– Kuuse Salome – 94,5 punkti
– Kuuse Amadeus – 94,5 punkti
– Kuuse Paul – 93 punkti
Küülikute nimedega oleme loonud süsteemi, et pesakonnad saavad vastavalt sündimise järjekorrale tähestikulises järjekorras endale tähed ning ühe pesakonna pojad saavad kõik selle tähega nimed. Nii et esimesed meie farmis sündinud küülikud olid A-tähega. Tähestik algas uuesti algusest siis, kui esimene ring oli täis.
Nimede puhul otsisin iga kord üles, mida need tähedavad ja püüdsin panna positiivseid nimesid. See tähendaski, et istusin netis nimede leheküljel ja uurisin nimede tausta. Looma iseloomu ja nime vahel enamasti mingit seost ei ole, kuna küülikupojad saavad nimed võõrutamisel ehk umbes 8-nädalaselt ja siis on veel vara nende iseloomu kohta midagi öelda.
Küülikud, kelle tulevik on igal juhul lihalett, endale nime ei saa. Kui tõuküülikute puhul on märgistamine ja nende äratundmine oluline, siis lihaloomade puhul panen varakult sama vanad pesakonnad segamini ühispuuridesse – sama vanad emased omavahel ning isased omavahel kokku. Peale selle on lihaloomad farmis eraldi alal. Nii et siis saab neist ühtlane “lihaks minevate küülikute” mass. See võib kõlada julmalt, kuid toitmise ja hooldamise mõttes on kõik nende vajadused täidetud. Küülikuid aga kasvatatakse ka söögiks ning nende liha pole mitte ainult maitsev, vaid paljudele ka tervislikel põhjustel vajalik. Nii on lihaloomade nimevabastuse põhjuseks pigem minu mõtlemine, juba varakult enda tundeline eraldamine neist loomadest.
Järgmise tulemuse meie farmi loomadest said uus-meremaa valged, kuid nende hinded jäid vahemikku 93-94 punkti, mis ei ole aretuslooma jaoks eriti hea hinne. Samas ei vaata kogenud küülikukasvatajad loomi muidugi ainult hinde järgi, sest ka näiteks null punkti saanud loomal võib olla mõni hea omadus (õige nina, värvus, kehakuju vms), mida soovitakse edasi anda ning seetõttu võidakse ka selliseid loomi aretuses kasutada. Seda enam, et nulli võib saada hammustatud kõrva eest – mis teatavasti ei pärandu.
Kõige kehvemini läks prantsuse pässidel, kellega olime väljas esimest korda. Kuna pässe oleme kõige vähem kasvatanud, siis pole suutnud veel “välja juurida” erinevaid aretuse vigu: näiteks – kõrvad liiga taga, pea liiga kitsas, nina liiga terav jne. Näitus tegi aga suunad jälle selgemaks ja jätkame nendega kindlasti edaspidigi. Meie prantsuse pässide hinded jäid vahemikku 90-93 punkti sajast võimalikust.
Peale näitust sai veel selgemaks, et edaspidi pöörame suuremat tähelepanu kalifornia ja prantsuse päss tõugu küülikute kasvatamisele. Kaliforniate puhul nii tõuloomade aretus kui liha tootmine, prantsuse pässide puhul tõuloomade aretus ja lemmikute müük. Praeguse peaaegu kahe tegutsemisaasta jooksul oleme aru saanud, et lihaks sobivad kõige paremini kalifornia küülikud ning esimese põlve ristandid. Viimane tähendab ristandküülikuid, kelle vanemad ise on mõlemad tõuloomad, kuid erinevatest tõugudest. Näiteks ema kalifornia ning isa uus-meremaa valge küülik.
Prantsuse pässid on aga sõbralikud ja armsad, peale selle väga huvitavad, sest uut pesa avades ei tea kunagi, millised loomakesed seal ees ootavad. Kui kalifornia küülikul on täpselt paigas, kus ja kui palju ja kui tumedad joonised võivad olla, siis prantsuse pässil on lubatud üle 70 erineva värvuse. Seega võib pesakonnas olla väga erinevaid poegi. Loomulikult võivad kõik ka ühte värvi olla. Nii jääbki alati avastamise ootus ja rõõm huvitavate värvuste üle.
Juba praegu oleme palju küülikuid müünud lemmikuks. Olen ise mitu aastat küülikut toas pidanud. Korteris on ta muudest loomadest mugavam, kuna vajadusel võib loomakese puuri kinni panna. Sellegi poolest peab ta saama ka vabalt ringi joosta. See on aga oht kõigele, mida on võimalik närida. Näiteks elektrijuhtmed, mis on lisaks oht ka loomale endale. Juhtmetes pidi aga olema sees midagi, mis tõesti kisubki närilisi ligi.
