Aga iseennast te ju mäletate väikese poisina. Mis on esimene mälestus?
Lapsepõlvemälestused viivad mind tagasi aadressile Lennuki tänav 24. Seal oli kööktuba, kus mu vanemad, muusikainimesed, elasid. Mäletan, et isa ehitas mulle jõuluks vineerist punase auto. Tõelise võidusõidumasina, jalgrattavändad ja kett küljes. Meeles on hetk, kui selle kätte sain. Isa ja ema õppisid tollal konservatooriumis, nad olid vist juba lõpusirgel.
Ema on teil samuti juhatanud suurt orkestrit ja koolitanud näitlejaid. Mis on tema tööst poisikese pilguga vaadatuna meelde jäänud?
Kindlasti laulutunnid Töölisteatris. Seal oli koos justkui Eesti teatri kullafond. Priit Põldroos oli kunstiline juht. Lisaks Andres Särev, Ruts Baumann, Helmut Vaag, Aleksander Teetsov, Olli Vare. Oh taevake, kõiki ei jõua loetleda.
Ema tegi teatris kõike: oli orkestri dirigent, klaverisaatja, lauluõpetaja ja orkestreerija. Ja siitsamast, Kreutzwaldi tänava ja Tartu maantee nurgapealsest majast, ma mäletan laulutunde. Kõiki harjutusi ja laule, mis nad laulsid, ning inimesi, kes seal käisid. Ma tahtsin kangesti, et ema teeks minuga ka ühe tunni. Eks ta sai aru, et lapsel on niisugune südamesoov, ja tegigi. Pani mind klaveri juurde seisma ja siis ma laulsin: „Ma sõuan merel ja sõuan, oma saart…” Laulsin ja olin nii uhke.
Ema töö juures on alati tore käia.
Need laulutunnid olid meie kodus, terve see teater käis kodus. Seda kohta, kus Töölisteater oli, enam ei ole, maja põles maha 9. märtsi pommirünnakus.
Nii et uksekell helises ja jälle oli mõni kuulsus ukse taga?
Jah, see oli tore aeg. Mäletan ka seda, et vahel võeti mind hommikul teatrisse proovi kaasa. Käisin garderoobides ja kuulsin kõiki neid kuulsaid lugusid, Teetsovi ja Baumanni nalju ja vigureid.
Kas teatrirahva tihe viibimine teie kodus andis ka tõuke vennale, kellest hiljem sai näitleja?
Ei usu. Vend sündis 1936. aastal jõulu esimesel pühal. Kolisime Kreutzwaldi tänavast ära Laulupeo tänavale, kui ta oli kolmene. Edasi tulid juba aastad 1939–1941, mil kõik oli teisiti.
Mäletan oma lapsepõlvest hästi ka vanavanemaid. Oli kummaline kokkusattumus, et mõlemad mu vanaisad olid head ja jõukad rätsepad. Mu emapoolsel vanaisal olid ärid Tartus ja Riias, isapoolsel vanaisal Peterburis, Moskvas ja Permis. Emapoolne vanaisa Peeter Saar oli ka suurte kunstiliste kalduvustega ja ärkamisaja kultuurivaimustuse kandja. Rikka mehena oli tal Valgas kaks maja ja Puka lähedal Komsis suur talu, mille ta hiljem Johannes Semperile müüs.
Vanaisa võttis usinalt osa kõigest, mis Komsi vallas tehti – näiteringist, laulukoorist ja jõumeeste seltsist. Ta oli väga tugev ja see talle ka saatuslikuks sai. Tol ajal olid hinnas Aleksander Aberg ja rammumeeste seltsid. Vanaisa, kes oli juba härrasmees, tõstis koos küla noorukitega suure heinakoorma emapalgist üles, nihestas selgroolülid ja jäi elu lõpuni jalutuks. Tal oli ka suur tahe näidelda ja näitemängus mängida. Ma arvan, et ema kaudu, kes oli samuti artistlik inimene, on pärit need omadused, mis tegid mu lahkunud vennast selle, kes ta oli.
Kas lapsepõlves oli teil vend Jaaniga hea läbisaamine? Vahe oli teil neli aastat.
Ma pean küll kahjuks ütlema, et vahel ma natuke kiusasin teda, nagu ikka vanem vend nooremat kiusab. Kui mulle öeldi, et ma midagi tooks, teatasin: „No Jaan, mine!” Aga hiljem saime väga hästi läbi.
Te olete enda kohta öelnud, et matemaatikas pole te eriti tugev. Vend Jaan oli just täppisteadustes osav.
Teate, see oli väga suur anne, mis minu kadunud vennal oli. Minu isapoolne liin on kõik targad mehed. Mu onu oli suurepärane insener, ehitustehnik ja matemaatik. Mu isa täpselt samuti. Tema lõbu oli lahendada kodus näiteks matemaatikaülesandeid ja uurida relatiivsusteooriat. Tihtipeale õhtuti ütles ta: „Kuule, Peeter, tule siia! Tartust sõidab välja üks rong niisuguse kiirusega ja siit läheb teine rong niisuguse kiirusega. Mitmendal kilomeetril nad kohtuvad?” Ei mina saanud seda lahendatud. Jaan tegi kohe ära, nagu nuga läbi või.
