Sünnipäevahommikutel järgime minu perekonna traditsioone. Hommikul koguneb kogu pere voodi ümber – ja lauldakse. Lastele ikka ka küünaldega kook või tort ning kingitused. Nüüd, kui igaüks oma kodus elab, on tordiga äratamine õdede ja vanematega vähemaks jäänud, kuid meelespidamine mitte. Nüüd on meie kord oma lastele laulda.
Sünnipäev on üldse väga oluline päev. Mitte, et kõik peaks suurelt kingitusi tegema, vaid see on minu jaoks päev, kus näed, kellele sa loed.
Tänapäeval on facebookist palju abi. Kuid see pole see. Mu praeguseks lahkunud isapoolne vanaema oli see, kes alati nii sünnipäevadel kui nimepäevadel meile kõigile helistas. Ja kuigi sa teadsid raudkindlalt, et see kõne päeva jooksul tuleb, oli üllatus ja soe tunne meelespidamisest ikka iga kord.
Pereliikmetega on meil pragugi peaaegu võistlus, et kes suudab sünnipäevahommikul kõige esimesena õnnitlemiseks helistada. Nii et kui südaöö kukub, võib pere sünnipäevalaps kõnet oodata.
Seda enam ei saa ma aru, kui lähedal elavatel inimestel pole aega, et korra läbi hüpata ja lilleõiski üle anda, ilma, et neid peaks pikalt paludes oma sünnipäevale kutsuma ja seda mitmeid kordi meelde tuletama.
Mul võttis tükk aega mõistmaks, et armastatut ma tegelikult ümber kasvatada ei saa. On asju, millega tuleb lihtsalt leppida… või siis neid ignoreerida. Näiteks tähtpäevade tähistamine on koht, kus ma saan Herlendi seniseid kogemusi (või nende puudumist!) ignoreerida ning teda nö kogemuslikult kasvatada. Oma käitumisega eeskuju näidata.
Oma pere traditsioonide loomine hakkab ka alles nüüd üha enam üles kerkima. Algul vaid kahekesi olles või ühe lapsega sai ikka rohkem sõltutud sellest, kuidas ja millal teised suguvõsa liikmed erinevaid tähtpäevi tähistasid. Nüüd, kui oma lapsed on suuremad ja neil hakkavad tekkima mälestused, peame paika panema, kuidas tähistada nii sünnipäevi, jõule, ülestõusmispühi, vastlapäevi ja muid tähtpäevi, millega on seotud traditsioonid.
Reede 30. november 2012
Tahaksin vinguda – lapsed ikka saavad aru, kui on metsikult kiire. Tänase öö sisustasid Maria ja Joosep kordamööda üleval olles, nii et sain alles kell 4 magama. Äratus aga ikka traditsiooniliselt hiljemalt kell 7. Loomulikult on ka lapsed ise kõik väsinud, mis tähendab, et minu tänane lausekasutus on ühekülgne: ei lõhu uksega… ei löö venda… ei astu õele peale… ei mängi toiduga… ei aja lund tuppa laiali… ei võta emme töölaualt asju… ei võta vennalt mänguasju ära…
Ja kõik laused tuleb sajaga korrutada! Täna ma rohkem midagi ei rääkinudki!
Peale selle mõtlen ikka, et Mathiasel tuleb homme suure hulga külalistega sünnipäev. Samal ajal tuleks selge peaga ja rahulikus keskkonnas raamatut kirjutada…
Kuskohas?
Et positiivsed ja negatiivsed emotsioonid ikka tasakaalus oleksid, sain täna kirja Krista Mõisnikult, kes on minu romaani „Homme on ka päev“ toimetaja. Ta püüab esmase töö pühapäevaks tehtud saada ja siis tahab minuga rääkida. Väga hea! Järelikult on mu järgmise raamatu ilmumine sammukese lähemal.
Laupäev 1. detsember 2012
Sünnipäeva ettevalmistused käivad minu jaoks öösel. Vähemalt kogu selline söögitegemise osa, mida saab laste und segamata teha. Päeval, isegi kui Herlend oleks lastega, siis on ikka kellelgi midagi vaja, kellelgi mingit vingumist. Selline lühiajalinegi teenindamine võtab sünnipäeva ettevalmistustest tohutu aja ära. Seega on lihtsam loovutada veidi und, kuid võita närvikulu, mis tekiks peohommikul rabelemisega. Eriti kuna siis on aega juba nii vähe, et aeganõudvaid tegevusi pole enam kusagile lükata. Sellegi poolest on tavaline, et külaliste tulles ikka veel kusagil koperdan või midagi valmistan.
