Karina lehitseb tagasi esimese peatüki juurde. See kannab pealkirja „Kain”. Kes on Kain? Ja mis on tal pistmist kellegi Kainiga? Nimi on küll tuttav, ta on seda kuulnud, aga kus ja mis seoses, ei mäleta.
„Kain on teie puhul eriti tähtis,” kordab poemees ja nüüd põlevad ta silmad nagu hõõguvad söed.
„Kuidas nii? Kes ta on?”
„Oli. Kas te tõesti ei tea? Kain oli esimene, kes ei talunud ebaõiglust.”
„Ja siis …?”
„Ta käitus ka selle järgi,” sisistab poemees läbi hammaste, nüüd sellise hooga, et Karina hakkab teda peaaegu kartma. Ta ei julge rohkem küsida, aga üks on selge – raamat ei ole mitte tavaline raamat. See näib sisaldavat ennekuulmatuid võimalusi. Näiteks peatükis
„Raha”: „Raha on võim ja võim on sinu käes … Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada …” Kas see nii kerge ongi? Tal pole kunagi raha olnud, aga nüüd näib selle muretsemine enesestmõistetavalt lihtne. Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada …
„Ostke raamat, ja te saate teada kõik, mis vaja – kuni elu lõpuni!” meelitab poemees. Võluraamatut osta? Karinal on raske seda käest panna ja temas kasvabki peaaegu vastupandamatu soov seda omada. Aga kuidas? Ta kesine kassa ei luba kindlasti sellisele asjale mõelda.
„Kui palju see maksab?” julgeb ta siiski küsida.
„Oleneb …” venitab vanamees natuke tõrksalt.
„See on üks haruldane raamat ja ainus eksemplar. Teist ei ole.”
„Mul kahjuks ei ole palju raha,” tunnistab Karina.
„On ka teisi võimalusi,” pomiseb müüja ja ta silmad jälgivad ahnelt tüdruku vigastatud kätt, mis nüüd jälle veritsema on hakanud.
„Teen teile hästi odavalt,” ütleb ta lipitsevalt.
„See teos maksab muidu üle tuhande, aga ma müün teile neljasaja eest.”
„Kahjuks ei ole mul niigi palju,” kurdab Karina.
„Kui palju teil siis on?”
„Paremal juhul kolmsada, ma täpselt ei tea,” vastab ta õnnetult. Ehkki kui ainult sada on puudu … Nüüd, kui tal kord juba võluraamat peos, tundub sellest raske loobuda. Teist sellist ei leia ta enam iialgi.
Kiiresti lappab ta raamatu kõige viimaseid lehekülgi, et neist, kui võimalik, veel mõni saladuse välja pigistada. Milline on üks täiuslik elu? Õpetused muutuvad järjest fantastilisemaks: „Peale kuuekuist treeningut võid sa oma tahtejõu abil kuuekorruselise maja katuselt lendu tõusta …” Rohkem pole tal aga aega lugeda.
„Vaadake järele, kui palju raha teil on,” sunnib poemees, silmad veel ikka verise käe küljes kinni.
Karina tõmbab raha kotist välja ja kallab peenrahagi kõlisedes letile. Ta loeb, loeb kaks ja isegi kolm korda: peaaegu kolmsada, täpsemalt kakssada üheksakümmend üheksa krooni.
„Hind on kolmsada,” otsustab poemees.
„Siis on hästi,” ohkab Karina kergendatult. „Selle ühe krooni saate mulle ehk kinkida …”
„Ei, hind on täpselt kolmsada,” vastab poemees rangelt.
Mis? Kas ta teeb nalja? Alles oli ta müümisest nii huvitatud, et lasi hinna ilma pikemata alla, aga nüüd siis jääb viimase krooni taha toppama.
„Aga üksainus kroon …”
„Kaup on kaup,” jääb vanamees kindlaks. „Kui teil kolmesadat ei ole, jääb raamat ostmata.”
„Aga …”
Mitmesugused võimalused keerlevad peas: sõita koju, otsida üles mõni tuttav, minna kas või tänavale kerjama …
„Hea küll, kui te ikka nii väga seda raamatut tahate …” venitab poemees.
„Jaa, tahan!” hüüab Karina vahele.
„Siis teeme väikese lepingu.”
„Jaa, maksan teile nüüd otsekohe kõik, mis mul on,” lubab Karina õhinal. „Ülejäänud viimase krooni saate kahe nädala pärast.”
