Paraku kõlasid need protestid kurtidele kõrvadele. 28. augustil 1933. aastal kirjutas Roosevelt alla valitsuse määrusele „Executive Order 6260”, tühistades USA kodanike põhiseadusliku õiguse omada kulda. Et hoida ära kohustuste täitmata jätmist (pankroti väljakuulutamist) ja varjata kohustusliku reservmääraga panganduse pettust, oli pangandussüsteemi ainuke võimalus sundida valitsust välja kuulutama, et USA kodanikel on ebaseaduslik omada kulda – seaduslikku raha põhiseaduse tähenduses, liikumatut elementi. Roosevelt osutas rõõmuga selle teene.
Ähvardades kõigepealt kullavarujate nimed ajalehes avaldada ning hirmutades seejärel trahvide ja reaalse vangistusega, käskis USA, vabade ja julgete maa, oma kodanikel nende isikliku omanduse (oma taskus oleva raha) ükskõik millisele Föderaalreservi pangale üle anda. Tundub, et keegi ei tea, kes täpselt need otsused ja määrused kirja pani. Kuid üks oli nüüd selge. Valitsus ei olnud enam rahvavalitsus. See oli hoopis pankurite valitsus.
Kuid tuli teha veel üks nurjatult argpükslik tegu.
Kaalujälgijad
31. jaanuaril 1934. aastal kinnitas Roosevelt valitsuse otsuse, mis devalveeris kohe dollari. Enne seda otsust maksis üks troiunts (31,1 g) kulda 20,67 dollarit. Aga nüüd, mil dollari ostujõud oli kahanenud silmapilkselt 40,09 %, maksis sama kogus kulda 35 dollarit. Ühtlasi tähendas see, et rahvusvahelises kaubanduses oli valitsus varastanud äsja kogu Ameerika Ühendriikide rahva valuutavaru ostujõust 40,09 % – ja seda ainult ühe pliiatsiliigutusega. Vaat milline on fiatvaluuta jõud!
Kõige juures oli aga halvim see, et inimesed, kes täitsid korralduse ja andsid oma kulla ära, nagu kästud, said kõige suuremat kahju, sest need, kes kulla seadusevastaselt endale jätsid, realiseerisid selle tänu Roosevelti dollari survepoliitikale 69,33 % kasumiga. Kõigele vaatamata anti ringluses olnud kullast üle ainult 22 % ja tundub, et ühtki isikut varumises süüdistatuna ei arreteeritud ja kohtu alla ei antud.
Kuid hoolimata USA valituse jõupingutustest võitis lõpuks kuld. Kuld ja rahva tahe sundisid valitsust tegutsema. Keelates USA elanikkonnal omaenese kulda välja nõuda ja devalveerides USA dollarid, õnnestus USA-l ära hoida rahvusvahelised kullale jooksud ning jätkata rahvusvahelist kaubandust kullastandardi alusel. Kuulutades USA kodanike käes olevad kullakviitungid kehtetuks ja nõudes välismaa keskpankadelt kullakviitungid sisse, et osta võimalikult palju kulda, oli kullakviitungeid nüüd kordades vähem ning kohustusliku reservmääraga süsteem oli taas juhitav.
2. graafik. USA baasraha hulk vs. kullavaru, 1918–1935
Allikas: St. Louisi Föderaalreservi pank
2. graafik näitab, kuidas kulla ja USA dollari suhe taastus. Hall joon on USA baasvaluuta (ringluses olevad dollarid pluss paberdollarid, mida kasutatakse kohustusliku reservmäära laenudollarite baasina Föderaalreservis ja pangandussüsteemis). Must joon on USA kullavaru koguväärtus (riigikassas oleva kulla kogus untsides korda ühe untsi hind). Vähendades dollari väärtuse ühelt kahekümnendikult ühele kolmekümneviiendikule kullauntsist, vastas nüüd USA riigikassas oleva kulla hulk täpselt baasraha väärtusele. See tähendas, et dollar oli jälle täielikult kullaga tagatud. Samuti tähendas see, et kulla ebaseaduslikkusel polnud enam põhjust, sest nüüd oli piisavalt kulda, et seda iga paberdollari vastu välja maksta, ning dollar oli taas täielikult kullaks vahetatav.
Kuld oli ennast taas kord revalveerinud, mitte küll nokaudi ja valuuta surmaga nagu eelmistes peatükkides, kuid siiski tehnilise nokaudiga. Et peatada USA pangandussüsteemi sisemine kokkuvarisemine ja taastada rahvusvaheliste kaubanduspartnerite usaldus, oli kuld sundinud valitsust valuuta devalveerima, varastades oma kodanikelt, ning kulla hulk tasakaalustus uuesti pangandussüsteemi tekitatud üleliigse valuuta väärtusega. Kuld oli endiselt võitmatu raskekaalu maailmameister.
