Kui me juba ühe lustaka looga algust tegime, kas tuleb lapsepõlvest veel midagi naljakat meelde?
Ma olin oma pere neljas, kõige noorem laps. Vanem õde oli kaksteist aastat minust vanem. Eks seda väikest hoiti, aga narritati ka. Ja vahel jäin ma uskuma, mida nad rääkisid, ja sain omad vitsad selle eest. Näiteks niisugune asi tuli meelde. 1930. aastate algul oli mood, kus daamid kandsid poolde säärde kleite. Vanematel naisterahvastel, vanaemal ja tema sõbrannadel, olid aga riided vaat et maani, nemad olid konservatiivsed. Mina imestasin, miks nad nii pikkadega käivad, nagu nunnad. Siis vend seletas lahkelt, et vanematel naistel on sabad taga ja neid tuleb varjata. Jäingi tema juttu uskuma. Küllap oleksin emalt üle küsinud, ent teda polnud käepärast ja nii hakkasin ise tõestust otsima. Tõstsin vanaema kleiti ja… vanaema ei pahandanudki. Kui tegin sama ühe võõrama prouaga, kes meile külla oli tulnud, tekkis aga pahandus.
Siiski on mul tunne, et mina sain vist vähem riielda, vend sai rohkem. Eks ma olin pesamuna ja ära hellitatud. Suuremad lapsed hoidsid mind ka. Teise õega on meil ainult kolm aastat vahet, ta elab nüüd Ameerikas ja me ikka näeme paari aasta tagant. Siis räägime lapsepõlvemälestusi: üks mäletab ühte, teine teist. Eks kõigile paista lapsepõlv kaunina, aga mulle kirgastub ta kohe alatise suvena, soojade ilmade ja suure valgusena.
Muidugi suurt vihma oli ka. Mäletan, kuidas jäime kord vihma kätte. Meil oli suvila Merivälja ja Pirita vahel ja me läksime jalgsi Viimsi röövlikoobastesse, Randverest paremat kätt. Siis tuli suur vihm ja me varjasime end koopas, ja pärast andsid sugulased meile märgade riiete asemel kuivad selga. Ent kohe tuli jälle päike välja ja haigeks ei jäänud keegi.
Mis meenub esimese mälestusena endast?
Minust vanemad õde ja vend ütlevad, et küllap ma mäletan seda pildi järgi, aga ma tean, et olin seal. Ma olin kolmeaastane. Meil oli kahe korruse peale korter, see oli Kolde tänavas. Ja meil elasid seal ühel aastal mu isa tädipoja kaks poega teisest abielust; nõbu sõitis Austraaliasse ja palus, et nad oleks meil kostil. Üks käis juba tööl ja teine oli viimases keskkooliklassis. Ja kui nad hakkasid ära sõitma, istusin vanema süles, kellest ma palju pidasin, ja ainult nutsin. Ma ei tahtnud, et nad ära lähevad. Olin hirmus kurb, mis on ka pildi peal näha.
Lisaks mäletan ühte hetke. Meil oli palju lapsi ja kui lõuna oli tehtud, siis ema oli väsinud ja lapsed pesid nõusid. Ema läks teise korruse peale puhkama. Meie, suuremad, toimetasime all: vanem õde pesi ja poisid kuivatasid. Ka need kaks kostilist kuivatasid, nii et üks oli köögis, teine puhvetkapi juures söögitoas. Kui kuivataja oli taldrikuga valmis saanud, viskas ta selle läbi ukseava ja kunagi ei läinud taldrik katki. Mina istusin eemal, vaatasin suu lahti ja kartsin, et nüüd kohe kukub. Natuke isegi lootsin, et nii läheb, et saaks nalja.
Teised ütlevad, et ma mäletan ka seda pildi järgi. Ent see tunne on mul meeles ja seda ei saa tekkida rääkimise järgi. Nii et ma mäletan ennast natuke alla kolme aastat.
Teie olete näinud siis lendavat taldrikut?
Jaa, ma olen pärast kirjutanud ka, kas otse lendavast taldrikust, aga kosmosetulnukatest. Mulle meeldib see teema.
Kas Kolde tänava maja ja korter oli lapsepõlvekoduks pikka aega?
Mina sündisin seal teisel korrusel, kui õde oli kolmeaastane. Arst oli tulnud pikerguse kotiga meile ja kui ta ära oli läinud, siis kolmeaastane õde arvas, et arst tõi mu selle kotiga. Jah, ma sündisin kodus. Aga siis juhtus nii, et õel jäid kaelanäärmed ja minul kopsunäärmed väga haigeks ning kardeti, et tuleb tuberkuloos. Sellepärast kolisime Nõmmele ja Kolde tänava kodu, toonane kooperatiiv, müüdi maha. Olin üheksa-aastane, kui isa ehitas Nõmmele maja ning sest ajast on Nõmme mu kodu. Olen Nõmme patrioot siiani, tahan, et Nõmme saaks tagasi linnaks, nagu ta kunagi oli.
Jutustage palun veel elust Kolde tänavas, enne Nõmmele kolimist.
