1. Pärt
Mina olen Pärt. Kas olete kuulnud, kuidas nad mind kutsuvad? Ei? Siis on hästi. Ärge uskuge, mida nad minu kohta räägivad! Nad valetavad ja näitavad minu peale näpuga. Nad peavad mind mingiks kretiiniks ja arvavad, et ma midagi ei taipa. Aga uskuge mind, ma tean palju asju, millest neil aimugi ei ole. Võib-olla teil ka mitte.
Otsin oma õde Kerlit. Kui ma ta üles leian, siis on kõik jälle hästi ja mul ei ole mingit süüd. See tundub teile võib-olla muinasjutuna, aga muinasjutud on tõelised ja ma usun neid. Ma paneks oma pea talle sülle ja ta jutustaks mulle. Ma tunneks ta lõhna. Tal on nii hea lõhn. Kui olin väiksem, siis elasime lastekodus, aga pärast pandi meid ühte perekonda ja siis kõik halvad asjad algasidki.
Olen otsinud teda igalt poolt. Tean, et Kerli tahtis koolis käia ja arvan, et ta võib-olla selles suurte tüdrukute koolis käibki, mis on jaama taga pargi sees. Olen vahel värava juures passinud ja teda oodanud, et ta välja tuleks. Aga ta pole kunagi tulnud. Ma arvan, et nad ei lase tal tulla. Nad ei taha, et me kokku saame, kõik need, kes valetavad, tähendab. Selle asemel saadavad nad mulle politsei kaela. Ma pole midagi kurja teinud!
Tahan teid paluda, et juhul kui te mu õde näete, siis teatage mulle. Tal on heledad juuksed ja peenikesed käevarred. Te tunnete ta kindlasti ära.
Austavalt
Pärt
2. Kurjategija
Poiss seisab liikumatult kooliõue ümbritseva raudaia ääres ja toetub seljaga vastu jämedat vahtratüve. Ta on lühikest kasvu, ümmarguste silmadega ja lapseliku näoilmega, määratlemata värvi juuksed turritavad püsti peas. Kuna tal on ninas polüübid ja ta peab hingama läbi suu, on ta huuled kuivad ja lõhkised. Rohekas särk on võidunud, vist kaua pesemata, ja püksid põlvedest kulunud. Kui oleks tegemist muinasjutuga, võiks ta olla Tuhkatriinu – ei muidugi, „triinu” ei sobi, pigem siis „pärt”. Jah, Tuhkapärt. Ta kuulub nende paljude hulka, kes ei ole printsiks sündinud. Ja jutt see tänapäeva muinasjutt ongi.
Seekord on poiss seisnud koolivärava juures juba varajasest pärastlõunast saati, tahtes kindel olla, et keegi sealt veel koju pole läinud.
Vahetundide ajal liigub õpilasi vana kahekorruselise telliskivihoone ees, aga ainult ukse ligidal. Kaugemale, värava juurde nad ei tule, sest nad kardavad teda.
„Näe, hull on jälle platsis!” ütleb keegi.
„Õekeppija!” lisab keegi teine, aga tasa, nii et õpetajad ei kuule.
Teised tüdrukud seisavad kobaras koos ja näitavad poisile näpuga. Nad uudistavad teda ja sosistavad, ja erutav sõna ajab neile värinad naha alla. „Õekeppija!”
Kui keegi järjekordselt õuele ilmub, muutub poiss ärevaks, aga nähes, et tulija on võõras ja temast üldse välja ei tee, vajub ta oma endisesse pooluimasesse olekusse tagasi.
Varem või hiljem peab keegi siiski teda märkama ja tema juurde tulema. Kui mitte Kerli, siis keegi teine. Ka siis, kui tullakse ainult selleks, et teda ära ajada, on see talle lohutuseks ja täidab natukeseks ajaks ta tühjust.
Nagu praegugi. Näe, tuleb muusikaõpetaja Adamsson, keda ta selle aja peale juba hästi tunneb. Pärt on kunagi aastate eest käinud laste laulukooris, mida see kogukas vanapreili tol ajal juhatas.
Õpetaja Adamsson astub kahele poole vaarudes nagu kollane hiigelpart, tatsab üle umbrohtu kasvanud muruvälja ja tuleb otseteed tema juurde. Pärdil läheb rinnus soojaks.
„Sa jälle siin,” ütleb preili Adamsson käigust hingeldades, ja ta suured rinnad õõtsuvad üles-alla. „Ole nüüd hea poiss ja mine kohe minema.”
„Ma ootan Kerlit,” vastab poiss.
„Me oleme sellest asjast varem rääkinud, mäletad, eks?” jätkab õpetaja kannatlikult. „Sa tead ju, et ta ei ole siin.”
„On küll,” jääb poiss kindlaks. „Te peidate teda minu eest. Ma ootan, kuni ta tuleb.”