Äriomanik muigab natuke vildakalt. Tal on kitsas habemega lõug ja lai otsaesine. Imelik, kas tal oli tõesti habe natuke aega tagasi? Ei pannud tähele. Ja need kaks teravat muhku kummalgi pool otsmikul?
„Mul on vähekese teistmoodi ettepanek,” lausub ta ja silmitseb Karina verist kätt. „Preili, teil jookseb käsi verd …”
Sel ajal kui Karina poemehega on tinginud, on ratastoolimees end vargsi järjest lähemale veeretanud. Nüüd surub ta end oma sõidukiga nende kahe vahele ja katkestab kauplemise.
Karina heidab talle pilgu ja tunneb end ebamugavalt. Invaliidile on alati ebamugav vaadata, kuna ta on puudega ja sa oled temast üle. Ta arvatavasti põlgab sind. Sina jälle pelgad teda, sest et tunned süümepiina – mille üle? Et Jumal on ebaõiglane?
Aga mida ta nüüd tahab? Ta ei lähe eest ära, vaid jälgib neid mõlemaid terava pilguga, nagu millekski valmistudes. Ta on laiaõlgne ja tugevate käsivartega, mille abil ta end oma ratastooliga edasi tõmbab. Jalad on tal nähtavasti halvatud. Ta on veel päris noor, noorem, kui eemalt võis arvata. Kõige rohkem kolmkümmend, võib-olla ainult kakskümmend viis. Ta jätab aga allakäinud mulje ja tema näost võib lugeda … Mida? Kas õelust – või ehk ainult kannatust? Kas kannatavad inimesed muutuvad õelaks? Arvatavasti on ta nägu kunagi isegi ilus olnud. Näojooned on puhtad, nüüd aga kuidagi laastatud. Mis on temaga juhtunud?
Karina hoiab veel ikka raamatut käes ja pöördub uuesti poemehe poole:
„Te rääkisite lepingust … Olen nõus täpselt nii, nagu te soovite.” Siis teeb ratastoolimees järsku üllatava ja täiesti ootamatu kallaletungi.
„EI!” karjatab ta ja rapsab üheainsa kiire liigutusega võluraamatu Karina käest ära.
„See kuulub mulle!”
„Kuidas …? Mina ju sain selle. Mina ostan selle!” protestib Karina ägedalt.
„Ma olen seda juba kaua otsinud. Ja siin on raha!” hüüab ratastoolimees, tõmmates taskust paki kümnelisi ja kahekümneviielisi.
„Palun väga!” Seejuures viskab ta kogu pataka poemehele näkku.
Karina on šokis ega jõua õigeaegselt reageerida. Ta vaatab invaliidi nagu ilmutist ja ta pilk peatub mehe vasakul kõrval. Varem on see olnud peidetud ta poolpikkade heledavõitu juuste alla, aga nüüd on juuksed kõrvale heidetud ja kõrv paistab välja: see on poolik – kõrvalesta ülemine ots puudub, on järsult ära lõigatud.
Ratastoolimees pistab ihaldatava raamatu oma põue ja tüürib kiirete käetõmmetega ukse poole. Müüja vaatab pealt ega tee katsetki teda takistada.
„Andke siia!” hüüab Karina ja jookseb invaliidile kuni ukseni järele.
Viimane on aga uskumatu kiirusega trepistki üles saanud ja juba välja tänavale jõudnud. Ta kaob peagi rahvasumma.
„Te ju lubasite selle mulle,” hädaldab Karina poeruumi tagasi tulles.
Poemees aga kehitab ainult õlgu ja loeb mahakukkunud rahatähti, mille hulgas paistab isegi mõni sajaline.
Ja korraga näeb Karina midagi, mida ei oleks pidanud olema ja mida ta ei pidanuks nägema. Ta vahib ainiti ja arusaamatult tõmmu mehe käsi, aga mõistus on nagu lukus ja keeldub nähtut aktsepteerimast. Ta taipab seda alles hiljem.
„Vaadake, preili, kõik ei ole minu võimuses,” ütleb tõmmu vanamees lõpetuseks ja heidab veel igatseva pilgu Karina verisele käele. „Mina teid rohkem aidata ei saa, ka siis, kui meeleldi tahaksin.” Ja seda öeldes pöörab ta temale selja.
Karina tuigerdab longates välja tänavale ja vaatab