“Hiiglama vahva!” Pille paistes silmalaugude vahel välgatas lõbus tuluke. “Kas ma tohin pärast siin ennast pesta?”
“Ma pole seda vannituba siia eksponaadiks teinud!” ütles Kristjan ilmse uhkustundega ja küsis muiates: “Mul on siin viiekümneliitrine kuuma vee boiler, kas sellest veest teile jätkub?”
Pille jättis tema küsimusele vastamata ja uuris hoopis vannitoa ust: “Kuidas see uks lukku käib?”
“Jälle häda!” porises Kirstjan rahulolematult, “Seal polnud ust, siis pole jälle ukse lukku!”
“Tuleks panna…” arvas Pille süüdlaslikult naeratades. “Ilma lukuta on paha pesemas käia!”
“Mul pole praegu lukku käepärast ja pole ka aega sellega jantida!” ütles Kristjan järsult ja suundus väljapääsu poole: “Ka see uks käib minu ausõnaga kinni!”
“Kui iga ukse jaoks on vaja ausõna, siis niimoodi saavad need mul varsti otsa!” porises Kristjan mööda kõnniteed masinakuuri poole sammudes rahulolematult. Ta tahtis oma vannitoa ja vesiklosetiga Pille ees veidi ärbelda, kuid luku puudumine vannitoa ukse ees tegi sellele soovile järsu lõpu. Kristjan tõmbas tusaselt peoga kõnnitee ääres kasvavatest sõstrapõõsastest kobara pooltooreid marju ja pistis suhu:
“Siia uks, sinna lukk! Kust mina need nii äkki välja võtan ja mine kurat võta kinni, mida proua veel soovib saada!”
Ta oli seda vannituba juba ammu tahtnud ja möödunud talvel, kui ta koos Kaarliga lõhkus maha rehetoa tahmase lae ja ka pööningust kõrgemale ulatunud rehetoa seinad ning selle asemele uue ning tugeva lae ehitas, siis ehitas ta ka rehetoa kõrval pooltühjalt seisnud vanasse sahvrisse vannitoa ning tualeti. Kevadel, kui maa ära sulas, ühendas ta maja veevärgi lauda omaga ja niimoodi sai ta ka elumajja vee sisse. Sel kevadel jõudis ta lauda taha valmis ehitada juba eelmisel sügisel alustatud suure settekaevu ning sellega lahenes hoobilt ka reovete probleem.
3. peatükk
Kristjan tõmbas masinakuuri suured uksed ükshaaval laiali ja astus sisse. Otse ukse ees seisis sinise “Belarussi” kõrval kollane Soome päritolu kombain “Sampo”, mille ta oli paar aastat tagasi Soomest ostnud. Õigemini, see kombain polnud veel päris tema oma, sest osa sellest rahast, mida Juho tahtis kombaini eest saada, oli veel maksmata. Juho ja Kristjani isa olid sõbrunenud sõja ajal, kui nad koos Karjala kannasel ägedasti peale tungiva Punaarmee vastu võitlesid. Nendes ohvriterikastes lahingutes oli Juho saanud raskesti haavata ja Kristjani isa oli vedanud ta oma seljas venelaste tule alt ära. Seda ei unustanud Juho kunagi ja hulk aastaid hiljem, kui piirid veidi lahtisemaks muutusid, otsis ta oma tolleaegse lahingukaaslase ja elupäästja üles. Kristjan mäletas veel neid aegu, kui tema isa käis Juhoga Tallinnas kohtumas, sest Vene ajal välismaalasi ju linnast maale ei tahetud lubada. Nendest põgusatest kohtumistest arenes pikaajaline läbikäimine mis ei katkenud isegi siis, kui purjus ja kanapime miilits Kristjani isa siinsamas, Vaarku keskuse poe lähedal auto alla ajas. Mõni aasta tagasi, kui Kristjan jälle Soomes käis, pakkus Juho talle oma vana kombaini, et näh, sa oled nii oma isa nägu ja tahad tema talu üles ehitada, kas sa ei tahaks omale ühte head leikuupuimurit saada? Kristjan oli ahvatlevast pakkumisest meeldivalt üllatunud ja kui veel selgus, et Juho ei tahagi kombaini eest kogu raha kohe kätte saada, siis oli asi otsustatud, ning juba mõne kuu pärast sõitis Kristjan “Sampoga” läbi Tallinna kodu poole. Oma kombain muutis Otsa talu sõltumatuks tema naabritest, kes pidid mitme peale läbi ajama ühe päevinäinud Vene “Nivaga”. Esimesel aastal käisid naabrid ka Kristjani kombaini omale nurumas, kuid tema üteluse peale: “annad perse külasse, siis ise situd varsti läbi küljeluude”, mindi rahulolematult porisedes minema. Kristjanil oli kombain kallilt käes ja ta ei soovinud seda “aitäh” ega ka isegi raha eest kellegi teise kätte anda. See oli juba vanast ajast teada asi, et kui masinal on mitu peremeest, siis pole tal ka pikka iga. “Sampo” oli tal tegelikult peaaegu põllule minekuks valmis, sest Kristjan oli juba mitu nädalat vabadel hetkedel tasapisi puhastanud sügisel hoolikalt konserveeritud masinat, vahetanud mootoris õli ja määrinud kõiki neid kohti mis kombainil määrimist vajasid. Praegu tahtis ta valada vaid paaki kütust, radiaatorisse vett, panna peale aku ja siis proovida masinale hääled sisse panna.
