Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney

ja või poliitikat, mis tegi kõvasti laenu, et rahastada välismaal peetavat sõda ja koduseid sotsiaalprogramme.

      Aga sel ajal, kui USA Vietnamis defitsiidiga rahastatud sõda pidas, alustas Prantsusmaa president Charles de Gaulle Bretton Woodsi süsteemi auke ära kasutades tõelist lausrünnakut USA dollarile.

      De Gaulle vs. dollar

      Ajakiri Time, reede, 12. veebruar 1965

      Seda pole vist varem juhtunud, et üks riigipea alustab niivõrd avalikku rünnakut sõbraliku riigi rahavõimule. Samuti pole ükski niivõrd tähtis isik kritiseerinud praegust rahasüsteemi pärast selle loomist 1944. aastal sedavõrd ägedalt … nagu tegi seda Charles de Gaulle möödunud nädalal, nõudes kullastandardi taastamist. … Vahetult enne de Gaulle’i sõnavõttu tunnistas rahandusminister Douglas Dillon esimest korda avalikult, et USA 1964. aasta jooksevkonto puudujääk kasvas suuremaks, kui oodata osati. Selle kogusumma ulatus 3 miljardi dollarini, mille USA on kohustatud seaduse järgi vastaval nõudmisel täies mahus USA kullavaru vastu vahetama. Föderaalreserv teatas, et USA kullavaru vähenes möödunud nädalal 100 miljoni dollari võrra, langedes 26 aasta madalaimale, 15,1 miljardi dollari tasemele. [Pange tähele, et 1964. aasta defitsiit võrdub 20 % USA kullavarudest.] … Prantsusmaa vahetas möödunud kuul 150 miljonit dollarit kulla vastu ja plaanib varsti järgmise 150 miljoni dollari vahetamist.

      Prantsusmaa võttis kulla välja Londoni Gold Pooli ehk kaheksasse keskpanka kogutud kullavarudest – hukule määratud reguleeriv süsteem, mille järgi keskpangad müüsid turgudele tonnide kaupa kulda, et hoida kulla hinda 35 USA dollaril, ning jätkasid siis dollarite vahetamist kulla vastu. Seejärel, 1967. aasta novembris, devalveeris Suurbritannia naela, põhjustades jooksu kullale.

      Varud olid peaaegu tühjaks kurnatud ja kulla väljavool kasvas kakskümmend korda. Aasta lõpuks oli lahkunud hoidlatest rohkem kui 1000 tonni kulda. Gold Pooli keskmine käive oli olnud aastaid viis tonni päevas. 1968. aasta märtsis oli käive suurem kui 200 tonni päevas!

      3. graafik. USA baasraha hulk vs. kullavaru, 1918–1971

      Allikas: St. Louisi Föderaalreservi pank

      Vaadake 3. graafikut. See on sama mis 2. graafik, ainult et ajaperioodi on pikendatud 21 aasta võrra. Te näete selgelt, kuidas valuutat 1960-ndate aastate keskpaigas ja lõpus ohjeldamatult juurde loodi. Samuti näete, et aastail 1959–1971 lahkus riigikassa hoidlatest rohkem kui 50 % USA kullast, suundudes kaugetele maadele.

      Gold Pool suleti ja paralleelsel vabal kullaturul lasti leida oma hind. Kogu selle aja püsis keskpanga ametlik kulla hind 35 dollaril. Kuld oli paisanud dollari poksiringi piiravatesse nööridesse ja andis ühe hoobi teise järel! Kuld oli küll selle raundi võitnud, kuid matš polnud veel lõppenud.

       Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemine

      1971. aastaks olid avalikkus ja vabad turud Bretton Woodsi süsteemi lämmatanud. Taas kord oli kuld oma tahtmise valitsusele peale surunud ja 15. augustil 1971. aastal oli president Nixon sunnitud kullaakna sulgema. Enam ei saanud dollarit kulla vastu konverteerida ja kõik valuutad läksid ujuvkursile. Esimest korda USA ajaloos oli kogu riigi valuutavaru fiatvaluuta. Kuna Bretton Woodsi süsteem oli sidunud kõik maailma valuutad dollari kaudu kullaga, muutusid kõik valuutad siin maamunal ühel ajal fiatvaluutadeks. See võrdus Ameerika Ühendriikidele pankroti väljakuulutamisega. Selle matši oli võitnud kuld ja nüüd oli tal vabadus määrata endale ise väärtus avatud turul.

      Sellel hetkel oli enamik riike ja keskpanku dollaristandardil ning kasutasid rahvusvaheliseks kauplemiseks kulla asemel dollareid. Bretton Woodsi süsteemi lõppemisega 1971. aastal vabastati dollar igasugustest rahalistest piirangutest, mis võimaldas USA-l trükkida nii palju „paberkulda”, nagu hing ihkas. Võim, mis on säilinud praeguseni.

      Ühelgi teisel riigil ei ole seda varjatud eelist ja tundub, et praegu peavad USA poliitikud seda oma sünnipäraseks õiguseks. See eelis võimaldab USA-l olla eelarve, kaubanduse ja muude valdkondadega seninägematult suurelt defitsiidis ning tasakaalust väljas.

      Samuti võimaldab see USA-l maksustada mitte ainult oma elanikkonda, vaid riigi jooksevkonto puudujäägi põhjustatud inflatsiooni kaudu kogu maailma elanikkonda. Valuutavaru infleerumine ei austa piire. Sellepärast devalveerib iga uus trükitud dollar kõiki teisi dollareid kõikjal maailmas.

      Jah, dollar sai küll kulla rahalistest piirangutest vabaks, aga samas sai kuld dollarist vabaks. 15. augustil 1971. aastal muutus kuld iseseisvaks ujuvkursiga rahvusvaheliseks rahaks, mida ei piiranud enam ükski riik.

       Kuldne pull

      Pärast Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemist maksid 1960-ndatel Vietnami sõja ja Suure Ühiskonna rahastamiseks tekitatud võlad (rahainflatsioon) end 1970-ndatel hinnainflatsiooni näol kätte. Juhuslikult samal ajal, 15. augustil 1971. aastal, päeval, mil Nixon USA dollari kullastandardist lahti sidus, võttis ta kindlale vaba turu pooldamisele vastupidise seisukoha ning kehtestas palga- ja hinnakontrolli, külmutades hinnad ja palgad 90 päevaks. Ajalugu kordus taas – Diocletianius oli sajandite eest hakkama saanud sama rumalusega, kui Rooma majandus kokku varises. Kuid kui töötus kasvas kiiresti, venis Nixoni plaanitud 90 päeva 1000 päevaks.

      Mäletan, et õhtustes uudistes näidati protestivaid virsikukasvatajaid, kes kallasid virsikud tee äärde maha ja jätsid need sinna mädanema, sest ametlik hind, millega neil oli vilju müüa lubatud, oli virsikute omahinnast tunduvalt madalam. Mäletan Walter Cronkite’i kiretut kirjeldust, kui näidati, kuidas piimatootjad valasid tühjadele põldudele tuhandeid liitreid piima ja kanakasvatajad viskasid tuhanded elus tibud prügikonteineritesse, kuni need said ääreni täis. Järgnes puudus ning poeletid jäid tühjaks. Taas kord tõestati ilma vähimagi kahtluseta, et valitsuse juhitud turud ei toimi. Nixoni pingutusest loobuti ja rahandusminister George Shultz ütles presidendile: „Nüüd oleme vähemalt veennud kõiki teisi meie algse seisukoha õigsuses, et palga- ja hinnakontrollid ei ole lahendus.”