„Siis oota kuskil mujal! Mine siit ära, sest tüdrukud kardavad sind ega julge välja minna.”
See on nende peaaegu igapäevane jutuajamine ja Pärt ei taha sellest loobuda. Siin on ka ainuke koht, kus ta saab otsustada ja oma tahtmist maksma panna. Ta kas läheb ära või ei lähe. Vahel ta läheb. Täna on tal aga tuju sõrad vastu ajada. Ärgu nad arvaku, et ta on nagu tolmukübe või surnud kärbes, keda üheainsa käeviipega aknalaualt maha saab pühkida. Nüüd tuleb otsustav moment.
„Ei lähe,” ütleb Pärt jonnakalt. „Ma seisan siin nii palju kui tahan, tänav on kõikide jaoks.”
„No kui sa heaga ei lähe, siis tead, mis juhtub,“ püüab preili Adamsson teda veel veenda.
„Ma ootan Kerlit.”
Siin võiks kogu arutlus otsast peale alata, aga selleks korraks on õpetaja kannatusel piir ja ta raskelt rippuvatele põskedele tõuseb kerge ärritusepuna.
„Võta ometi kord inimese aru pähe!” kurjustab ta.
Kui poiss seepeale ei vasta, lööb ta lõpuks käega ja hakkab üle umbrohuvälja tagasi tatsama.
Pärt aga pigistab huuled kokku ja surub end veelgi tihedamalt puu vastu, just nagu oleks ta selle tüvega kokku kasvanud.
Kakskümmend minutit hiljem sõidab ette sini-valge politseiauto kahe politseinikuga.
„Kus see kurjategija siis on?” küsib noorem, rõõsa jumega politseinik juhi kõrval. „Kas see kutt seal puu all või?”
„Seesama jah,” vastab vanem, juba eluraskustest karastatud kolleeg. „Vist juba kolmandat korda sel nädalal. Tüütab ära, kurat.”
„Milles ta süüdi on?”
„Ahistamises ikka.”
„Seksuaalses ahistamises?”
Autojuht, vanem meestest, keerab mootori seisma.
„Nojah, noh! Tüdrukute vanemad on ähmi täis. Nad kutsuvad teda „õekeppijaks” ja muretsevad oma tütarde süütuse pärast. Helistavad järjest ja nõuavad, et me poisi kinni paneksime.”
„On ta kellelegi kallale ka läinud?”
„Seep see asi ongi, et jutud käivad, aga kellelgi ei ole tõendeid.”
„Mis ta ise ütleb?”
„Ei midagi, et ootab õde, see on kõik.”
„Ja kus see õde tal siis on?” uurib noorem politseinik edasi.
„Ah, see on üks keerulisem lugu,” vastab vanem mees tüdinult ja avab autoukse. „Räägin hiljem.”
„Poiss, tule siia!” käratab ta seejärel Pärdile. „Jalamaid autosse!”
3. Karina
Mina olen Karina. Seda topakat kutti olen näinud küll, meie linn on väike. Aga ma ei tea ta nime ja ei taha teada ka. Mul on endaga küllalt tegemist. Just praegu on mul õudne jama, akuutne kriis, võiks öelda. Istun bussis, teel Tartusse, kus mind varsti hakatakse lõhki lõikama. Te ei usu või? Räägin kohe.
Ma ei teagi, kust alustada. Olen lasknud endale pähe istuda. Nüüd on niisugune supp kokku keeratud, et on raske sellest välja tulla. Kahetsen, et andsin oma vanematele järele, et andsin oma jaasõna ja kirjutasin isegi lollist peast mingile dokumendile alla. Nüüd annaksin ükskõik mida, kui see tegemata oleks. Sööksin kas või oma vana mütsi ära. Isegi mitu mütsi.
Olen teel lõikusele, aga ma ei saa, ma ei taha, ma ei suuda! Ma ei suuda isegi otsustada, kas lähen tapatalleks või lasen hoopis jalga. Raske on taganeda, kui sind koheldakse nagu mingit kangelannat (uh, misuke hirmus sõna!). Kont, meie klassijuhataja, ütles viimasel päeval kogu klassi ees: „Olgu Karina teile kõigile eeskujuks!” Mul oli õudselt piinlik. „Karina on valmis ennast ohverdama.” Olime ju koolidirektoriga kokku leppinud, et me ei tee asjast suurt numbrit. Ütleme lihtsalt, et olen haiglas ja kõik.
Imelik, et ma alguses üldse ei kartnud. Ma ei saanud justkui asjast aru. Tähendab, taipasin kuidagi pealiskaudselt või pinnaliselt, aga ei osanud sellesse sisse elada. Alles nüüd saan aru: kirurgi terav nuga ja mind tükeldatakse nagu kana lõikelaual… EI! lõikab läbi mu