Aga kõiki neid piinu ja kannatusi oleks saanud vältida. Kuld ja hõbe nõuavad pankadelt ja valitsustelt distsipliini ja piiranguid ning sellepärast ei salligi pangad ega ka valitsused kulda. Suurele Depressioonile kaasaaitavaid tegureid oli palju, kuid põhipõhjus oli üks. Nii Föderaalreserv, välismaa keskpangad, kommertspangad kui ka valitsused üle kogu maailma – kõik püüdsid kulda petta.
5. peatükk
Laante sügavusest tormas välja kuldne pull
Bretton Woods
Suurest Depressioonist ei toonud USA-d välja valitsuse kulutamine ega Roosevelti valitsusaja tööprogrammid ega isegi mitte Teine maailmasõda, nagu arvab suurem osa inimesi. Ei. Suurest Depressioonist tõi meid välja kulla tohutu sissevool Euroopast. Kui USA tõstis kulla hinda ligi 70 %, 35 dollarile untsist, ei kerkinud kaupade ja teenuste hinnad USA-s sedamaid 70 %. Ärge unustage, et tänu Roosevelti valitsusele oli dollar 40 % võrra devalveeritud. Seega langes selle ostujõud piiri taga sama palju, aeglustades oluliselt importi. Seevastu USA-lt ostvad riigid avastasid, et nende valuutaga sai osta 70 % rohkem USA kaupa kui varem.
Samuti, kui riik fikseerib oma valuuta kullaga, peab see ostma või müüma nii palju kulda, kui seda pakutakse või nõutakse, et säilitada vastava valuuta hind. Ühtäkki müüsid kõik kullakaevandusettevõtted üle kogu maailma oma kulda ühele ostjale, USA valitsusele. Niisiis, see pluss tohutu positiivne väliskaubandusbilanss moodustas suurema osa kulla sissevoolust vahemikus 1934–1937.
Kuid 1938. aastal lisandus olukorrale uus tahk. Kui Saksamaa Adolf Hitler annekteeris Austria, haaras ülejäänud Euroopat terendava sõjaohu hirmus paanika. Ja vara paigutati Euroopa investeeringutest ümber USA investeeringutesse, kui Euroopa valmistus laastavaks sõjaks. Euroopa tarbekaupade tehased olid harjunud tootma relvi, laskemoona, lennukeid ja tanke. Sellepärast pidi enamik eurooplasi hankima igapäevased kaubad USA-st. Seega tegelikult aitasid USA majandussurutisest välja kulla sissevool, välisinvesteeringud ja sõjast kasu lõikamine, mitte sotsiaalprogrammid.
Sellel hetkel oli USA omanduses umbes kaks kolmandikku maailma rahalistest kullavarudest ja majandus edenes jõudsalt. USA tootis rohkem kui poole maailma kivisöest ning kaks kolmandikku maailma elektrist. Strukturaalselt oli USA Teisest maailmasõjast puutumata, selle tööstus oli suisa rasvunud lahinguvarustuse müümisest Euroopa riikidele, et need saaksid üksteise tehased hävitada, ning Euroopa oli selle lahinguvarustuse eest suurema osa oma kullast ära maksnud. Maailma juhid mõistsid väga kiiresti seda sünget majandusolukorda, milles nad olid. Tohutu tasakaalutus kaubavahetuses tähendas seda, et sõja lõpus tabab rahasüsteemi täielik kaos.
Umbes aasta enne sõja lõppu, 1944. aasta juulis, kohtusid New Hampshire’is Bretton Woodsis neljakümne nelja riigi esindajad, et välja mõelda, kuidas rahvusvaheline kaubandus- ja rahandusmaailm uuesti toimima panna. Nad vajasid rahvusvaheliste maksete süsteemi, mis võimaldaks kaubelda, ilma et valuutavahetuskursid ohjeldamatult kõiguksid, ega peaks kartma ootamatut valuuta väärtuse vähenemist, mis oli halvanud Suure Depressiooni ajal kaubanduse.
Võeti vastu otsus, et kõik riigid seovad oma valuutad USA dollariga ja USA muudab dollari kulla vastu vahetatavaks, kuid see õigus kehtestati ainult välisriikide keskpankadele kursiga 35 dollarit untsist. See tähendas, et alates Teisest maailmasõjast pidid kõik välisriikide keskpangad hoidma oma reserve ainult või lisaks allesjäänud kullavarudele dollarites.
Kuid Bretton Woodsi süsteemis oli kaks olulist viga. Tõtt-öelda olid need vead kui suured haigutavad augud.
Esiteks ei määratud kindlaks reservmäära, kui palju dollareid võib tekitada ühe kullaühiku kohta ning see võimaldas USA-l kaubandus- ja eelarvedefitsiidis olla ning defitsiidi katmiseks dollareid trükkida.
Teiseks, ehkki USA kodanikud ei saanud omada kulda, kehtis ülejäänud maailmas endiselt avatud kullaturg, mis tegutses paralleelselt Bretton Woodsi kullaturuga.
Defitsiidisõda
Vietnami sõda oli esimene suur sõda, kus Ameerika avalikkusel ei palutud lisaks maksude maksmisele