“Niikaua, kui mina mäletan, on selle ukseava ees kogu aeg ainult kardinad rippunud…”
“Kas te ei saaks siia kuidagi moodi ust ette panna?” uuris Pille ebalevalt.
“Pole õrna aimugi, kus selle toa uks võiks olla! Mina küll ei mäleta, et ma oleksin oma eluajal seda kusagil näinud.” ütles Kristjan ja lisas justnagu enese õigustuseks: “Seda ust pole siin ka kunagi vaja olnud.”
“Praegu oleks nagu vaja. Ma tahan ukse kinni panna kui õhtul magama lähen!”
“Ma ei tea… Võib-olla ehk leian edaspidi mingisuguse ukse siia ette, aga praegu pole mul teda küll kusagilt nii järsku võtta.” Kristjan laiutas kahetsevalt käsi, “Pole noh, saate aru!”
“Mina ei taha niimoodi…”
“Mis siis saab? Minul ei ole teile praegu ka teist tuba pakkuda. Maja pööningu peale tuleb järgmiseks kevadeks ehk paar tuba juurde kui talvel on aega ehitada. Kui te ei julge siin toas magada, siis… Siis ma pean teid vist viima Ella õe juurde tagasi!” Kristjan ei teadnud hetkel isegi kas rõõmustada või kurvastada selle ootamatult ilmunud võimaluse üle Pillest lahti saada. Tal oli küll mingisugune eelarvamuslik vastumeelsus selle siniseks pekstud silmadega võõra tüdruku vastu, kuid samas oli ta ka sunnitud Pillet kinni hoidma, sest tema loomad tahtsid juba mõne tunni pärast talitamist.
“Kuidas ma niimoodi magan? Lahtise uksega toas…”
“Mis siis teha… Kas minu ausõnast teile piisab?” Kristjan pakkus välja esimese pähe tulnud mõtte.
“Mis maksab ühe mehe ausõna?!”
“Minu ausõna on kindlam kui mingisugune uks!” Kristjan oli veidi solvunud – mingisugune jumala võõras tüdruk kahtleb temasuguse mehe sõnas ja küsis: “Kuidas siis jääb, kas sõidame kohe tagasi või usute minu ausõna? Mul pole aega pikalt jorutada – homme on vaja juba minna põllule otra võtma ja minu kombain tahab veel veidi korrastamist.”
“Eks ma siis pea uskuma…” ohkas Pille ja istus alistunult akna kõrval olevale pruuni mööbliriidega kaetud uuemale diivanile ning ütles vaikselt, nagu iseendale: “Ehk on Kristjan mõistlikum mees kui Ants!”
“Ma toon autost teie kolmanda spordikoti ka ära ja vaatan siis meile midagi süüa.” ütles Kristjan Pille viimasele märkusele tähelepanu pööramata, kuid porises uksest välja minnes omale siiski pahaselt vuntsidesse: “Leidis kurat ka kellega mind võrrelda!”
Kui nad mõni aeg hiljem köögi akna juures oleva ümmarguse laua ääres Kirstjani praetud kanamune sõid, lausus Pille:
“Ella ütles, et te ei oska üldsegi süüa teha, aga näe…”
“Ega oskagi!” mõmises Kristjan võileiba närides: “Ega muna praadimiseks pole just suurt tarkust vaja… Edaspidi hakkate ju teie süüa tegema, nagu meil jutt oli. Jah?”
“Jah, seda küll, kuid…” Pille tundus olema kohmetu ja veidi pelglik, kuid asus siis justkui julgust kogudes kohe asja juurde: “Kust ma toiduained saan?”
“Siin köögi kapis peaks üht-teist olema… Mis puudu on, toome poest. Raha saate selle jaoks minu käest!” ütles Kristjan ja küsis siis äkki pähe tulnud mõtte ajel: “Te tulite selle Antsu juurest ära ilma sentigi saamata?”
“Jah… Mul polnud aega lõpparvet võtta…”
“Mh-mh-mm… “ Kristjan mõtles hetke ja koukis siis teksapükste tagataskust välja väikese pruuni rahakoti, soris selles veidi ja ulatas Pillele üle laua kolm sajalist: “See on avanss, või nii… Paljugi mis naisterahval mõnikord osta vaja on. Otsa talus peab inimesel ikka kas või sentki taskus olema!”
“Kas see on… toiduraha või?” küsis Pille raha vastu võttes.
“Ei, ma ju ütlesin, et see on avanss! See on teie isiklik raha!” Kristjan silus käega vuntse. “Meie toiduraha annan ma teie kätte siis, kui te olete mulle ütelnud, mida ja kui palju on vaja poest osta.”
