„Ära arva, et see niisama lihtne on,“ oli ema veendunud. „Teil on ju ikkagi ühised lapsed, tal on täielik õigus neid näha.“
„Ega ikka ei ole küll!“ Liisel sai nüüd tõsiselt pahaseks ning ei suutnud enam moepärastki head nägu teha. „Saa ometi ükskord aru, ema, Gert on lastele ohtlik! Ohtlik, mõistad, mida see sõna tähendab? Vaata palun hoolega, milline Lotta nägu välja näeb!“
Liiseliga liitus Ingela. „Mina ei laseks ka oma lastel eluilmaski enam sellise mehega kohtuda,“ kinnitas tüdruk tuliselt. „Mõttetu tüüp! Ise on süüdi, et ei osanud oma peret paremini hoida. Nüüd pole enam midagi parata.“
Nagu tavaliselt, ei soovinud ema Ingelaga vaidlusesse laskuda. Ta rehmas üksnes käega ja astus köögi poole. „Minu pärast tehke, mis tahate,“ ütles ta ainult. „Aga mina igatahes ei kavatse küll selle mehega maid jagama hakata. Kui ta siia tuleb, tegelete sellega ise.“
Ingela asetas käe Liiseli pluusi varrukale. „Ära põe,“ ütles ta vaikselt. „Küll me selle lollakaga hakkama saame. Joel on ju ka siin, kui mingi jama peaks olema, siis tema saab Gerdist iga kell jagu.“ Liisel kahtles sügavalt, kas too Joel oleks tema kui võhivõõra eest valmis välja astuma, aga meesterahva olemasolu majas rahustas teda siiski. Seda enam, et vähemalt esmapilgul tundus Joel olevat veidi vanem ja asjalikum noormees kui need teised nolgid, kellega Ingela varasematel aegadel oli semminud.
„Pealegi, kes teab,“ kehitas Ingela õlgu. „Vahest jäi ta mind ikkagi uskuma ja ei hakka siia ronimagi. Ma tegelikult väga ei usu, et tal jagub viitsimist nii kaugele sõita. Tal peaks ju nüüd just hea meel olema ja rahulikum ka, kui teid seal ei ole.“
Liisel selles eriti veendunud ei olnud. Oma vanemate ja sugulaste, töökaaslaste ning osade tuttavate ees oli Gert alati kangesti tahtnud jätta muljet, nagu oleks neil tegemist täiusliku pereidülliga. Kuidas sobiks selle näilise idülliga nüüd kokku tõsiasi, et ta ühes lastega keset ööd ära oli põgenenud? Ei, Gert ei saanud sellega kindlasti leppida. See käis liiga otseselt ja valusasti tema ego pihta.
Mõne aja pärast kadusid Ingela ja Joel teise tuppa ja Liisel sirutas käe ohates ajalehe järele. Fakt oli see, et siia ta kuigi kauaks jääda ei saanud ning mida varem ta endale mingisuguse elamise leiab, seda parem. Ja otsimisega ei tasunud viivitada, sellega kavatses ta algust teha kohe praegu.
Naine sirvis lehte, kuni jõudis Tallinnas pakutavate üürikorteriteni. Jumal, mis hinnad, isegi ühetoalistel! 7000 krooni kuus, 8000 krooni kuus… Uskumatu, kas tõesti leidub palju inimesi, kes on valmis ühetoalise uberiku eest sellist raha maksma? Tema, Liisel, ei saanud isegi täiskohaga tööl käies sellist palka, kust pidanuks ta siis veel nüüd niisugused summad välja võtma? Millegi eest oli ju ometi elada ka tarvis.
Kas siis tõesti midagi odavamat üldse ei leidugi, mõtles Liisel juba kerges paanikas. Ta keeras lehekülge ning seal, kohe rea alguses jäi üks kuulutus talle korraga silma.
Üürile anda 1-toaline korter Kungla tänaval, puumajas. 33 m*, ahjuküte, trepikoda lukus, keskmises korras. Otse omanikult, hind 3000 krooni.