“Kurat, pidi see Kaarel ka oma londi jälle õliseks tõmbama!” siunas Kristjan, kui ta masinakuuri seina ääres oleva puki peal küliti olevast vaadist kütust ämbrisse valas: “Homme hakka ise traktoriga põllult vilja ära vedama! Leidis kurat ka aja millal jälle lakkuma hakata!”
Valanud paagi täis, võttis ta sealtsamast seina äärest veel kaks ämbrit näppu ja tõi kaevu juurest kombaini radiaatorisse vett. Keeras siis radiaatori korgi kriuksuga kinni ja seadis sammud kaevu kõrval oleva väikese palkseintega endise aida poole, mille ühte otsa oli ehitatud saun ja teise otsa Kristjani töötuba. Mees tõi töötoast suure aku, asetas selle samas töötoa seina ääres seisvale kultivaatoriratastega kärule ja tiris siis selle mööda aiaäärset pooleldi rohtunud teed kombaini juurde. Kogu selle tegevuse juures ei saanud ta lahti vastakatest mõtetest, mis ikka ja jälle tema peas ringi sebisid. Kristjan oli Ella nõudmisele järel andnud ja teenijatüdruku tallu võtmisega nõustunud ainult oma lehmade pärast. Need tahtsid nii lüpsmist kui ka muidu hooldavat kätt ja Kristjan ei saanud parimagi tahtmise juures sellega üksi hakkama sest peale lehmade lüpsmise oli talus veel hulgaliselt teisigi töid mis tegemist tahtsid. Talle ei olnud aga sugugi meeltmööda uue, võhivõõra inimese tulek tallu, sest see ähvardas segamini paisata kõik selle, millega ta oli harjunud. Kristjani tegid ettevaatlikuks ka Pille siniseks pekstud silmad, sest tüdruk võis ju rääkida mida tahes, kuid õige mees tema arvates ikka niisama, heast peast, naisterahva vastu kätt ei tõsta.
“Selle tüdruku jutul on ikka mingi kahtlane maik juures!” mõmises Kristjan omale vuntsidesse kui ta akut kombainile tõstis, “Ega see plika ikka ka nii päris puhas ja süütu ka ei ole kui ta ennast paista laseb! Mis ta muidu niimoodi peksa sai!”
Ta ühendas akule otsad külge ja visanud silma korraks üle tehtu, võttis taskust piibu, täitis selle pikkamööda tubakaga, tõmbas siis tikuga põlema ning ronis kombaini istmele.
“No vaatame siis…” pomises Kristjan piipu pahvides ja käivitas mootori. Kombaini mootor korra turtsatas ehmunult ja hakkas siis tuure järsult üles võttes ühtlaselt undama.
“Raisk! Nagu paugupill!” vandus Kristjan rahulolevalt, lükkas ettevaatlikult esimese käigu sisse ja sõitis pikkamööda masinakuurist välja.
Sõitnud mõne meetri hoonest eemale, pidurdas ta ja käivitas kombaini mehhanismid. Ronis siis kombaini istmelt maha ja käis pikkamööda ümber “Sampo” ning kuulas hoolega sõelade sahmimist, vaatas rihmade jooksu ratastel ja katsus peoga katkiseid laagreid otsides kuullaagrite kaani.
“Kui ongi mõni laager katki, ega ta sitt siis selle natukese ajaga vist ei kuumene…” arvas mees ja laskis “Sampol” tühjalt edasi töötada, “Las soojeneb…”
Seistes kombaini kõrval ja kuulates tähelepanelikult masina ühetasast undamist, vaatas Kristjan sinnapoole, kus teisel pool sammaldunud lipikutest aeda, marjapõõsaste ja õunapuude taga, kolme suure pärna all, paistis Otsa talu palkseinte ning eterniitkatusega elumaja. Selle hiljaaegu pandud eterniitkatuse alla mahtusid köök ja kaks magamistuba koos Kristjani ehitatud uue vannitoa ning tualetiga maja ühes otsas ja rehetuba maja keskel ning pikk, suurte küüniustega rehealune maja teises otsas. Nagu juba eespool öeldud, oli Kristjan möödunud talvel rehetoalt kogu ülemise osa maha lammutanud ja lasknud rehetoa kõrge lae allapoole, maja pööninguga ühe kõrguseks. Kahekesi Kaarliga olid nad meisterdanud ka korraliku käsipuudega trepi, mis viis otse köögist pööningule. Sinna tahtis Kristjan tulevikus ehitada kaks-kolm tuba, sest mis see lakapealne ikka ainult kassile pulmade pidamiseks peaks olema, nagu ta oli emale möödunud sügisel põhjendanud kogu selle aastakümnete tahmast läbi imbunud krempli lammutamist.
Elumaja trepi ja rehealuse uste vahel oleva riietusruumi kitsa akna kõrvalt läks lipikutest tehtud