“Aitäh…” tänas Pille, pani raha enda ette lauale ja ütles: “Ma ei tea, mida peremees süüa armastab… Ma võib-olla ei oskagi niimoodi süüa teha, kuidas vaja on…”
“Mina söön kõike mis hamba all ei liiguta ega karju.” muigas Kristjan ja ütles laua äärest üles tõustes: “Ma lähen nüüd kombaini juurde. Teie aga olge nii hea ja seadke ennast siin sisse, pange ka köögis kõik asjad oma käe järele ning vaadake siis ka millised toiduained siin on ja mida peaks juurde ostma. Nõus? Eks?”
“Kuidas ma sobran võõra köögi kappides… Võib-olla on parem, kui te toote poest ise mida vaja on?”
“Kui te mõtlete hakata siin elama ja tööd tegema nagu võõras, siis ei tule sellest head nahka!” arvas Kristjan.
“Kuidas ma pean siis siin olema?”
“Nagu perenaine!”
“Ma olen siin ainult teenijatüdruk, mitte perenaine!” pareeris Pille.
“Ma arvan, et te olete siin teenijatüdruk perenaise ülesannetes! Nii on vist õigem…” muigas Kristjan ja näitas siis köögi aknast õunapuude tagant paistva luitunud laudadest seintega ning pilpakatusega heinaküüni poole: “Kui midagi vaja on, siis ma olen näete, seal aia nurgas, suure vahtra taga paistvas masinakuuris.”
“Kas seal masinakuuris ongi teie kombain millest te rääkisite?”
“Jah, enamik masinaid on mul seal.” ütles Kristjan, “Sooja see kuur ei pea muidugi, kuid vihma ja lume eest kaitseb küll!”
Kristjan läks esikusse, võttis nagis rippuva teksapluusi taskust piibu ja tubakakoti ning ütles lahtise ukse vahelt kööki vaadates: “Kui hakkate nõusid pesema, siis ärge ainult külma veega peske – kraanist tuleb ka sooja vett, ning jah, veel – tualett on siit otse, läbi esiku minna…”
Helepruunis toonis, lillelise tapeediga tapetseeritud esiku teises seinas oli kõrvuti kaks ühtemoodi helepruuniks värvitud ust ja Kristjan avas neist ühe, ning astus väikesesse riietusruumi, mille parempoolses seinas oli pikergune kitsas aken ja selle kõrval nelja kitsa uksega kõrge riietekapp nagu neid tehaste riietehoidudes tavaliselt kasutatakse. Kristjan astus kapi ees põrandal olevale puurestile, võttis puhtad riided ükshaaval seljast ja pani need korralikult kappi. Avas siis kapi teise ukse ning võttis sealt välja pruuni kombinesooni ning tõmbas selle vilunud liigutustega omale selga. Samast kapist võttis ta ka lühikeste säärtega kirsavoid ja kerge nokkmütsi. Enne õue minemist pistis ta pea veel kord köögi ukse vahelt sisse:
“Pille, tulge palun hetkeks siia!”
“Kohe tulen, peremees!” vastas see teenistusvalmilt, kuivatas kähku käed kraanikausi kohal olevasse ebamäärast värvi käterätikusse ja tuli esikusse: “Mis on?”
“Tulge, ma näitan teile kus te hakkate hoidma oma laudariideid.” ütles Kristjan ja viis Pille sinna, kus ta ise ennist riideid vahetas, “See siin on riietusruum ja näete, sellesse kappi pange oma tööriided.”
Kristjan avas kaks aknapoolset kapi ust ja tõmbas ühest neist välja oma ema vana laudakitli ning viskas riietusruumi nurka. Vaatas veel ka teise kapi üle ja ütles:
“Noh, nüüd saate oma laudariided siia kappi panna!”
“Jah, aga… Mul polegi vist niisugust riiet selga panna millega saaksin lauta minna… Tööriided jäid mul ju kõik sinna…”
“Ah, soo…” ütles Kristjan ja silus mõtlikult oma vägevaid vurre: “Vaadake siis omale esialgu midagi minu ema riietest mis seal suure toa kapis on. Neid pole ju niikuinii enam vaja. Pärastpoole mõtleme ehk midagi targemat välja. Eks ju?”
“Hea küll!” oli Pille nõus ja osutas riietekapi kõrval olevale uksele: “Kas siit saabki tualetti?”
“Jah! Ja see esikus olev teine uks, mis riietusruumi