
Gert vajutas nii kõvasti gaasi, et Liisel ta kõrval võpatas ning alateadlikult ukselingist kinni haaras. Seejärel raputas mees süngelt pead. „Vahet ju pole,“ pomises ta. „Mis seal siis ikka.“ Ometi polnud kahtlustki, et mees oli äärmiselt endast väljas. Liisel otsustas teemat esialgu rohkem mitte puudutada ning lasta äsjakuuldud uudisel pisut maha jahtuda. Ta oli endiselt kindel, et küllap Gert mõne aja pärast asjaga harjub ja peatselt sündivate tüdrukutirtsude üle rõõmu suudab tunda. Laps on ju laps, mis vahet, kas poiss või tüdruk, mõtles Liisel. Peaasi, et nad mõlemad ikka terved oleksid…
Ja ometi muutusid suhted sellest päevast saadik oluliselt jahedamaks. Gert hakkas taas alkoholiga sõbrustama, mitte nii palju, et jälle segi oleks läinud, aga siiski sai tavaliseks, et iga päev joodi õlut kas siis televiisori ees vedeledes või sõprade seltsis. Just Gerdi sõbrad häirisid Liiselit kõige rohkem. Mehe seltsielu oli tol perioodil aktiivsem kui iial varem nende koosoldud aja jooksul. Sageli, kaugelt liiga sageli kogunes terve kamp nende juurde koju, ilma et keegi Liiseli arvamust oleks küsinud. Mehed lebotasid poole ööni elutoas, jõid õlut, suitsetasid ja hirnusid valjusti üksteise labaste naljade üle. Liisel, keda vaevasid sagedased iiveldushood ja seljavalud, sulgus sellistel puhkudel enamasti magamistuppa ja kuulas kõrvaklappidest muusikat, ent tihtipeale ei lastud tal ka seal rahus olla. Ikka ja jälle avas mõni tüüp ukse, et teda teise tuppa kutsuda. Ka Gert ei taibanud, mispärast naisele tema sõprade seltskond ei kõlba. Liisel oli talle korduvalt püüdnud selgeks teha, et seda mürglit on liiga palju ning aeg-ajalt oleks tore ka kahekesi olla – seda enam, et tema enesetunne oli terve raseduse vältel üpriski niru olnud. Pärast seesuguseid jutuajamisi oligi reeglina paar päeva vaikus majas, ent siis kogunesid tüübid jälle kokku, möirgasid ja räuskasid ning Liisel oli sunnitud kõrvaklapid taas pähe toppima.
„Kuidas sa meie elu siis ette kujutad, kui lapsed on sündinud?“ oli Liisel ühel pühapäeva hommikul pärinud. Nad olid äsja söömise lõpetanud. Liisel pesi köögi kraanikausis nõusid ja Gert istus laua taga, eelmise päeva ajaleht ees. Eelmisel õhtul oli jälle korralik mürgel olnud ning mehe sõbrad olid lahkunud alles hilistel öötundidel. „Kas sa annad endale ikka aru, et imikutele on vaja vaikust ja rahu? Lärm, alkohol ja suitsuhais ei sobi kohe kuidagi beebidega elamisse.“
Gert tõstis üllatunult pea. „Ma saan sellest väga hästi aru,“ kinnitas ta malbelt. „Sellepärast ma kasutangi praegu veel ära aega, et sõpradega olla ja ennast peale tööd vabalt tunda. Paari kuu pärast on see aeg ju ühel pool.“
Põhjendus oli Liiseli jaoks üpriski mõistlik tundunud. Jah, muidugi kõlas see pea kolmekümneaastase mehe suust suhteliselt lapsikult ja ebaküpselt, ent Liisel oli ennegi kuulnud, et mehed üritavad enne lapse sündi pidutseda ja end välja elada nii palju, kui veel vähegi võimalik. Seepärast ei näinud ta põhjust suurt probleemi tekitada – just nagu Gert oli öelnud, pidi paari kuu pärast see aeg nagunii ümber saama.
Pidutsemised jätkusid ning kui Liiselil poolteist kuud hiljem öösel kella kolme ajal valud hakkasid, polnud Gert võimeline isegi üles ärkama, naise haiglasse viimisest ja sinna kaasa tulemisest rääkimata. Liisel oli sunnitud tellima takso.
