Toauks avanes. Sisse astus uus mees, tundus, et šerif. Näis, nagu oleks ta meie looga juba kursis või on varem pidanud seda juttu korduvalt rääkima:
„Niipea, kui turist ranna keskusest eemale jalutab, lendavad vargad peale. Selliseid juhtumeid jõuab meieni peaaegu igal nädalal. Siin on alad, mis on turvalised ja meie täieliku kontrolli all, aga ka väga ohtlikud piirkonnad, kus alati röövitakse. Siin on ikka ohtlik noortel tüdrukutel üksi käia…“
Frida vaatas talle etteheitva pilguga otsa. Olime seda juttu juba kuulnud. Korduvalt. Šerif märkas tema ilmselget pahameelt.
„No hea küll, tüdrukud, lähme homme, vaatame selle koha üle. Me läheme investigeerima.“
„Lähete randa?“
„Jah. Tegelikult võiksite teie ka tulla. Peibutisteks.“
Frida keeras kõrva mehe poole, et tema juttu selgemini tabada.
„Jah. Lähme sinna, te teete fotokaga pilti,“ klõpsas ta nimetissõrmega silme ees, „niikaua, kuni varas seda märkab. Ja kui ta röövima tuleb, siis säuh! võtame ta kinni ja surume liiva sisse,“ pressis ta kätega õhku põranda suunas.
Paks mees elavnes šerifi jutu peale. Ta tõmbas lauasahtli lahti, et kontrollida, kas relv on endiselt alles. Tal oli lõpuks ometi võimalus päeva põnevust tuua.
„Tulge homme kell kümme siia tagasi ja pange kott väärtusetut kraami täis,“ oli tema viimane soovitus meile.
Astusime politseist välja ja ma aimasin, et nüüd ütleb Frida lõplikult üles. Ta rääkis mulle vargusest juba kolmekümnendat korda.
„…ta tõmbas nii tugevasti… ma ei saanud talle seda kotti anda… raudselt sõitis ta selle rikšaga ära… miks see kalamees ometi midagi ei teinud… sina ka ei tulnud appi… mu päikseprillid olid ka kotis,“ kõlasid ta heitlikud mõtted.
Ta ei mõelnud juba ammu enam kainelt. Ta tahtis kohe tagasi koju sõita ja hetk hiljem lubas kas või elu lõpuni toda röövlit Peruus jälitada.
„Miks, kurat, sa mulle appi ei tulnud!“ hüüdis ta nii, et tänaval mööduvad inimesed keerasid pead.
„Ta oli meist mitu korda suurem. Tal võis olla relv. Kas sa tahtsid surma saada?“
„Mind ei huvita. Sama hästi oleks ta võinud mind ka tappa. Kurat, ma oleks pidanud talle rusikaga näkku virutama. Jalgadega kõhtu peksma. Hammustama. Sa oleksid pidanud tulema tema tagant ja kiviga pähe lööma. Homme öösel saame ta kätte.“
„Mis, kurat, sul viga on!“ Mu kannatus katkes, olin nutmise äärel.
„Tahad sinna tagasi minna ja seista nagu mingi lasketiiru sihtmärk? Ma võin elada ilma nende fotodeta, ilma selle muusikata. Ma lepin isegi kõikide meie kontaktide kadumisega, aga mina ei taha su vanematele seletama hakata, miks su laip kusagil Peruu pimedal rannal vedeleb.“
Ma vihkasin tema lollust rohkem kui varast. Tahtsin teda mõistusele raputada. Ma olin vastutav hullumeelse eest ja ma ei osanud temaga ümber käia. Ma ei mäleta, mida me karjusime, mitu korda me teineteise juurest ära jalutasime. Mäletan ainult enda raevu selle pärast, kui vähe ta endast hoolis.
Frida
Kuulsin alt kellegi vilistamist. Hiilisin rõdule ja nägin hotelli ees pimeduses kahe pikajuukselise siluetti.
Atahualpaga oli liitunud pisut noorem käsitööline Ray, kes pidi olema üks ta parimaid sõpru. Ray nägi välja nagu pisike kuradike: tumepruunid silmad, keskmise pikkusega rastapatsid, pooleks murdunud esihammas ja terane pilk.
Peagi istusime neljakesi rõdul plasttoolidel plastlaua taga. Atahualpa rinnal juuste otsas tilpnesid hiiglaslikud värvilised linnusuled. Ray silmad pildusid saatanlikke sädemeid. Nad on puhastverd indiaanlased. Mustad juuksed, tõmmu nahk. Aga mina uputasin oma pettumuse õllepudelisse, kuigi mulle õlu ei maitse.