Jaanil oli eriline matemaatiline anne ja Reaalkoolist astus ta Tartu Ülikooli füüsikateaduskonda. Ülikoolis läks ta näiteringi ja tõlkis inglise keelest eesti keelde Archibald Joseph Cronini „Tsitadelli”. Seal see näitlemispisik teda hammustas. Ja üks tahk oli tal veel, mida kahjuks minul ei ole: tal oli suur kirjanduslik anne. Mäletan, mu emale helistati Tartust, kui vend astus ülikooli. Tollal oli kõigil vaja kirjutada kirjand ja tema kirjand oli parim kõigi sisseastujate seast. Kirjandusfakulteedi inimesed ütlesid: kuulge, miks ta läheb füüsikat õppima, filoloogiat tuleb õppida ja kõik. Aga ta läks füüsikasse ja sealt siis teatrikooli.
Minu venna elu oli lühike ja traagiline. Olgu see õpetuseks kõigile, et sarlakid ei ole naljaasi. Sarlakid hävitasid ta südame. Kui ta keskkooli lõpetas, oli ta praktiliselt juba surmalaps. Aga kui ta kirjutas mõne artikli või kirja, oli see suurepäraselt tehtud. Meie perekonnas on reliikviana au sees tema kiri, mille ta kirjutas mu pojale Indrekule sünnipäevaks. Onu kiri. Selline suur talent oli ta.
Olen kuulnud, et kui olite väikesed poisid ja mängisite malet, oli vend suuteline teisest toast käike ütlema, ilma et tal olnuks malelauda ees. Kas see vastab tõele?
Jah, ta luges seal ajalehte.
Ja ütles malekäike?
See oli niisugune pimemale. Mina olin Laulupeo korteri ühes toas ja tema teises. Eks tal oli juba süda haige ja ta luges raamatut. Ja siis me hakkasime malet mängima, nii et mina panin laua ette, ütlesin käigud ja tema vastas. Mäletan, ta kutsus mind ikka naljanimega Puujalg Pedro. See oli ühe joonissarja järgi, mis ilmus Päevalehes. Puujalg Pedro, Miki-Hiir ja Fantoom. Vaatasin, et poole mängu pealt hakkas mul seis kehvaks minema. Mõtlesin, et parandan seda veidi, ja nügisin ühe vankri parema liini peale. Teisest toast kõlas: „Kuule, kuidas sa selle vankri sinna said? Puujalg, pane tagasi, kus oli.” Ütles ruudu ka. Ja siis ma ükskord küsisin: „Jaan, kuidas sa nii saad?” Ta vastas, et see peast mängimine pole midagi. Iga seisu järel fikseerib ta mällu pildi ja tal on need meeles.
Kuidas muusikaõpingud hakkasid?
Juba Kreutzwaldi tänavas. Olin ju ikkagi muusikute laps, ema oli mitmekülgne muusik, isa tugev viiulimängija. Ükskord küsiti minult, kas tahaksin klaverit õppida. Eraõpetaja Helga Tahuri siis õpetas mind. Hakkasin tunnis käima ja väikseid lookesi mängima.
Oli endal ka huvi asja vastu?
Oli küll, aga ilmselt mitte nii suur, et see sundinuks mind tõsiselt harjutama, nii et tulnuks priima pianist.
Poksimine oli ikka huvitavam?
Poksimine algas 1946. aastal. Sinnamaale ei lastud mind uksest sisse, aga siis lasti. Samal ajal saabus mu ellu üks noorepõlve suursündmus. Ühel ilusal päeval tuli Gustav Adolfi gümnaasiumi, tollase 1. keskkooli üheksandasse klassi uus poiss. Minu kõrval oli vaba koht ja ta pandi sinna. Lüheldast kasvu poiss, minust natukene vanem. Me saime kohe tuttavaks, sõbraks. Ja siis kolmas tund oli laulutund. Läksime sinna ja seesama pisikene käbi istus klaveri taha ning mängis nii, et tervel koolil jäi suu lahti. See oli Heino Jürisalu.
Noh, muidugi mängis ta džässi! Tol ajal oli see suur vaimustus, Tallinna kinodes jooksis legendaarne Sonja Henie ja Glenn Milleri orkestriga film „Päiksepaistelise oru serenaad”. Ja Heino mängis perfektse harmooniaga ja perfektselt õigesti. Teate, pärast seda oli tõesti nagu Jeesus ja kolmteist jüngrit… Ikka ütlesime: „Heino, mängi!” ja „Heino, mängi!” Tema kaudu tutvusin siis džässmuusikaga. Mu sõrmed jooksid päris hästi. Tema käest sain algteadmised ja nii see läks.
Hiljem oli ta sunnitud meie koolist lahkuma. Ta oli tulnud ära Westholmi gümnaasiumist, kus oli läinud tülli vene keele õpetajaga. Kohe korralikult tülli. Ja kujutage ette, poolteise aasta pärast tuli sama õpetaja Gustav Adolfisse vene keelt andma. Tuli tundi ja teatas: „Aa, Jürisalu, teie olete nüüd siin.” Kuradi Einmann sööb mind siit ka välja, muretses Heino. Ja sõigi. Jürisalu läks õhtukooli.
See on muidugi väga kurb, kui on selline õpetaja.
Jah,