Kaks maja edasi elas mu lelletütar. Lelle perega oli tihe läbikäimine. Ja vastas olid meil sõbrad, õde ja vend, kellega hiljem koos kooli läksime ning kelle pere ehitas ka meie kõrvale Meriväljale suvila. Olime nendega pidevalt koos ja sõprus on jäänud siiani.
Mul on meeles ka esimene valu, kui mul läks pind kätte. See läks hirmus sügavale, vanem õde tiris seda välja ja mina karjusin, aga kuidagi ta ikka kätte saime. Siis läksin ülemisele korrusele voodisse ning nutsin end magama. Kui ma üles ärkasin, paistis pärastlõunane päike heledalt tuppa ja mul ei olnud enam valu. Tulin trepist alla, kedagi ei olnud, kõik olid aias. Ja siis ema küsis, kas magasin oma valu välja. Mul jäi see nii teadmiseks, et kui on valu või suur mure, siis lihtsalt maga ta välja. Muidugi täiskasvanuna olen aru saanud, et väga raske on mõnda suurt valu välja magada. Et ei jäägi magama, kui on väga suur mure. Aga see on üks kogemus, mis on sealt esimesest kodust pärit.
Mul oli väga kahju Kolde kodust, kuid ka Nõmme sai ruttu omaks. Mäletan, kui käisime Nõmme krunti vaatamas, siis poisid mängisid seal palli, ja pärast kerkis meil sinna maja. Ma olen kaua seal elanud. Vahepeal mitte, aga nüüd jälle.
Milline oli kodu siis, kui Nõmmel maja valmis sai?
See maja oli kahe korteriga, all oli kuuetoaline ja üleval neljatoaline, mis üüriti välja. 1935. aastal sai ehitatud. Siis läksid aastad edasi, meid oli neli last ja isa arvas, et kuna Eestis on majanduskriis ja korterid on kallid, tahab ta midagi oma lastele jäädvustada. Seega ehitab maja suuremaks, teeb neli korterit.
Isa töötas väga palju. Ta oli raamatupidaja, aga võttis põhikohale veel paar kohta lisaks ja tegi kodus tööd. Peres oli ju neli last ja kõik käisid erakoolides. Isa ei priisanud, kuid ei olnud ka liialt kokkuhoidlik, oskas majandada. Ja siis ta otsustas, et ehitab meie kodumaja suuremaks. Mis oli vale samm. Ilmselt tuli rahapuudus kätte, mistõttu leiti, et suvila tuleb maha müüa. Me olime kõik selle vastu, aga kuna Meriväljal oli udune ja meil jälle häda nende kopsunäärmetega, läks suvila müüki. Niisiis ehitati maja suuremaks ja 1940. aastal oli maja nii suur, et kuulus natsionaliseerimise alla. Isale jäeti ainult väike tuba.
Lapsepõlvemängud, need on mul ikka Merivälja lähistelt meeles. Seal männikus meeldis meile indiaanlasi mängida. Olime lugenud Nahksuka jutte ja kõik tahtsid kangesti indiaanlased olla, valged olid pahad. Ükskord hakkas aga päris valge mees meid jälitama. Jooksime elu eest ja siis ma unustasin ära, kas see on mäng või tegelikkus. Õnneks saime kuidagi sealt tulema. Mina olin kõige väiksem ning naabripoiss võttis mul käest ja vedas. Too mees jälitas meid kuni majani. Mu ema teda ei näinud ja kui ma hingetult põrandale langesin, sai naabripoiss sugeda, enne kui õde selgeks tegi, et poiss aitas meid. Niimoodi vahel põimus elu ja mäng.
Mängisime seal igasuguseid mänge, mida suuremad, minu vend ja onupoeg ja õde organiseerisid. Oli erinevaid võistlusi, küll spordi-, küll iludusvõistlusi.
Isegi…
Jah. Mäletan, et kõigile anti mingi koht, et keegi kurb ei oleks. Mina sain naerukuningannaks. Mängisime kooli ja haiglat, kõige halvem oli haiglas lamaja olla. Kogu aeg oli meil mingi päevakava. Nüüdki veel oleme tollaste sõpradega rääkinud, et ei tea, kas oli see nii hea seltskond või oli aeg selline… meie endi lastel pole niisugust lapsepõlve olnud.
Te olete täiskasvanud inimesena hästi palju koos olnud oma sugulase, teise lastekirjaniku Erika Esopiga. Olete isegi üheskoos raamatuid kirjutanud. Kas juba lapsepõlves olite semud?
Ei, me oleme sugulased küll, aga meil on väga suur sugulusringkond ja meie perekonnad ei käinud läbi. Mõne sugulase pool ikka teineteist nägime, kuid me ei olnud sõbrannad. Selleks saime hiljem. Töötasime Eesti Tarbijate Kooperatiivis, kui avastasime, et mõlemad kirjutame luuletusi. Siis saime järk-järgult lähedaseks.
Teie peres olid kõik lapsed kirjutajad. Vanemad õed kirjutasid ajakirjale Laste Rõõm ja te olete kirjutanud ühe luuletuse ka lapsepõlvest.
Jaa, selle ma kirjutasin