Tol hetkel tundus restoranis istumine tõesti jabur. Me olime lusikaga söönud maailma parimat ceviche’t ühelt kandikult ja joonud värviämbrist purjutavat maisijooki. Miks ometi olime maksnud mitmeid sadu kroone peotäie toidu eest, valinud viisakalt oma kõnepruuki ja härratanud kelnereid? Nõustusime Rayga. Siin oli palju parem.
Jutt läks taas röövi ja politseinike peale.
„Et käisite jälle politseis?“ alustas Ray.
„Jah, käime seal vist koguni liiga tihti,“ ütles Frida. „Küll nad lubavad uurida üht- või teistpidi, aga midagi pole siiani selgunud.“
„Olge ettevaatlikud, tüdrukud. Politsei on Peruus kõige õudsem koerteurgas. Politsei on Peruus 100 % korrumpeerunud,“ rääkis Ray. „Kõik teavad seda!“
„Arvata on,“ laususin mina.
„Sõbrad, teate, mina ei usaldaks seda politseid kohe üldse. On ainult kaks asja, mida nad teilt tahavad: seks ja raha.“
Ma ei olnud üllatunud.
„Nad kutsusid teid kuumaveeallikatesse? Teadagi. Võin teile öelda, et te ei näe oma asju ealeski, kui te just võmmidega ei maga.“
Magada selle läilalt lõhnava ja sama läilalt naeratava politseinikuga, et tagasi saada meie arvuti? See mõte erutas mind jälle. Olin sääraseid võtteid kusagilt filmist näinud. Ja ilmselgelt olin ma liiga palju seda tiigripiima joonud.
„Kui õudne,“ ütlesin ma ruttu, et mu näoilmest ei saaks vastupidist välja lugeda.
„Aga kuidas teie nendega läbi saate? Seksi nad teilt ju ei taha ja raha on teil ka vähem kui turistil,“ nõudis Frida edasi.
„Kas sa mu patse näed?“ tõmbas Ray juuksekummi peast. „Need on rastapatsid. Ja rastapats tähendab rastausku. Rastausk tähendab kanepisuitsetamist. Ja kanep tähendab raha.“ Kõik hipid rääkisid meiega lihtlausetes, korrates samu sõnu, nii et need kõrvu kumisema jäid. See oli ainus viis, kuidas nad end meile arusaadavaks suutsid muuta.
„Sellepärast ma rastapatse ei kannagi,“ ütles Atahualpa kõrvalt.
„Politseiniku palk on köömes. Nad elavadki pististest. Uskuge mind, nad on ka pättidega sõbrad. Kui te hästi maksate või hästi… khm… seksite, helistavad nad oma sõpradele ja te saate asjad tagasi,“ jätkas ta targalt.
Ma tundsin juba kerget väsimust. Oli olnud emotsiooniderohke päev. Heitsin nari alumisele korrusele külili ja mõtlesin sellele politsei- ja seksijutule. Atahualpa oli mind passima jäänud.
„Sa oled seal nagu sirena.“
„Sirena, mida see tähendab?“
„Sabaga naine, kes elab vees. Tead ju küll.“
Ta pidas mind merineitsiks ja see häiris mind. Ma ei suutnud mõeldagi, et ta võiks mind vaadata sellise pilguga, ometi ta tegi seda.
„Poisid, teeme selle kohe selgeks. Siis, kui me teiega käsitöölistena kaasa reisime, ei ole meie vahel midagi muud kui sõprus,“ reageeris Frida kiiresti. Me kõik olime jahmunud, kaasa arvatud Frida ise. Mitte seepärast, et ta hipidele nii kiiresti korvi andis, vaid seepärast, et ta ütles: „Siis, kui me kaasa tuleme…“ Nagu oleks otsus vastu võetud.
Frida
Kuigi päike oli juba loojunud, vedasid mõned üleskääritud säärtega kalamehed alles nüüd paati rannale. Meri ähvardas tummise tumedusega ja uhas aeglaselt liivast randa, mida turist ei tunne ja kohalik ei mäleta. Kõik keerles siin ümber ühe mehe ja ceviche. Muu pigem seisis või tiksus vaikselt omas rütmis. Keerasime väikeste laternatega valgustatud rajale, mis viis meid madalasse kalurimajja. Poistel oli kaasas suhkrut, jääd ja kolm pudelit aguardiente’t, kohalikku suhkruviina.
„Siin me teeme lõket,“ näitas Roger ühele poole, kui bambusest väravast sisenesime. „Siin võivad tited mängida,“ viipas ta kiigele maja ees. „See on minu õe rannamaja. Kunagi oli siin baar. Aga täna õhtul ma valmistan teile maailma parima Caipirinha!“ hüüdis ta revolutsiooniliselt. Mulle meeldis ta enesekindlus.