Minu korteris peetud küülik armastas aga igasugust ronimist. Nii hüppas ta mööda diivanit ja diivaniselga, pabularada taga. Küülikuid on võimalik õpetada WCs käima. See võiks olla nurgake nende enda puuris. Minu oma aga seda ei osanud ja nii ta sirtsutas ja pabuldas lahti olles korteris kõikjale.
Neljapäev 13. detsember 2012
Viimased aastad on pidevaks seisundiks OOTEL!
Teeks toa korda ja paneks kõik riided kappi – ootel! Pole ju ühtegi tuba, kus remont oleks tehtud, nii et võiks kapi üldse paikagi panna. Pealegi pole mõtet raisata raha kapi ostmisele (mis nagunii jääb varsti ette), kui sama raha eest tuleb ehitusmaterjali osta.
Ajutistesse panipaikadesse ma ei usu.
Esiteks hakkab iga paikapandud riiul, kapp või muu taoline koht koguma kõike! Vajalike asjade jaoks pole varsti jälle ruumi, kuid siis on veel üks koht, mis on mingeid kummalisel kombel kusagilt ilmunud tarbetuid asju täis.
Teeks mõne aruande ära…
Ootel!
Kaustad igasuguste materjalidega on kilekottides, lükata-tõmmata, et oleks tee pealt eest ära ja enam-vähem ilus. Aga kui on vaja aruannet teha, siis on vaja kusagilt kaustast materjale.
Puhastaks küülikute puurid ära…
Ootel!
Talvel on esimene mure miinuskraadid, seega tuleb oodata sulailma. Kui aga ilm sobib, siis on kindlasti midagi olulisemat…
Kirjutaks edasi mõnda oma raamatut…
Ootel!
Enne tuleb mõned arved koostada ja saata – ikka et raha liikuma hakkaks!
Kindlasti takistab asju tegemast ka sisemine killustatus. Teemad, millega igapäevases elus tegeleme, on väga erinevatest valdkondadest ja huvid omavahel tihedalt kokkupõrkuvad. Nii lähebki palju aega nii Herlendi kui iseendaga vaidlemisele, mis on hetkel kõige tähtsam. Või pigem – missugune meie tähtajaületanud tegemistest on kõige kriitilisem.
Ma tean, et see on mõtlemises kinni, kuid millegi pärast ei suuda ma keskendunult ühe ülesandega tegeleda, kui tean, et peaksin sel ajal midagi muud tegema. Mõnikord on need tee peal ees olevad ülesanded pisikesed. Sellised, mille ärategemine seisab kättevõtmises. Kui see lõpuks tehtud on, siis ei saa aru, miks ma seda varem ära ei teinud ja ülejäänud toredamaid tegemisi tammi tagant ei vabastanud.
Ühel päeval on aga iga paberi ja kausta ja riide ja muu asja jaoks oma koht ning kui ümbrus on paremini korrastatud ja süstematiseeritud, väheneb ka sisemine killustatus.
Teisipäev 25. detsember 2012
Kui muidu läheb aeg kiiresti, siis detsembrikuus ülikiiresti.
Kuu algul käisin üksi koos kõigi meie kolme lapsega Pärnu-Jaagupi rahvamajas jõululaadal. Ei tundu ehk eneseületusena, kuid kolme väikese lapsega müüjaid täistopitud kultuurimajas laudade vahel seigelda nii, et kusagilt midagi ei kuku ja kõike ära ostma ei pea, on siiski omaette ettevõtmine. Ostsime piparkooke, mett, villaseid sokke ja küünlaid.
Pärnu-Jakobi koguduse naiskooriga, kus laulan, andsime viimaste nädalate jooksul mitu jõulukontserti. Koos Kungla segakooriga laulsime Audru, Pärnu Eliisabeti ja Tori kirikus. Peale selle osalesime Vigala meeskvinteti sünnipäeval Vigala rahvamajas. Poisid olid sel ajal kas koos Herlendiga kodus või minu vanemate juures. Maria käis minuga kaasas. Ikka oma loomulike vajaduste ehk söömise pärast.
Lapse rinnaga toitmine on minu arust üks loomulikumaid toiminguid ja kindlasti vajalik nii emale kui lapsele. Rinnapiimast toituvad lapsed on tervemad. Samuti pidavat pikem lapse rinnga toitmine vähendama naise jaoks rinnavähi ohtu. Rääkimata sellest ületamatust tundest, kui laps söömise ajal sulle otsa vaatab ja saad aru, et sina oledki tema jaoks maailm, et ilma sinuta oleks sellel su rinna otsas nötsutaval abitul olendil väga raske olla (kuigi on olemas rinnapiima asendajad). See side, mis on rinnalapsega, on eriline. Jah, see seab nõuded enda toitumisele ja meeleoludele imetamise perioodil, sest laps saab kõik ka endale, kuid ongi hea põhjus ennast kokku võtta ja välise maailma tobedused endast mööda lasta. Joosepi ja Maria ajal olen neil lasknud imetamise ajal rahulikult öösiti enda