Egiptusesse raamatute toomiseks kasutati küllap aga ka ebaausaid teid. Raamatukogu täiendati näiteks ka sel teel, et raamatud konfiskeeriti kõikidelt Egiptusesse saabuvatelt laevadelt. Omanikele tagastati sageli vaid lohakalt tehtud ärakirjad raamatutest. Eriti jõhkralt täiendas raamatukogu varusid Ptolemaios III mõnikümmend aastat pärast raamatukogu asutamist. Ta laenas endale pandi vastu Ateena linna ametlikud väljaanded klassikaliste draamakirjanike Aischylose, Sophoklese ja Euripidese tragöödiatest ning jättis need tagastamata. Isegi uhke Ateena pidi leppima teisejärguliste ärakirjadega. Aga mitte kõik raamatukogu raamaturullid ei olnud kaheldava päritoluga, paljud olid ka ausal teel legendaarse Museioni kogudesse laekunud. Raamatukogu teenistuses olevad agendid ostsid kogu maal raamatuid kokku, et need siis Aleksandriasse saata. Nii või teisiti, kogud kasvasid ning Aleksandria raamatukogust sai maailma suurim ja tähtsaim.
Raamatukogu ei tegelenud aga vaid raamatute kogumisega. Seal töötasid tunnustatud teadlased, kes koostasid bibliograafiaid, katalooge, kommenteeritud väljaandeid. Raamatukogutöötajatel oli palju privileege: nad olid vabastatud maksudest, nad olid hästi makstud ja igas mõttes hästi varustatud. Raamatukogu õpetlased töötasid ka kuningapere kasvatajatena ning nõunikena poliitika ja kultuuri valdkonnas. Raamatukogu kasutajate hulgas oli palju tähtsaid ajaloolasi, nagu näiteks Kallimachos, Plutarchos ja Strabo. Nende töödest hakati edaspidi eeskuju võtma. Tänaseni lähevad raamatukogude ajalooga tegelevatel ajaloolastel silmad märjaks, kui nad mõtlevad Aleksandria kadunud aaretele. Raamatukogu tähtsus ja suurepärane maine mängivad kindlasti oma rolli ka selles, et tema hävitamise kohta on levitatud arvukalt erinevaid selgitusi. Eriti torkab silma, et selle antiikse kultuuri sümboli allakäigu eest tehakse erinevais versioonides vastutavaks paganad, kristlased ja moslemid. Aga kes olid tegelikud süüdlased?
Julius Caesari tegevus Aleksandrias 48–47 aastal eKr viis tõepoolest hävitustöödeni Aleksandrias, mille ohvriks langes ka raamaturulle. Kleopatra roomlasest abikaasa Antonius olevat lohutuseks hävitatud kultuuriväärtuste eest andnud oma kaasale hiljem 200 000 rulli Pergamoni muuseumist, mis oli Aleksandria kogude tõsiseim konkurent. See on aga tõenäoliselt vaid ilus lugu, mis ei ole ajalooliselt tõene. Kleopatra ajal hävitati tõenäoliselt vaid 40 000 ekspordiks mõeldud eksemplari, mida hoiti sadamas, sest raamatukogu mitte ainult ei ostnud raamatuid sisse, vaid ka kauples ärakirjadega. Museion ise ja sealne raamatukogu jäid toona rahutustest puutumata.
Raamatukogu tegelik hävitamine leidis aset 3. sajandi lõpul, kui toimusid keiser Aurelianuse lahingud Palmyra Zenobia vastu ja hävines Brucheioni linnaosa, kus asusid Museion ja kuningapalee. Kümmekond aastat hiljem saatis ka Diokletianus oma väed Aleksandriasse, et rahutusi maha suruda. Raamatukogu õpetlased põgenesid väiksemasse raamatukogusse Serapisesse, mis 120 aastat hiljem samuti hävitati. Seekord olid hävitajateks kristlased, kes olid alles veidi aega tagasi ise tagakiusatavad olnud ja nüüd omakorda raamatute väärtuse üle otsustama hakkasid. Piiskop Theophilos juhtis 391. aastal vihast rahvamassi, kes ründas paganlikke templeid. Serapise tempel hävines selle rünnaku käigus, tõenäoliselt koos raamatukoguga.
Järelejäänud raamatukogu hävitamise suhtes islamiusuliste poolt 7. sajandil on asjatundjate hulgas erinevaid arvamusi. Islamiusus peetakse lugu kristlusest ja judaismist kui teistest raamatureligioonidest ja nende uskudega seonduvate raamatute hävitamine on keelatud. Raamatukogu sisaldas aga ka neid raamatuid. Tuleb tunnistada, et palju antiikaegseid tekste on üleüldse tänu islamiusule tänaseni säilinud. Islamiusku väejuht Amr oli pealegi ülimalt haritud mees, kes respekteeris teisi kultuure.
Küsitav on pealegi, kas raamatukogu hinnalistest kogudest pärast Ptolemaiose dünastia valitsemisaega üldse midagi mainimisväärset alles oli. Aleksandria oli selleks ajaks kaotanud oma poliitilise ja kultuurilise tähenduse – nagu ka oma kuulsa raamatukogu.