Ma pole kunagi eriline kokk ega võõrustaja olnud, kuid peale oma majja kolimist on meil alati suured sünnipäevad olnud. Meie lähisuguvõsa on päris suur. Eriti viimase 5-6 aasta jooksul on lisandunud palju üheealisi lapsi. Enamusel on aga väiksemad kodud ning pole võimalust ega tahtmist pidevalt kogu suguvõsa kokku ajada. Meie laste sünnipäevad on aga minu jaoks võimalus kõik kokku kutsuda. Ja kuigi ma vihkan koristamist ja kokkamist, siis sellest hetkest, kui kõik kohal on, ununeb kogu eelnev paanitsemine.
Nagu ütlesin, on minu jaoks sellised suguvõsa kokkusaamised tohutult olulised. Herlendi pool on pigem üritusi tähistatud sõpradega.
See tähendab, et tegelikult olen kõigi nende sünnipäevade korraldamise ajal kas lühemalt või pikemalt vähemalt korra nutta saanud. Väikeste lastega on lugu selline, et nad on ettearvamatud. See tähendab, et kui pidu korraldada, siis kunagi ei tea, kui koostöövalmis nad on ja mida teha lasevad. See tähendab, et ma tean küll, kui kaua kartulisalati tegemiseks aega läheb, aga ma ei tea, kui palju Maria sel ajal nutta kavatseb ja süles hoidmist vajab või mitu korda Joosepit õhtul uuesti magama peab panema.
Nii ongi praktiliselt iga ürituse eel olukord selline, et külalised hakkavad viie minuti pärast saabuma, aga koridor on veel koristamata ning laual on kuhjas salati tegemisel tekkinud pesemata mustad nõud segamini sibula koortega.
Kriitiliste olukordadega hakkamasaamine ja mitme asja korraga tegemine pole kindlasti mitte Herlendi tugevaim külg. Minu jaoks on inimesed olulisemad, nii et kui kõike koristatud ei jõua, siis teen nii palju kui jõuan – ega külalised ei tule mu kodule, vaid meile, inimestele. Liiatigi ei näe inimestele keskendunud külalised kodu nii, nagu pererahvas. Loomulikult tahaks, et kõik oleks ideaalne, aga lastega koos tehes tuleb arvestada ettearvamatustega.
Herlend suudab iga kord enne ükskõik millist üritust korra käratada, et “helistame kõigile ja ütleme, et pidu jääb ära, sest me ei jõua koristada!” Nüüd oskan sellega arvestada ja püüan teda suunata ühe ülesande kaupa, et ta suure tegemata ülesannete kuhja all kokku ei jookseks. Aga see ka ei tööta. Vähemalt nii palju olen õppinud, et kui Herlend ütleb õhtul, et “kell on palju. Lähme magama ja teeme hommikul edasi!”, siis tõlkes tähendab see, et “ma ei jõua hommikul tõusta, seega ei jõua me millegagi valmis ja enne külaliste tulemist luban seista uksel ja külalisi mitte sisse lasta.”
Kordan veel, et sellised suured kohtumised on meie mõlema jaoks väga olulised. Kui üritus on käes, naudib Herlend kohtumist kõigi nende inimestega samamoodi, aga ürituse korraldamine pole tema tugevaim pool.
Usun, et nii, nagu laste jaoks on sama pere lapsed nö sisering, mis alatiseks jääb, on ka sugulased see inimkogum, kes on alatiseks ühendatud. Viimastel aastatel on küll meie suguvõsa enamus esiemasid lahkunud ja seetõttu oleme veidi laiali valgunud, kuid omavaheline side meie ning ka lahkunud liikmete vahel ei kao kunagi.
See on hea ja turvaline teadmine!
Lahkunud esiemadele mõeldes saan aru, et mina olen üks sellest samast reast. Tänu nende tugevate naiste olemasolule saan mina kasvatada järgmist põlvkonda, luua uut hargnevat püramiidskeemi.
Vanaemade surma puhul on kõige hirmutavam teadmine, et minu vanemad on nüüd põlvkondade arvestuses püramiidi tipus… ja ühel päeval olen seal mina. Suguvõsa vanima liikmena.
Ma polegi hetkel kindel, kas see mõte hirmutab mind või kõlab suursuguselt.
Esmaspäev 3. detsember 2012
Kuna romaanikonkursi tähtaeg 1. detsember oli laupäev, siis ilmus kirjastuse lehele mõned päevad tagasi teade, et arvestatakse ka esmaspäevase postitempliga kirju. Otse loomulikult nägin selles oma pääseteed ning arvatavasi oli see ühtlasi lõplik põhjus, miks mu „Tristan“ üldse saadetud sai.
Peale külaliste lahkumist ei suutnud ma laupäeval loomulikult enam midagi kirjutada. Eriti arvestades, et poole eelmisest ööst kokkasin ning öö enne seda kemplesin lastega. Eilne päev aga kuulus kirjutamisele. Täna hommikul veel lõpetasin – ja võis asuda magusaima osa kallale – printimine!
Otse loomulikult tekkis sellega probleeme – küll oli paber kadunud, seejärel jupsis tahmakassett…