Aeg tundus selles bambusmajakeses seisvat. Seintel rippusid mõned topised, skeletid, õlgkübarad ja kulunud kalavõrgud. Kogu see kola vibreeris õrnalt tuules, laest alla langevad võrkkiiged õõtsusid hääletult. Ruumi teises otsas laius puidust lett.
„Jajaa, maailma parim Caipirinha! See on tulemas, olge mureta,“ sõnas ta ja viibutas kätt:
„Meil siin maja taga peaks paar laimipuud ka olema…“
Juba ta liikus tagumisest uksest välja. Kuuvalguses paistis meile ainult laimipuu siluett. Sobrasin pimesi nahkjate lehtede vahel, sain torgata teravatelt okastelt. Aga tõepoolest rippusid seal okaste ja lehtede vahel rohelised laimid, küll oluliselt väiksemad kui need, mida olime harjunud sööma. Korjasime oma süled täis ja liikusime mööda rohtukasvanud jalgrada tagasi maja poole.
Mees seadis end uuesti leti taha ja liikus seal nagu vilunud baarmen suurlinnast, ainult et ta vahendid olid kuidagi ebaharilikud. Ta haaras hiiglasliku kööginoa ja lõikas sellega pooleks ühe räpase liitrise plastmasspudeli, mille ta leti alt leidis. Ta kallas sinna tilga aguardiente’t, loksutas ja viskas selle hoogsa liigutusega baari liivasele põrandale maha.
„Alkohol tapab kõik,“ seletas ta oma pudeli desinfitseerimisviisi.
Seejärel hakkas ta erilise hoolitsusega laime lõikuma.
„See on peamine viga, mida baarmenid üle maailma teevad. Nad jätavad eemaldamata laimi otsad. Need tuleb enne ära lõigata,“ osutas ta noaga laimi otstele nagu mõnes kokandussaates. „Siis pooleks ja hops!“
Roger viskas hoogsa liigutusega järgmised lõigud plastnõusse. Lõpuks pressis need aguardiente pudeliga puruks. Segas kokku laimi ja suhkru, tühjendas alkoholipudelid, viskas peale ohtralt jääd ning kallas meile mõlemale professionaalse liigutusega klaasi Caipirinhat.
Võtsin esimese sõõmu. Mu silmad paisusid erutusest suureks, sest tõepoolest tundus, nagu jooksin maailma parimat Caipirinhat. See oli täpselt paras – parajalt hapu, parajalt magus, piisavalt kange. Õhk oli endiselt kuum.
Roger viskas lauale vennalt saadud kala ja hiidkrevetid. Ta seisis seal, verine kala käte vahel. Ta oli küünarnukkideni kalatükkidega kaetud ja tema treenitud käed pigistasid sellele laimimahla. Ta lõhnas kala järele. Kusjuures üldsegi mitte ebameeldivalt. Roger tõi aiast banaanilehe ja keeras selle kala ümber.
„Banaanilehega saate kõike teha. Küpsetada või taldrikuna kasutada.“ Tema kentsakad tarkused mõjusid ürgmehelikult. Ta viskas käntsaka maja ette lõkkele ja jäi ootama. Siis haaras kookospähkli ning lõi selle hoogsalt vastu bambusposti puruks. Sillerdavat kookosevett pritsis igasse ilmakaarde ja maandus lõpuks aguardiente’ga samasse klaasi. „See on Coco Loco. Tüdrukud, te veel hullute selle joogi peale,“ tutvustas ta kõikeütleva naeratusega oma järgmist kokteili.
Me võtsime küpsenud hõrgutise tulelt ja sõime seda sealsamas. Kätega. Mäletan siiani esimest ampsu. Mahlane, lakooniline mõnu. Kalajäänuseid lendas mööda baariletti laiali. Mu nägu oli määrdunud. Nora käed tilkusid rasvast ja alkoholist. Ja me naersime hullunult.
Seal ma lebasin – täiesti purjus. Vedelesin võrkkiiges mingis külas, mille nime ma ei mäletanud. Mäletasin ainult, et pool sellest külast on ühe mehe kepitud ja see surnud ajaga hütt kuulus ühele Rogeri kuueteistkümnest vennast-õest.
Nora istus minu lähedal letil, Rogeri vastas. Ta kõlgutas jalgu ja õõtsutas end kujuteldava muusika rütmis. Nägin ta pilgust, kuidas ta nautis kalahaisu, mis käis meil kõigil üle pea. See tuli kusagilt tema istumise alt, kalamahlast läbiimbunud letilt.
Kalamees