Jeesus Naatsaretist
Jeesuse sünd kuulub nende kuupäevade hulka maailma ajaloos, mille üle on kõige enam vaieldud. Paljude sajandite jooksul on püütud täpse kuupäeva kindlaks määramiseks erinevaid lahendusi leida. Kuid mis aastal toimus siis ikkagi sündmus, mida kristlased kogu maailmas aasta-aastalt jõulude nime all tähistavad ja millest lähtub inimkonna enamiku jaoks kehtiv ajaarvamine?
See küsimus on esmalt kalendriteemaline, kuna kristlik ajaarvamine loodi alles 525. aastal ja selle rakendamine võttis palju aega. Kui 6. sajandil tekkisid probleemid ülestõusmispühade täpse kuupäeva kindlaks määramisel, pandi õpetlasele Dionysius Exiguusele ülesandeks leida lahendus. Dionysius lõi aga ka uue ajaarvamissüsteemi, kuna ta ei tahtnud enam aastaid paganlike arusaamiste järgi lugeda, vaid alustada – nagu ta kirjutab – „meie Issanda Jeesuse Kristuse inimeseks saamisest”. Aga kas õpetlane Dionysius kasutas üldse õiget kuupäeva?
Oluline on arvestada seda, et kristlikus ajaarvamises ei ole aastat 0. Dionysius lasi aastale 1 enne Kristuse sündi järgneda aastal 1 pärast Kristuse sündi – Rooma numbrisüsteem ei kasutanud nulli. Oma arvutustes lähtus ta Augustuse valitsemisajast ja Rooma linna loomisest, ei uurinud aga näiteks juudi allikaid. Kui Kristuse sünnile järgneb 1 pKr, kas ei peaks siis Kristus mitte olema sündinud 24. detsembri ööl vastu 25. detsembrit aastal 1 eKr? Asi on aga äärmiselt keeruline, kuna Jeesuse sünni kohta käivad erinevad andmed uues testamendis ei kattu või on lausa vastuolulised. Neid peab väga hoolikalt teiste ajalooliste allikatega võrdlema, et Jeesuse sünniajale jälile saada.
Uues testamendis kirjeldavad Jeesuse sündi kaks lugu.
Matteuse evangeelium koostati 80. ja 90. vahel pKr. Selles räägitakse kolmest hommikumaa tähetargast, kellele täht messia sündi kuulutas ja kes seepeale Jeruusalemmast selle kohta aru pärima läksid. Täht juhatas nad Petlemma, kus nad leidsid vastsündinu ja teda kummardasid. See juhtus Heroodes I valitsemisaja lõpus, kes oli ametis 37. aastast kuni 4. aasta kevadeni eKr. Evangeeliumist ei selgu täpselt, kas täht kuulutas messia sündi ette või tähistas juba toimunud sündmust. Igal juhul lasi Heroodes Matteuse evangeeliumi andmetel seepeale hukata kõik poisslapsed Petlemmas ja selle ümber, kes polnud vanemad kui kaks aastat. Ta tahtis kindel olla et „juutide vastsündinud kuningas”, nagu piibel kirjutab, kindlasti tapetud laste hulgas on. Jeesuse sünni kohta tähendaks see, et ta pidi olema sündinud vähemalt aasta ja üheksa kuud enne Heroodese valitsemisaja lõppu, seega aastal 6 eKr. Rohkem Matteuse evangeelium meid selles küsimuses edasi ei aita, kuna see ei ütle, kui kaua oli Jeesus oma vanematega Egiptuses paguluses, et pääseda Heroodese käsutäitjatest, kelle eest Jumal neid hoiatanud oli.
Evangelist Luukas kirjutab umbes samal ajal kui Matteus. Ta räägib Rooma keisri Augustuse käsul läbi viidud rahvaloendusest, mis toimus Süüria asevalitseja Quiriniuse valitsemisperioodil. Maria ja Joosep reisisid Naatsaretist Galileast Juudamaale Petlemma, kust Joosepi perekond pärines. Seal sündis Jeesus, pool aastat pärast Ristija Johannest, kelle sünniajaks märgitakse „kuningas Heroodese valitsemisajal”. Selleks kuningaks peetakse tavaliselt kuningas Heroodes Suurt, kes valitses juudi riiki, nagu juba mainitud, aastail 37 kuni 4 eKr. Siiski oli veel olemas ka tema poeg Heroodes Antipas, kes valitses pärast oma isa surma muuhulgas Galilea üle kuni aastani 39 pKr.
Kaudselt oleks Jeesuse sünniaasta määramisel võimalik kasutada Luuka informatsiooni Jeesuse ristimise kohta Ristija Johannese poolt. Luuka evangeeliumi järgi ristiti Jeesus kolmekümneaastasena ja nimelt keiser Tiberiuse viieteistkümnendal valitsemisaastal. See viitab perioodile sügis 27 kuni suvi 29 – aga kas Jeesus oli tõepoolest täpselt kolmkümmend aastat vana või peab see arv tähistama küpset meheiga? Või viitab arv kolmkümmend kuningas Taavetile, kes selles vanuses kuningaks sai?
Evangelistide