“Kas ma pean sellest tegema järeldusi teie meelsuse kohta, seltsimees Padrik?” küsis õpetaja. “Ise olete veel seotud niisuguses positsioonis perekonnaga.” Mind ajas see kõik naerma, ent selgus, et ta oli tõepoolest võtnud ühendust ka Maire isaga ja uurinud, kuidas on võimalik, et partei struktuurides nii olulisel kohal olev inimene vaatab rahulikult pealt, kui tema lapselaps otsustab veteranide kangelasteo peale sülitada. Võib-olla ta nii ägedat sõnastust ei kasutanud, ent tavaliselt rahuliku äia oli ta suutnud siiski täiesti endast välja ajada. See on ainuke kord, kus Annit koolis klassi ees avalikult häbistati, ja kuigi klassikaaslased seda tõsiselt ei võtnud, oli ta ise väga ärritatud ja teatas mulle, et järgmise aasta võidupühal läheb ta tingimata viima lilli neile kangelastele, kes on päästnud maailma fašismist, sest õpetaja ütles, et vastasel korral peab tal lihtsalt olema häbi ja piinlik. Mul oli temast nii kahju.
Seetõttu oli väga imelik teada saada, millise kõne oli õpetaja Mäeorg pidanud teise klassi õpilastele sügisel. Nagu Anni rääkis, olid rohkem kui pooled lapsed tulnud kooliaasta avaaktusele sinimustvalgete märkidega rinnas. Ka õpetajast ei olnud 1988. aasta kuum suvi lihtsalt niisama mööda läinud. Tema endine maailmavaade oli asendunud täiesti uuega, kus kesksetel kohtadel olid nüüd hoopis Jeesus Kristus ja neitsi Maarja. Ja mõistagi oli tema retoorika nüüd üdini rahvuslik. Kõigist neist asjadest, millest seni on tulnud ainult isa ja emaga kodus ja salaja rääkida, lubas ta nüüd rääkida uhkelt ja avalikult, sest metsalise selgroog on murtud ja vabad ristiinimesed võivad peatselt käia vabal maal jälle täie rinnaga hingates ringi. Ausalt öelda olin rabatud ja tahtsin hakata uurima, kas ei võiks Annit mõnda teise kooli üle viia, sest mul oli natuke paha mõelda, kuidas mu tütre maailmapilti kujundab inimene, kellel endal (või nii ma arvasin) igasugune südametunnistus puudub. Maire ainult irvitas selle üle ja küsis, kas mulle tõesti tundub, et leian kuskilt sellise kooli, kus niisuguseid õpetajaid poleks. Nojah, eks ellujäämise eeldus ole ju teadupärast kohanemine. Tal võis ju ka õigus olla, aga vastik oli ikkagi, ja kui õpetaja Mäeorg kunagi hiljem minuga uuesti ühendust võttis, et uurida, kas Anni kodus peetakse piisavalt au sees vaimseid väärtusi ja kas me mõne koguduse liikmed ikka oleme, ütlesin talle suu sisse, et võib teha minu meelsuse kohta milliseid järeldusi soovib, aga mina seda temaga arutama ei hakka, sest mina olen tema meelsuse kohta oma järeldused juba teinud. Edaspidi hoolitses kodu-kooli suhete eest meie peres Maire. Ka tema tegi seda jäisel, ehkki viisakal toonil, ja varsti kolisime me Sauelt ära ning Anni läks Tallinnas hoopis uude, ühtlasi aga minu vanasse kooli, mis kandis nüüd hoopis Gustav Adolfi nime.
Seni olen ma vähem rääkinud minu oma perekonnast, mis on ka loomulik, sest kuni me Maire vanematega koos elasime, suhtlesime nendega ju iga päev, aga minu ema ja isaga kohtusime harvemini. Praegu on mul sellepärast piinlik. Eriti kui isa peale mõtlen, tema viimaste kuude peale. Ma mõistan nüüd ise ka, mis tähendab teada, et sa sured. Alati, kui ma temaga telefonis rääkisin, küsis ta Anni järele, ja alati leppisime kokku, et läheme varsti koos kuskile, aga kuidagi jäi minemata. Isa ei heitnud seda mulle kunagi ette, no ja ma ise ikka käisin ka ta juures aeg-ajalt. Või noh, mõnikord. Ta ei kurtnud kunagi. Aga noh, ega minust ka arvatavasti väga välja ei paista, kuidas vajadus lähedase inimese järele sees aeg-ajalt nii kisendab, et suudab isegi vähi vaikima panna.
Pärast Tallinnasse kolimist olid meil asjad teisiti. Isa siis küll enam ei olnud, aga ema käis meil tihti. Anni ei tahtnud esialgu üldse kolida. Meie uus kodu asus Tehnika tänaval, suhteliselt korralikus Stalini-aegses majas, ja meil oli kolm tuba ja köök. Laed olid seal kõrged, tubade paigutus seevastu polnud just ideaalne ning üks neist oli teistest ka tublisti pisem, ja kuna see ei sobinud ei elutoaks ega meile Mairega, tuli just Annil vahetada oma avar ja tohutute akendega teise korruse tuba Saue kodus märksa pimedama, pikliku ja kitsa kambri vastu. Mõistagi ei ajanud see teda vaimustusse. Aga kui me seletasime, et tema vana tuba Sauel jääb talle ka põhimõtteliselt alles ning ta võib alati käia vanaemal-vanaisal külas ja seal jälle magada, täpselt nagu vanastigi, siis ta lõpuks leppis olukorraga, või vähemasti ei võtnud seda enam jutuks. Tegelikult ei olnud ka Maire meie uuest kodust väga sisse võetud. See tähendab, põhimõtteliselt oli ka temal muidugi hea meel, et me elame nüüd eraldi ja omaette ning meie privaatsust ei sega miski, ja loomulikult oli olnud hea õnn, et mul õnnestus see korter veel vana korterijärjekorra järgi saada, sest me teadsime küll, et paljudele meie samuti pikki aastaid oma eluaset oodanud sõpradele oli tehtud teatavaks, et nõukogude süsteemi kingitused on nüüd otsas ning nad võivad uue korteri saada ainult siis, kui suudavad selle eest maksta, ja üldse mitte vähe.
