Meie teadmised ajaloost on aga tihti ekslikud. Seda mitmel põhjusel – kas on ajalootunnis liialt vähe tähele pandud või on unustatud, mida õpetaja rääkis. Võidakse olla ka eelarvamuste küüsis, kuna ajaloolised protsessid ei sobi kokku meie endi mineviku või poliitiliste arusaamadega. Samuti võidakse võtta tõe pähe ajalooliste romaanide, populaarteaduslike käsitluste või ajalooliste teledokumentaalide kaudu vahendatut.
Meie meediaühiskonnas on televiisorist saanud õpetav instants, millel on vähemalt samaväärne staatus kui õpetajatel. Mõlemad eksivad aga paljudes käsitlustes – kas sellepärast, et nad ei tea kõike, või sellepärast, et nad eelistavad „paremat lugu” köitmaks õpilaste tähelepanu või saavutamaks suuremaid vaatajanumbreid. Ja lõpuks veel kino: kui aus olla, jääb ajaloolisest filmist sügavam mulje kui Tacituse tekstist ja naine Pühal Toolil ei unune nii kergelt kui igav konsiilium. Ka mõrv või hämar vandenõu on kinotoolis huvitavamad kui pikk vindumine või traagiline juhus.
Valed ajaloopildid tulenevad tihti aga ka tahtlikult võltsitud käsitlustest. Teatud õigusi on tõestatud võltsitud dokumentidega ja mehi (ning eelkõige naisi) ajaloost on kujutatud laimavatel eesmärkidel sihilikult teistsugustena kui nad tegelikult olid. Sellise kitsendatud perspektiivi puhul on vältimatu, et ajaloolisele protsessile antav hinnang ei ühti ajaloolise tõega. Ajaloo võltsimist esineb ikka ja jälle, eriti siis, kui ajaloolased end poliitilistel eesmärkidel ära kasutada lasevad või kui poliitikud ignoreerivad ajalooteaduse tulemusi.
Olgu põhjuseks sensatsioonihimu, poliitiline arvestus või laim, ajaloolised valed püsivad elujõulistena isegi siis, kui nad on juba ümber lükatud. Käesolev raamat on järg edukale teosele „Saksa ajaloo 50 levinumat eksitust” ning esitleb tähtsamaid ja erksamaid, õelamaid ja jahmatamapanevamaid eksitusi maailma ajaloost – ürgajast kuni tänapäevani.
Raamatu teavituslaad ja ülesehitus ei ole aga kuivalt asjalik, vaid vahendab rohkelt teadmisi ajaloolistest seostest. Teada, kes, kus ja millal luiskas, ei ole nii huvitav kui mõista, kuidas selleni jõuti – ja kui olulised võivad olla eksimine ja valetamine maailma ajaloos. Iga lugeja võib siis ise järele uurida, missugune nägemus ajaloost ja tänapäevast on viinud selle või teise vea tekkimiseni, mida me seni tõeks pidanud oleme.
See raamat ei oleks olnud mõeldav ilma väsimatute ajaloolaste rikkaliku ja mitmekülgse tööta, mille tulemused tihti aga vaid akadeemilise maailma raamidesse jäävad.
Veeuputus
„Kui Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Jehoova kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas. Ja Jehoova ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen teinud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui ka loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!“ Aga Noa leidis armu Jehoova silmis.”
Just nii algab vanas testamendis esimeses Moosese raamatus lugu Noast, milles Jumal otsustab inimesed hävitada ja päästa vaid jumalakartliku Noa koos naise ja loomadega. Jumal hoiatab Noad õigeaegselt. Nelikümmend päeva ja ööd kestsid vihmavalingud, vesi kerkis lakkamatult ja mattis maa koos selle elanikega enda alla. Isegi mäetipud ei pakkunud kindlust, nii kõrgele tõusis vesi. Murdepunkt saabus alles 150 päeva hiljem, siis taandus vesi aegamööda. Ja peagi andis Noa välja saadetud tuvi kaasatoodud õlipuuoksake tunnistust sellest, et veemassid on maa lõpuks taas vabaks andnud. Noa laev jõudis Ararati mäeni, kus Noa oma perega taas maale astus.
See vana testamendi lugu on küllap kõige tuntum lugu veeuputusest, aga kaugeltki mitte ainuke. Paljudes kultuurides ja religioonides, erinevail kultuuritasanditel ja pea kõigis maailmajagudes leidub sarnaseid lugusid. Vaid Aafrikas leiame seda motiivi harva. Neis lugudes jutustatakse, kuidas looduskatastroofid inimkonda tabavad ja selle peaaegu hävitavad: vahel juhtub see jumaliku viha tõttu, siis üldse mingi põhjuseta, teinekord on see puhastavaks eeltingimuseks uuele ja paremale maailmale või ka tunnistuseks kosmiliste jõudude võitlusest. Kuid alati on mingil väikesel osal võimalik end päästa. Varjupaika pakub kas laev või parv või hoopis koobas või kindlus. Ellujäänud loovad pärast katastroofi uue inimkonna – ajalugu läheb edasi.