„Turiste röövitakse siin alati,“ alustas Atahualpa rahulikult. „Ja kas teate, miks? Sest turist ainult vaatab enda ümber, aga ta ei näe. Röövel seisis kogu aeg rannal ja jälgis teid, aga te ei näinud teda. Või ei osanud te näha tühja ranna ohte. Te käite kõik reisimas nagu pardid. Teil on üks marsruut, uudistate samu monumente nagu lollakad! Ja te ei taha näha kohalikku reaalsust.“
Mida rohkem ta rääkis, seda ebamugavamalt ma end tundsin. Mul oli enda pärast häbi. Ma ei tahtnud tulla siia ignorantse turistina. Mind häiris, et meid peetakse samaväärseteks teiste reisijatega Lõuna-Ameerikas. Ja nagu teisi turiste, rööviti ka mind.
„Teate, mis?! Meil on teile suurepärane lahendus!“ hüüdis Ray ühel hetkel, nagu reklaamiks ta mõnd toodet. „Nüüd avaneb teile tõeline Lõuna-Ameerika. See on kogemuste elu. See on seikluste elu. Ja see on vendluse ja armastuse elu. Ma ju nägin teid täna päeval. Nägin teid päeval, tüdrukud! Te saate hakkama. Lähme! Lähme koos! Mõne kuuga olete täiesti arvestatavad käsitöölised ning teenite sellega head elatist. See on muretu elu. See on elu üks päev korraga.“
Tema jutt tundus täiesti ebamõistlik, hakkasime mõlemad Noraga naerma. „Oota, millest sa räägid, Ray? Atahualpa? Meie ja… käsitöölised?“ Me ei saanud mitte millestki aru. „Oota-oota-oota nüüd, Ray. Meie ja… käsitöölised?“
Aga Atahualpa noogutas Ray jutule rahulolevalt kaasa.
„Te peate tegema oma asja! Seda, mis teeb teid õnnelikuks. Rääkides vabadusest – kas see pole mitte ülim väärtus?“ jätkas Ray. „Kas te ei näe siis, et see vargus oli märk? See oli hale ebaõnnestumine. Aga ebaõnnestumine tähendab vajadust muutuste järele. See vargus oli kui märk, mis ütles, et teil on aeg lõpetada reisimine omas maailmas elava turistina. Meie siin oleme vabad ja näeme tõelist Lõuna-Ameerika elu. Iga elatud hetk teeb meid õnnelikuks. Meil on vabadus, armastus ja rahu. See on lihtne elu, aga see on tõeline, nii tõeline.“
Ma ei osanud reageerida. Kohkumus. Iroonia. Pilge. Kahtlus. Uudishimu. Vaimustus. Kõik korraga.
Tema alguses nii vastuvõetamatult kõlanud sõnad hakkasid tasapisi haakuma muu teadmisega minu peas. Ehmusin, kui avastasin end mõttelt, et see kõik tundub isegi atraktiivne. Nii kuratlikult tõeline. Nora raputas end õõvastuses. Mul oli korraga palav ja külm. Ray rääkis nagu mõni 1960. aastate hipi. Ma peaaegu juba uskusin, et see hetk ja tühjade õllepudelitega üle kuhjatud laud koos kahe salkus juustega indiaanlasega pärinevad 1960ndatest. Vabadus, armastus, rahu. Ja kui nemad tulevad sealt, võin vabalt ka mina praegu seal olla. Rüüpasin õlut ja hoidsin pilgu oma räsitud olekuga kaaslastel.
„Jah, ma töötasin kunagi Limas. Lennujaamas,“ jätkas Ray. „Iga päev tõusin varakult, sõitsin ühistranspordiga tööle, kandsin lipsu ja viigipükse, pügasin regulaarselt juukseid. Sain päris head palka, aga kõik kulus üürile ja kallile linnaelule. Kätte ei jäänud midagi. Kui ka jäi, polnud mul kunagi aega seda raha mõistlikult kulutada. Selle asemel soetasin endale asju ja püüdsin end veenda, et selline ongi hea elu. Aga kas siis on? Tegelikult ma vihkasin ennast ja oma elu. Eriti vihkasin ma lennujaama. Ühel päeval mõistsin, et see pole päris see, mida tahan. Tahan olla vaba. Tahan nautida päikest ja häid inimesi enda ümber…“
Ray mõnitas mõnuga oma paari aasta tagust „mina“. Ta pilk oli kibe, ta raputas aeglaselt pead ja põrnitses enda ette.
„Jään elu lõpuni tänulikuks nendele tüüpidele, kes näitasid mulle kätte hea elu otsa,“ sõnas ta pärast hetkelist mõttepausi. „Siin ma nüüd olen. Viimased kaks aastat olen reisinud linnast linna, külast külla täielikus vabaduses. Olen vabam kui lind! Punun oma ehet, suitsetan oma joint’i, õhtul võtan mõned õlled… Kui meeldib, siis jään. Kui ei meeldi, liigun edasi. Igal pool on sõbrad ees, igal pool on seiklused… Ja pidu… Küpsetame oma toidu rannas lõkkel. Tuttav kalamees või üks mu onudest toob merest kala. Mm, kui maitsev see on… See on õige elu, tüdrukud. See on vabadus! Te ei kujuta ettegi, kui maitsev on selle kandi kala. Ceviche’t juba