Seal me igatahes siis omadega olime. Pärast võtmete kättesaamist kulus paar kuud remondi peale ja see võttis meid rahaliselt üsna kuivale, nii et sisustuseks ostsime esialgu mõned kasutatud mööblijupid, mida poleks pärast kahju ära visata, ja mõned vanad asjad tõime ära nii Saue kuurist kui Mustamäe pööningult. Lõpuks sai seal päris hubane, igatahes oli see meie oma ruum, kus me olime endale ja ise ja eraldi suurest ja segasest maailmast, mis oli tulnud meile lähemale kui Sauel ja hakkaski peale kohe korteriukse taga, rõvedas ja alatasa täis kustud trepikojas, läks edasi võisabas ja stoiliselt vaikivaid inimesi täis trammides ning ulatus sealt edasi hirmutavatesse kujutlustesse, mida järjest vabam ajakirjandus meile valmis kujul kohale toimetas. Mäletan siiani, kuidas näiteks nädalatel pärast uudist Rootsi ametiühingutegelaste julmast ja mõttetust tapmisest 1991. aasta jaanuaris kippus pimedatel talveõhtutel koju tulles samm mööda tühje tänavaid iseenesest kiiremaks ja koduuks avanes peaaegu nagu teise ja õigemasse tegelikkusse. Esiotsa oli meil seal ainult kolmekesi isegi natuke imelik, aga neljandaks pereliikmeks tekkis üsna pea televiisor ja siis oli kõik enam-vähem nagu ikka. Võimalik, et see periood, esimesed paar aastat Tehnika tänaval, ongi tegelikult olnud kõige õnnelikum aeg minu elus. Sellist asja taipad ju ainult tagantjärele. Me elasime oma elu, puutusime küll üpris tihti kokku kõigi lähedastega, aga ikkagi ainult siis, kui ise tahtsime; mul oli üsna huvitav töö, ja meid ümbritsevast maailmast käis kõigest hoolimata üle huvitav aeg. Elu oli neil Nõukogude Liidu viimastel aastatel muidugi raske, saada ei olnud midagi ja ilma Maire vanemate juurdepääsuta privilegeeritud toidupoodidele oleks meie söögilaud olnud kindlasti märksa haledam kui ta tegelikult oli, aga isegi see ei olnud nii oluline.
Ja mis mind veel rõõmustas, oli see, et saime nüüd teatris käia nii palju kui tahtsime. Selleks otstarbeks tuli mu ema alati Anni juurde istuma, ja kui me õhtul tagasi jõudsime, siis arutasime veel pikalt omavahel nähtud etendust, sest ta oli peaaegu kõike enne meid juba vaatamas käinud. See oli aeg, kus teater täitis natuke ka ajalooõpikute ja rahvavalgustuslike kalendrilisade rolli. Suurema januga kui lavastaja käekirja või näitlejate mängu psühholoogilist täpsust neelasid täis saalid lavalt maha öeldavaid sõnu, mis julgesid rohkem, julgesid rääkida küüditamistest ja homoseksuaalsusest ja millest iganes. Ühesõnaga kõigest, mida varasemas maailmas üldse olemas ei olnud. Arusaadavalt pidi iga korralik inimene teatris käima ja seda kõike näinud olema. Endast ma ei räägigi, minu jaoks oli teater alati olnud üks neid asju, mille nimel on üldse mõtet elada. Jõudumööda üritasin seda suhet ka Annile edasi anda, käisin temaga kõiki eakohaseid tükke vaatamas, aga teda need väga ei köitnud, igatahes mitte rohkem kui mõni huvitav koolitöö. Kuigi pärast, kui temaga neist rääkisin, selgus, et ta oli näinud väga täpselt, ning suutis isegi lapsena eristada näitlejate mängus ehtsat ja võltsi. Ometi, ise ta teatrisse ei kippunud.
Minu emaga sai Anni väga hästi läbi. Ega ta polnud ilmaasjata aastakümneid paljude lemmikõpetaja olnud. Juba päris väikse tüdrukuna oli Anni õppinud tema käest huvitavaid salakeelseid fraase ning pärast, kui ta uues koolis tavalisest prantsuse keele eriklassi üle minnes pidi lisatunde võtma, selgus, et tegelikult on tal juba täitsa korralik põhi all. Ent see kõik oli tulnud nagu mängeldes. Ja kohe, kui see võimalikuks sai, olin ma loomulikult pannud meile taevakanalitest sisse ka prantsuse Arte, et endal keel meelest ei läheks ja muidugi et ka Anni sealt üles korjaks nii palju, kui suudab. Jälle üks põhjus rõõmustada – Anni oli hea meelega meie perekonna traditsioonilise frankofiilia üle võtnud. Seda enam, et Prantsusmaa tuli kogu aeg lähemale. Möödas olid need ajad, kus klassitunnis tahvli ees pidin oskama täpselt seletada, kuidas tuleb Louvre’i