Paljud neist lugudest on üksteist mõjutanud. Vanatestamentliku üleujutuseloo alged pärinevad idamaistest lugudest, muuhulgas Gilgameši eeposest. Sarnaseid katastroofilugusid leiame ka kreeklaste, keltide ja germaanlaste pärimuses, samuti Hiina ja India lugudes ning vana Ameerika inkade ja maiade juures. Kas üleujutus on siis vaid müüt ilma ajaloolise aluseta? Mütoloogilisest vaatenurgast võiks tegemist olla kosmilise tsükli motiiviga: samamoodi kui loodus aasta-aastalt sureb ja taas sünnib, eksisteerib ka ettekujutus maailmast, mis peab uuenemiseks või taasloomiseks enne hävinema.
Mõeldav on ka selline variant, et erinevad üleujutuslood lähtuvad ühest või mitmest looduskatastroofist, mis eksisteerivad rahvaste kultuurimälus. Kas kunagi leidis aset globaalne katastroof, millest paljudes kultuurides põlvest põlve lugusid jutustati? Nii nagu kadunud Atlantise puhul, otsivad teadlased kogu maailmast viiteid geoloogilistele andmetele, mis tõestaksid hiiglaslike inimkadudega looduskatastroofide toimumist.
21. sajandil on kliimamuutused tähelepanu keskpunktis, aga olulisi elutingimuste muutusi on kogenud ka meie esivanemad. Võimalik on seega, et üleujutuse lood viitavad suurele kliimamuutusele, mis tõi endaga kaasa veetaseme tõusu ja suured vihmavalingud. Siiski on vähetõenäoline, et sellise ulatusega katastroofi oleksid suutnud esile kutsuda pelgalt vihmahood. Mõeldav on aga suur Maa soojenemine pärast viimast jääaega, umbes – jämedalt öeldes – 10 000 aasta eest, mis tõi endaga kaasa hiiglaslike jäämasside sulamise ja meretaseme tõusu. Ühe teise teooria kohaselt põhjustasid tõusvad temperatuurid ühe Skandinaavia liustiku sulamise, mis kukkus Läänemerre ja põhjustas katastroofilise üleujutuslaine.
Geoloogid on viimastel aastakümnetel maailma eri paigus moodsate uurimismeetodite abil tõestanud, et seal on tuhandete aastate eest aset leidnud looduskatastroofid. Üheks selliseks arvestatavaks teooriaks meie lähedal toimunud ökoloogilisest katastroofist on Musta mere üleujutus, mis on alates 20. sajandi lõpust saanud keskseks uurimisteemaks paljudele maailma teadlastele. Tegemist on tähelepanuväärse teooriaga, millega 2002. aastal ühel Itaalias korraldatud rahvusvahelisel kongressil välja tuldi ja mis leiab aina enam kinnitust. Teooria aluseks on kahe USA geoloogi tööd ning sama teooriat kasutatakse ka Atlantise uppunud tsivilisatsiooni müüdi selgitamiseks. Lõplikult tõestatud seda seni küll ei ole, kuid ümber lükata pole seda samuti suudetud.
Musta mere üleujutus olevat toimunud umbes 6700 eKr. Hiiglasliku üleujutuse tulemusena tekkis tänapäevaste mõõtmetega Must meri, mis enne seda oli olnud vaid väike mageveekogu. Maavärina, merepõhjavärina või nendega võrreldava toimega geoloogilise nihke tõttu sai alguse veelaine, mis ulatus Vahemerest tänase Marmara mereni Istanbuli lähistel ja mille tulemusena hiiglaslikud veekogused Musta merre voolasid. Must meri mitte ainult ei suurenenud oluliselt, vaid kattis ka seni eksisteerinud Euroopa ja Aasia vahelise maatee, mis asus Musta mere ja Vahemere vahel. Tõenäoliselt voolasid mitme aasta jooksul soolase vee massid Vahemerest Musta mere magedasse vette ja põhjustasid rannaaladel ulatuslikke üleujutusi – see on võrreldav piiblis kõne all oleva katastroofi ulatusega.
Katastroof oli ulatuslik nii oma klimaatilise mõju kui ka geograafilise ulatuse poolest ja mõjutas tugevalt selle piirkonna inimeste elu. Seetõttu arvavad uurijad, et just see katastroof on olnud aluseks piibli üleujutusloole. Kahe geoloogi teooria tõestamiseks on küll vajalik veel läbi viia edasised uuringud Musta mere põhjas, kuid paljude ekspertide meelest on see vaid aja küsimus.
Atlantis
Peaaegu 2400 aastat on inimesed otsinud