Luuka kronoloogial on aga puudusi. Eelkõige ei ole seda võimalik vastavusse viia Heroodes Suure valitsemisajaga, kelle ajal pealegi ühtegi rahvaloendust ei toimunud. Tema poeg Heroodes Antipas aga valitses ainult Galilea ja Perea üle, kus ei teostatud rahvaloendust. Samuti ei satuks Jeesuse ristilöömine Luuka andmete järgi Pontius Pilaatuse valitsemisajale – seda vähemasti juhul kui Jeesus ikka hukati 33-aastasena nagu enamasti arvatud on.
Luuka andmete kriitiline võrdlemine teiste, eelkõige juudi allikatega Jeesuse elust, laseb aga arvata, et Luuka dateering on ikkagi kõige tõenäolisem. Heroodese valitsemisaja suhtes tekkiv ebakoht on seletatav sellega, et kuninga all on mõeldud üht teist Heroodes Suure poega – Archelaust, kelle Augustus tema võimetuse tõttu juba pärast väga lühikest valitsemisaega 6. aastal pKr Galliasse pagendas. Archelause nõrkust tõendab muuhulgas see, et ta oma müntidel isa nime all esineb. Siis oleks Jeesus sündinud tõepoolest 6. või 7. aastal uue ajaarvamise järgi, oma missiooni aastail 35 ja 36 ellu viinud ning oleks aastal 36 pKr, Pontius Pilaatuse viimasel ametiaastal ja varem kui seni arvatud, ristil surnud. Matteuse andmetega see aga kokku ei sobi.
Lisaks on üldse küsitav, missuguseid evangelistide andmeid Jeesuse sünni kohta võib pidada ajalooliselt tõesteks. Kui palju nende jutus on mõeldud sümboolsena? Kõige tõenäolisem tundub sümboolne taust jutustuse puhul liikuvast tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnikoha juurde. Täht võib olla puhtalt müütilise taustaga ja viidata messia motiivile vanas testamendis. On küll otsitud astronoomilisi seletusi tolleaegsele taevafenomenile: tegemist olevat olnud Jupiteri ja Saturni erilise positsiooniga aastal 7 eKr või komeediga. Taevatähised olid aga inimeste jaoks juba antiikajast alates vältimatuiks saatjaiks, kui maa peal suured sündmused aset leidsid – seega on mõeldav, et evangelist selle püändiga millegi erilise saabumisele viidata tahtis.
Jääb veel Heroodese kuulus lastetapmine. Kas see üldse kunagi aset leidis või pidi see detail viitama väljavalitud lapse erilisele pääsemisele – viitena vana testamendi Moosesele, kes imikuna pajuvitstest korvi pandi ja Niiluse voogudes ellu jäi? Ka rahvaloenduse dateering võib valele teele juhatada. On täiesti mõeldav, et Luukas tahtis sellega seletada Jeesuse pärinemist Naatsaretist, kuna oli teada, et vastavalt ettekuulutusele pidi messias sündima Petlemmas. Võimalik on seega, et evangelistid kasutasid ajaloolisi sündmusi, millel ei olnud otsest ajalist ega põhjuslikku seost Jeesuse sünniga, pelgalt kujundlikkuse mõttes.
Lahendamata küsimus jääb seega edaspidigi paeluvaks, kuid on vähe tõenäoline, et see kunagi rahuldava vastuse saab. Jeesuse tegevuse ja kristluse ajaloo seisukohast on aga sellele religioonile alusepanija täpne sünnikuupäev pigem vähetähtis, kuna see ei muuda tema õpetuse tähendust ega tähtsust. Ka meie kalender jääks arvatavasti muutmata, isegi kui õnnestuks Jeesuse sünnikuupäev täpselt kindlaks määrata, sest muutmisest tulenev segadus oleks lihtsalt liiga suur.
Pontius Pilaatus
Kui kristluse looja Jeesus Naatsaretist arvatavasti neljandal aastakümnel meie aja järgi ristil hukati, toimus see Rooma impeeriumi Palestiinas asuva Juuda provintsi asevalitseja Pontius Pilaatuse käsul. Ühtki teist antiikaegset sündmust pole nii põhjalikult uuritud ja küllap on Jeesuse protsess maailma ajaloo kuulsaim. Tavapäraselt arvatakse, et Jeesust süüdi mõistva otsuse võttis vastu Pilaatus ning see on igaveseks mõjutanud ajaloolist pilti tema isikust. Uus testament kirjeldab Pilaatust kui nõrka võimukandjat, kes Juudamaad viletsalt valitses. Evangelistid kirjeldavad toimunut järgmiselt: Jeruusalemma juudi ülempreestrid tahtsid ohtlikku teisitimõtlejat Jeesust kõrvaldada ja laimasid teda Rooma keisri Tiberiuse esindaja ees, väites, et ta olevat mässaja ja nimetavat end juutide kuningaks. See olevat aga Palestiina saatust juba peaaegu sajandi määranud Rooma võimu vastane tegu ja seega majesteedi solvamine. Evangelistide väitel oli Pilaatus teadlik Jeesuse süütusest, kuid andis järele juudi rahvale, kes nõudis rändjutlustaja hukkamist. Evangelist Matteus väidab koguni, et Pilaatus olevat kasutanud oma süütuse kinnitamiseks juudi käte puhtaks pesemise kommet.