Sünnitus möödus kiiresti ja kergelt ning juba nelja tunni pärast olid pisitüdrukud Liiseli käte vahel. Ta oli korduvalt püüdnud Gerdile helistada, ent mehe telefon oli ikka välja lülitatud. Kell lähenes üheteistkümnele, kui tal mehega lõpuks ühendust õnnestus saada. Laste sünnist kuuldes oli Gert kohe haiglasse tormanud ning tütrekesi nähes isegi väikese heldimuspisara poetanud. Beebisid nunnutavat meest vaadates unustas Liisel oma pahameele ja tundis endamisi õnnelikku võidurõõmu – tal oli õigus olnud! Muidugi polnud Gerdil enam mingit vahet, et poisi asemel oli sündinud kaks imearmast tüdrukutirtsu. Naine naeratas rahulolevalt ning oli veendunud, et nüüdsest algab nende perel uus, senisest palju õnnelikum elu.
Esimesed paar kuud käitus Gert tõelise musterisana. Ta aitas Liiselil kaksikuid vannitada ja riietada, võttis neid sageli sülle, vahetas mähkmeid ning ostis koju lademetes kõristeid ja mitmesuguseid muid beebimänguasju.
Probleemid hakkasid tekkima umbes kolm kuud hiljem, kui mõlemad titad ränkade gaasivalude käes vaevlesid ning vahetpidamata nutsid. Liisel oli omadega üsna läbi ning just nüüd, kus ta Gerdi abi ja toetust kõige rohkem oleks vajanud, jättis mees ta sellest ilma. Üha rohkem hakkas Gert kodust ära olema, küll sõprade pool, küll hilisõhtuni töö juures. Ja ka kodus ei olnud temast suuremat abi. Vastupidi, laste pidev kisa ärritas meest ning ta tegi Liiselile korduvalt etteheiteid, et too ei saa laste rahustamisega hakkama. Järjest tihedamini saabus mees koju hilisel õhtutunnil, alkoholilõhnalisena ning vajus siis otsemat teed voodisse. Liisel oli lakkamatult karjuvate lastega täiesti üksipäini jäetud ning vajus üha sügavamale depressiooni. Sellisena ta seda kõike küll polnud kujutlenud! Sisimas aga lootis ta endiselt, et kui lapsed natuke kasvavad ja enam nii hullusti ei karju, paranevad ka suhted Gerdiga. Algus oli ju nii ilus olnud!
Kahjuks oli lootus asjatu. Viiendaks elukuuks olid gaasivalud minevikku jäänud ning kaksikutest saanud rõõmsad ja asjalikud lapsed. Ometi ei näidanud Gert endiselt üles mingit huvi nendega tegeleda või Liiselile veidigi abiks olla. Endiselt eelistas ta perele oma sõprade seltskonda – õnneks ei kogunenud nad enam vähemalt nende juures kodus, vaid Mustamäel Gerdi sõbra Arksi juures.
See oli taas kord ühel laupäeva õhtul, kui Liisel lõpuks taipas, et sel kombel asjad enam kuigi kaua jätkuda ei saa. Gert oli jälle juba hommikust saati kusagil sõprade pool olnud ning Liisel lastega üksi kodus. Kaksikud olid sel päeval rahutud – Liisel oletas, et ilmselt hakkavad neil hambad tasapisi tulema – ning ei tahtnud kuidagi uinuda. Kell oli juba pool üksteist õhtul, kui naine lõpuks mõlemad lapsed magama oli saanud. Ta hingas kergendatult ning jõudis just süveneda raamatusse, mida tal iial aega lugeda polnud, kui Gert uksest sisse komberdas. Muidugi oli ta jälle purjus. Mees astus magamistuppa ning avas suu, et Liiselile midagi öelda, ent enne kui ta sõnad kuuldavale jõudis tuua, koperdas ta põrandal vedeleva suure nuku otsa. Tasakaalus püsimiseks haaras mees nurgas seisvast kergest raamaturiiulist ning tõmbas sealt mitu raamatut suure kolinaga põrandale. Miia ärkas üles ja hakkas haledalt vääksuma. Ka Lotta avas silmad ning juba kiskus temagi suu kõverasse. Nüüd sai Liiseli mõõt täis. „Mida sa lõhud?“ kähvas ta mehele tigedalt. „Ma nägin terve päev läbi vaeva, et neid rahustada ja magama saada! Kus sina jälle päev otsa jõlkusid? Nüüd tuled koju, täis nagu tatikas ja kukud