See pakkumine tundus isegi üsna mõistlik olevat. Kui seda ometi juba ära pole antud! Äkki peaks igaks juhuks kohe helistama ja asja uurima? „Ema,“ hüüdis Liisel. „Mis sa arvad, kas laupäeval sobib kuulutuse peale helistada? Midagi justkui leidsin.“
„Helista muidugi kohe,“ tuli vastus. „Mis seal vahet on, temal on ju tarvis oma korterit üürile anda. Tööpakkumise peale ei sobiks nädalavahetusel helistada.“
Liisel otsis oma jope taskust välja telefoni ja lülitas selle sisse. Ta otsustas, et kui Gert ka on mingeid sõnumeid saatnud, ei hakka ta neid üldse lugemagi. Milleks? Ja tõepoolest, vaevalt oli naine PIN-koodi sisse toksinud, kui telefon vibreerima ja piiksuma hakkas. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Seitse sõnumit? Oli ikka mehel visadust!
Liisel ignoreeris sõnumeid. Ta valis kuulutuses oleva numbri ja vajutas „yes“ klahvile.
Viis minutit hiljem krahmas õnnelik Liisel Ingela enda embusesse. „Noh, mis nüüd?“ päris õde üllatunult. „Mille üle sa nii rõõmustad?“
„Lähen juba esmaspäeval Kalamajja ühte korterit vaatama,“ teatas Liisel rõõmsalt. „Maksab ainult kolm tuhat kuus ja pidi täitsa korralik olema, mööbel ka sees ja puha. Hästi tore ja sõbralik proua oli see omanik. Mul on kohe tunne, et selle ma saangi!“
„Äge värk,“ arvas Ingela. „Ma võin seni lapsi kantseldada, kui tahad – katsun seekord hoolikam olla! Igatahes hoian sulle kõvasti pöialt.“ Ka emal paistis hea meel olevat, ehkki ta seda otseselt välja ei näidanud. Ent tema puhul oli ka sõbralik peanoogutus ja mokaotsast lausutud „No elame-näeme“ juba päris suur tunnustus.
Liisel otsustas Gerdi peale esialgu rohkem enam mitte mõelda – milleks endale liigset stressi tekitada? Pealegi, tont seda teab, võib-olla oli Ingelal siiski õigus ja mees ei hakka ennast lihtsalt igaks juhuks siia kaugele sõitmisega vaevama. Tegemist oli ju ikkagi suhteliselt laisa ja mugava tüübiga, kes nagunii alati oli vingunud ja nina kirtsutanud, kui neil mingil põhjusel oli tarvis olnud Riisiperre sõita.
Mõne aja pärast oli Joelil tarvis korra ühe sõbra poolt läbi astuda ning Ingela tegi ettepaneku laste ja koeraga metsatukka jalutama minna. Liisel oli sellega rõõmuga nõus. Üheskoos otsiti keldrist välja paar lauajuppi, mida Ingela sõnul imehästi kõlbas kelgu asendajana kasutada mäest alla laskmiseks.
Metsas ja väikese künka peal oli lõbus nii suurtel kui ka väikestel. Ingela ja Liisel panid kummagi pisitüdruku lauajupile istuma ja lükkasid siis ettevaatlikult mööda lauget künkanõlva alla. Lapsed naersid ja kiljusid suurest vaimustusest. Kelgutamine oli neile alati väga meeldinud – eriti muidugi veel nüüd, kus lisaks emmele tegeles nendega ka veel tädi Ingela. Ainult korraks meenus Liiselile, et just samamoodi rõõmsalt kelgutamas olid nad ju käinud ka eile, enne kui kogu see õudus alguse sai… Aga selle mõtte tõrjus ta kiiresti kõrvale. Nüüdsest lihtsalt pidi kõik ainult paremuse poole minema.
Kui kaksikud mõne aja pärast väsimuse märke ilmutama hakkasid, otsustati vaikselt kodu poole hakata sättima. Nad olid omavahel juteldes ja käru lükates juba peaaegu maja ette jõudnud, kui Ingela korraga seisma jäi.
„Mis on?“ küsis Liisel. „Mida sa jõllitad?“
Ingela surus sõrme suule. „Vaata,“ ütles ta vaikselt ja viipas trepikoja ees seisva halli auto poole. „Kas see pole mitte Gerdi Audi?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.