„Kui allhoovus on sama tugev kui varem,” mõtlesin, „siis ei pääse ma kunagi murdlainetest läbi.”
Soovisin, et oleksin isale oma plaanidest rääkinud. Ta oleks võinud paadis mulle järele tulla. Siis ma imestasin, kuidas mu käsivarred ja jalad jätkasid liikumist, kui need olid nii tundetud.
Murdlainete möirgamine oli äkki valjemaks muutunud ja ma nägin, et olin kaldast kahekümne jardi kaugusel. Ujusin edasi samasuguste püsivate tõmmetega, kuid teatud kaugusel veepiirist ei jõudnud ma enam edasi.
Teadsin, et allhoovus hoiab mind tagasi ja et vajan kogu oma ülejäänud jõudu, et kaldale pääseda. Suurendasin oma jõupingutusi, kuid voogasin abitult edasi-tagasi tõusvate ja langevate lainete vahel.
Kui ma arvasin, et olin teinud oma viimase tõmbe, tõukas suur laine mind tagant ja sellele järgnes teine ja kolmas, kuni paistis, et ma pidin juba põhja ulatuma.
Sirutasin jala allapoole, allapoole, kuni mu varbad puudutasid viimaks liiva. Kaevasin neid sisse, kuidas suutsin, ja võitlesin meeleheitlikult, et jalga maha saada.
Siis tuli väike laine, mis mu kõrgemale tõstis, ja kohutav hoovus heitis mind jälle tagasi. Mu jõud oli läinud ja ma heitsin lainetele selili.
„Ehk suudan jälle proovida, kui ma puhanud olen,” mõtlesin ma ja triivisin kaugemale, kuni murdlainete möire vaid ähmaselt mu kõrvu kostis – sinna, kus vesi oli sügav ja roheline.
Mõistes, et iga puhkusehetk tähendab kaldast kaugemale jõudmist, keerasin end väsinult ringi ja alustasin aeglaste tõmmetega tagasiteed.
Sel hetkel pistis Nab oma nina veest välja vähem kui kolme jala kaugusel. Kui ma teda hüüdsin, tuli ta lähemale, nii et sain oma käe talle kaela ümber panna. Pool minutit oli ta vaikselt, lastes mul oma raskuse tema peale kanda, siis hakkas sukelduma ja ringe tegema, mis sel hetkel olid puhtalt lõbu pärast. Aeg-ajalt raputas ta mu käe maha ja siis piilus minu poole vee alt, kui mu pea vee alla vajus.
Viimaks sain tal kuklast nii kõvasti kinni haarata, et suutsin tast kinni hoida isegi siis, kui ta sukeldus. Teise käega sõlmisin lahti lassojupi enda ümbert ja püüdsin panna silmust ümber Nabi pea. Sellega polnud ta nõus ja ta sukeldus ja taganes ja pladistas, kuni ma olin peaaegu lämbunud. Olles sunnitud sellest plaanist loobuma, õnnestus mul siiski saada nööri ühe ta tagumise loiva taha üsna keha lähedale.
„Marss, Nab!” hüüdsin ma siis. „Edasi, marss!”
Ta oli kas õppetunnid unustanud või oli võidurõõmus faktist, et ta ei pidanud enam käsklusi kuulama, sest kalda poole suundumise asemel sööstis ta vastassuunas.
„Parem pool!” hüüdsin ma. „Siis vasak pool, vasak!” Kuid Nab ei pööranud ei paremale ega vasakule ja tiris mind kaugemale merele.
Arvates, et võiksin teda loiva abil juhtida, tõmbasin nöörist. Mida hüljes mõtles, ma ei tea, aga kui ta tundis silmust koomale tõmbuvat, paistis ta äkki kartma hakkavat ja sukeldus sügavustesse. Vaistlikult tõmbasin kõvasti hinge, kui nägin teda kaduvat, ja hoidsin nöörist mõlema käega kinni. Järgmisel hetkel tegin ma kõige pikema sukeldumise vee all, mida ma usun, et inimene on kunagi teinud.
Mingis teises olukorras ja tagasihoidliku kiirusega oleks see libisemine läbi sügavuste minu jaoks ehk meeldiv olnud, kuid järgnedes sellele ebakindlale juhile tohutult ruttu, oli see minu elu kõige hullem kogemus. Oleksin nöörist lahti lasknud, kui poleks mõelnud, et uus paik ei saanud olla hullem sellest, kust ma olin teele asunud.
Rippusin üha edasi ja edasi, kuigi mulle paistis, et lõhken õhupuudusest. Siis hakkas köis värisema ja ma tundsin, et mu keha kriibib vastu kaljut. Kuigi ma ikka veel kõvasti kinni hoidsin, oli mu kiirus äkki vähenenud ja ma teadsin, et vana lasso oli vastu kaljut pooleks rebenenud.
Kuigi olin poollämbunud, hakkasin pinna poole ujuma. Kui mu pea viimaks õhku kerkis, haarasin puristades ja õhku ahmides kaljust kinni. Umbes veerand tundi ei püüdnud ma muud teha, kui hingamist taastada, kuid viimaks vaatasin ringi, et näha, kus ma olen.