On aga hinnang Pontius Pilaatuse valitsemisajale ja kuvand tema rollist Jeesuse kohtuprotsessis vastavuses ajaloolise tõega? Kas Jeesuse protsess ja tema süüdimõistmine leidsid aset kirjeldatud viisil? Või algas ehk uues testamendis Pilaatuse maine mustamine, mille tulemusena on seda Rooma asevalitsejat juba kahe aastatuhande vältel heitliku meelega oportunistiks peetud?
Juudi õpetlastel oli tõepoolest vaja Rooma ülemvõimu abi, et vabaneda ebasoovitavast, nende silmis isehakanud messiast Jeesusest. Neil oli vaja ka ilmalikku põhjust, kuna religioonialastesse vaidlustesse Rooma võim ei sekkunud. Sellepärast mustasid nad Jeesust, kujutades teda ohtliku mässajana, kellega tuleb lõpp teha, enne kui ta rahutus provintsis veel ühe ülestõusu korraldab. Sarnase taktikaga olid nad juba ennegi üritanud karismaatilisest rändjutlustajast vabaneda. Majesteedi solvamise etteheidet ei saanud aga Pontius Pilaatus niisama lihtsalt tähelepanuta jätta. Evangelistid jutustavad, et kui Pilaatus Jeesuse süüs kahtles, olevat ülempreestrid rahva Jeesuse vastu üles ässitanud ja Pilatus olevat lasknud end Jeesust surma mõistes rahva vihast kaasa kiskuda, ehkki oli kindel Jeesuse süütuses.
Tõepoolest toimus Pontius Pilaatuse valitsemisajal (26–36 pKr) palju rahvaülestõuse, mis Rooma asevalitseja käsul veriselt alla suruti. Rooma impeeriumi äärealadel asetsevad provintsid olid toona tugevalt pax romana integratsioonisurve all. Palestiina juudid olid sellele eriti vastu, kuna nad ei tahtnud loobuda oma juudi identiteedist. Pilaatus sellest ei hoolinud. Need tõsiasjad ei sobi kokku evangelistide loodud pildiga Pilaatusest kui kehvast provintsivürstist. Teised kroonikud on kirjeldanud Pilaatust kui taktikaliselt tarka, kuid halastamatut ja julma võimurit, kes igasuguse Rooma-vastase opositsiooni otsustavalt maatasa tegi.
Lugu tahtejõuetust asevalitsejast, kelle nõrkus võimaldab õpetlaste plaani ellu viia, ei tugine seega ajaloole. See räägib pigem konkurentsist juutide ja Jeesuse pooldajate vahel ning püüdlusest teha juudid vastutavaks Jeesuse surma eest. Mida keerukamaks muutus konflikt vana ja uue religiooni pooldajate vahel pärast Jeesuse surma, seda enam oli põhjust vastaspoolt diskrediteerivaks propagandaks. Varakristliku propaganda järgi kuulus juutide salakavala plaani juurde nõrk Rooma asevalitseja, kes oli ülempreestritele tööriistaks.
Aga kui Pontius Pilaatus end nii lihtsalt ära kasutada ei lasknud, miks lasi ta siis Jeesuse hukata? Kas ta otsustas taktikaliselt järele anda altpoolt tulevale survele ja rahustada juudi rahvamassi, kes tahtis Jeesust ristil näha? Või pidas ta Jeesust küll süütuks, kuid sellest hoolimata potentsiaalselt ohtlikuks mässuleõhutajaks, kes tema moderniseerimispoliitikat ja Rooma survel teostatava kultuurilise integreerimise põhimõtteid ohustas? Oli see piisavaks põhjuseks, et veider isemõtleja igaks juhuks kahjutuks teha?
Tegelikult pole aga mitte ainult levinud ettekujutlus nõrgast Pilaatusest eksitav. Jeruusalemma juudi elanikkond ei mänginud samuti seda otsustavat rolli, mis talle uues testamendis omistatakse. Hüüded „Lööge ta risti!” on ajalooliselt väheusutavad, kuna protsess ei olnud vastupidiselt uues testamendis väidetavale avalik. On õige, et Pilaatus ei pidanud Jeesust süüdlaseks neis kahtlustustes, mille juudi õpetlased talle kaela olid määrinud. Pilaatusel polnud aga muud valikut, kui Jeesus sellest hoolimata süüdi mõista, kuna rändjutlustaja vaikis kangekaelselt suurema osa protsessi ajast. Roomlasest kohtuniku jaoks tähendas see kangekaelsust ja seadusele allumatust, mis omakorda oli Rooma õiguse kohaselt raske kuritegu. Pilaatus oleks süüdistatava vabaks lasknud, kui too oleks talle omistatava süüteo suhtes arvamust avaldanud, kuid Jeesus eelistas vaikida. Järgnes piinamine, kuid Jeesus vaikis endiselt, nii et Pilaatus põhimõttelise seaduse järgijana ei näinud muud võimalust kui määrata surmanuhtlus.
Keiser Tiberius
Meie ettekujutust vanast Roomast on, rohkem kui endale tunnistada tahame, mõjutanud Hollywoodi filmid, ajaloolised romaanid ja tujukate giidide kaheldavad jutud. Meie silme ees seisab Caesar, kõhetu ja askeetlik mees hõbehallide juuste ja range näoilmega, samuti rahutu Nero, kes segase pilguga oma palees ringi jookseb – ja siis on veel üks rikutud vanamees Tiberius,