Kõigepealt ei suutnud ma sellest aru saada, sest Samblaranda polnud kusagil, aga kui ma nägin paari tohutuid pelikane kössitamas kaljul minu pea kohal, sain ma asjast aru. Nab oli viinud mind otse ümber neeme Hülgekaljudele – saarele, mis oli koduks hüljestele ja pelikanidele. Kuidas ma olin suutnud niisuguse sukeldumise eluga läbi teha, oli mulle ikka veel mõistatuseks, kuigi ma meenutasin, kuidas vesi mu kõrvus vispeldas kohutavast kiirusest.
Kalju, mille küljes ma rippusin, oli olnud Nabi sünnipaik ja koht, kust ma olin isaga ta kinni võtnud. Siin tavatses ta lebada päikese käes ja siia oli ta põgenenud, kui tundis mu köit oma loiva ümber.
Niipea, kui ma suutsin oma suu ja kopsud soolasest veest puhastada, hakkasin mööda kaljut üles ronima.
Kuna olin kurnatud ja külmast kange, polnud see kerge, ja kord, kui kaljutükk mu sõrmede all järele andis, oleksin peaaegu vette tagasi libisenud. Kuid viimaks olin roninud nii kõrgele, et pelikanid ehmunult lendu tõusid ja et päike võis mind soojendada. Arvasin, et päike kõrvetab mu selja ära, kuid minu arust oli see meeldiv vaheldus külmumisele.
Kui veri oli mu soontes pisut soojenenud, hakkasin mõtlema tagasi suurele maale pääsemisele.
See oli vaid saja jardi kaugusel, aga kui ma vaatasin rohelisse vette ja meenutasin oma viimaseid kogemusi, tundus vette ronimine mulle sama koledana kui surm ise. Mõõtsin vahemaad pilguga kakskümmend korda ja sama palju kordi kinnitasin, et siin pole mingit allhoovust, kui on tõus, kuid ma ei suutnud end sundida lahkuma kaljudelt, mis paistsid nii kindlate ja headena.
Kui ma siiski märkasin, et tõus oli peaaegu haripunktis ja kui ma veel kauem ootan, peaksin mõõnavete vastu ujuma, siis ronisin kauem viivitamata alla ja alustasin tagasiteed. Kuigi kõrvalhoovus viis mind otseteest kõrvale, nii et pidin randuma teisel rannal, kui olin kavatsenud, jõudsin raskusteta kaldale ja kiirustasin Samblarannale, kuhu olin oma riided jätnud.
Ma ei püüdnud enam kunagi Nabi kinni võtta ja mul polnud ka võimalust talle tasuda minu vedamise eest Hülgekaljudele, kuid ma olen näinud teda sellest ajast peale palju kordi ja olen sageli kuulnud ta õnnelikku haukumist rannalähedastelt kaljudelt.
ILVESEGA KANADAS. Roe L. Hendrick
See seiklus algas kutsest, mille Ray Churchill sai oma sõbralt Jacques Pourbiere’ilt Two Riversist, New Brunswickist. Ray oli mokaotsast andnud lubaduse, et külastab oma sõpra New Brunswickis hirvejahi hooajal, mida talle augusti lõpupoole ka meelde tuletati. Teine kiri tuli septembris ning kirjutaja hoolikast äraõpitud inglisekeelsest sõnastus ei suutnud varjata kutse soojust ja pealetükkivust.
Niisiis telegrafeeris Ray oma nõusolekust ja saabus neli päeva hiljem Frederictoni, kus ta endale jahiloa hankis. Järgmisel hommikul jõudis ta Two Riversisse, kus teda ootas Jacques ponirakendi ja kohtlase kevadsõidukiga, mille rattad polnud ülejäänud vankriga mitte mingisuguses proportsioonis. Ray küsis endalt, kas pole mitte tegemist reliikviaga Acadiast, kuid ei pidanud õigeks midagi pärida. Sõit kestis tosinajagu miile läbi metsase ja mägise maastiku ning lõppes sihtkohas veidi enne öö hakku.
Jacques elas sel hetkel päris üksi, kuna ta vanemad olid mööda St. Johni jõge oma vanemaid lapsi külastama läinud. Ta lubas Rayle lähema paari päeva jooksul vähemalt ühe hirve ning veel ühe sama nädala jooksul.
Pourbiere’ide maja meenutas kõrgema klassi prantsuse päritoluga kanadalaste eluaset selle vahega, et eelnevate põlvkondade suurem jõukus siin veel tooni andis. Suures toas oli hiiglaslik tulease, mida vaid juhuti kasutati, kuna selle kohal olevasse korstnasse suubus ka õhukindel pliit, mis oli mõeldud talvel paremaks sooja hoidmiseks. Teised toad olid pea et täiesti eraldatud, kuigi elutoa lõunaseinas oli verandataoline sissekäik ja idas suur uks, mis mõlemad aeda avanesid.
Puukuur, meierei ja suveköök olid tagapool, kõik ristkülikukujulised lakaga palkmajad. Kogu eluase oli tegelikult rohkem kogum hooneid kui üks katusealune.
Kõige