Toaelanikud ja nende külalised mängisid kaarte, laual veinipudelid; mulle pakuti ja ma ei keeldunud; ööd olid valged. Ööraadio mängis, seltskond läks taksoviina järele ja tagasi ei tulnud. Ühel õhtul lonkisin peaaegu üheteistkümneni Staadioni ja 1. Mai tänava kandis, ja tutvusin teisel pool jõge Supilinna väikeste tänavatega. Ühiselamust juba üsna kaugel sain aru, et olen ennast põhjalikult ära väsitanud. Jõudes kuidagimoodi ühikatuppa nr. 754, vajusin voodisse.
Kui külm hakkas, võtsin kõrvalvoodilt teise teki ja magasin edasi.
Kolasin sihitult Tartu tühjadel tänavatel ja sattusin ikka uuesti samadesse kohtadesse. Üks koht, kuhu ma muudkui jõudsin, oli telegraaf 21. Juuni ja Mitšurini tänava nurgal. Inimesed seisid sabas; kaugekõnede ja kohalike kõnede jaoks olid eraldi kabiinid, kaugekõnesid tuli tellida.
Filosoof vaatas ukse poole,
millest ma sisse ei julgenud astuda. „Jah, palun.“ Ta kõndis tühjas auditooriumis poodiumi ees edasi-tagasi.
„Tuleb teid rohkem ka?“
Kehitasin õlgu.
„Ei, mina võin loengut pidada küll.“
Nägin vaeva, et mitte välja näidata, et mul poleks selle vastu kõigevähimatki.
Ta vaatas mulle otsa täpselt sellise näoga, nagu peaksin midagi ütlema. Niisiis ütlesin: „Oleks üsna kummaline, kui te ainult ühele inimesele loeksite.“
„Herakleitos on öelnud,“ kõndis tema tahvli ees ringi, „et parem üks, aga parim… Filosoofia õpetamisel ei ole arv määrav. Mida vähem, seda parem. Nii et mina olen täiesti valmis loengut pidama. Kui teil just midagi muud teoksil ei ole. On teil äkki tekkinud mingisuguseid küsimusi?“
Noogutasin: „Millal ja kust teid leida võib, kui eksamit tegema tulla?“
„Kolmapäeval olen ma… ma mõtlen… veerand kolm…“
Kaks nägu meie kursuselt ilmusid uksele.
„Jah, tulge sisse. Nüüd tuleb loeng ära pidada, kolm üliõpilast on kohal… Kolmapäeval veerand kolm kateedris.“
Kell oli kolmveerand neli. Päike riivas auditooriumi õuepoolseid aknaid.
„Ma ei tea, kas teile on veel üldse rohkem loenguid pandud enne suvist eksamit. Mina soovitan teile igal juhul, kui vähegi võimalik, kusagil mujal eksamid teha. Mul pole tõepoolest sellest midagi. Mulle te pole kohustatud tegema,“ ütles Filosoof pärast loengut irooniliselt. „Nägemiseni!“
Järgmisel korral läksin saama oma kirjaliku töö arvestust.
„Mis teie nimi on? Teil oli ikka Descartes?“
Tõusin ja võtsin pastaka.
„Millegipärast on mul tunne, et te pole seda kõike ise kirjutanud.“
„Miks?“
„Mulle lihtsalt tundub nii.“
„Olen selle tõepoolest ise kirjutanud,“ ütlesin pahaselt.
Filosoof lappas pabereid: „See on teie töö?“
„Jah.“
„Te olete väga üleolev. See eeldab, et te teate. Et teadmised annaksid alust üle olla. Ja muide – mis on tõde?“
„Ma ei oska sellele küsimusele vastata.“
„Võtke nädala pärast Descartes'i-konspekt kaasa, kui eksamile tulete. Seda, mis on tõde, te ka ei teadnud…“
„Ükskõik, mis sul eksamil ka juhtus, pead sa suutma seda siiski kirjeldada,“ arvas Klaus, kes leidis mind sõnakehvalt sööklas pooltühja taldriku ees konutamas. „Andekuse kriteerium on edukus,“ postuleeris ta.
„Olete te millalgi veel Tartus?“
Lugesin küsimusest välja mõistaandmise, et kui kedagi teist ei tule, siis Filosoof eksamit vastu võtta ei kavatse, ja pomisesin, et olen siin võib-olla ka järgmisel hommikul.
„Vaatame. Äkki tuleb veel keegi.“
Mõned vanemad tudengid astusidki kohe uksest sisse.
„On teil piletid kaasas?“
Ta lappas need läbi. Tänasin õnne, et olin neile, mida kõige vähem oskasin, raamatutest leheküljenumbrid juurde kirjutanud, aga teda ei huvitanudki need. Selgus, et ta polnud midagi unustanud, sest ta ütles: „Võtke see: mis on tõde? Teise punkti võite ise valida. Muide, millele te eelmisel korral pidite vastama?“
„Ei mäleta. Valik on piiramatu?“
„Jah. Pärast ütlete mulle.“
Märkmeid tehes kuulasin, kuidas ta teisi eksamineeris. Keegi oli lugenud Platonit, mille peale Filosoof meenutas, et teda pole programmis, lisades: „Kust teda ülepea lugeda, kui teda pole eesti keelde tõlgitudki?“ Kui ise rääkima hakkasin, oli Filosoof sellise näoga, nagu ei saaks mu jutust aru.
„Mille te teiseks teemaks valisite?“
„Filosoofia parteilisuse.“
„Tere hommikust!“
Ta uuris mu ülestähendusi ja ütles lõpuks: „Te teate vist ise paremini, mis hinde teile panema peab. Mina ei tea. Kirjutage õpinguraamatusse sisse, mina annan allkirja.“ Ja oma asju võttes: „Homseks mõelge järele ja kirjutage ära; õhtul lugege raamatukogus Rebase artikkel läbi. Homme hommikul…“
„Kell kümme?“
„…ma kirjutan alla.“
„Kas kohe ei saaks?“
„Lugege siiski ka see Rebane läbi. Teil on seal viidatud.“
Läksingi raamatukokku, tellisin Rebase ja läksin raamatu saabumiseni kohvikusse aega parajaks tegema.
Venitasin meelega, et mitte esimesena kella alla jõuda. Filosoof tuli mulle paar sammu vastu.
„Kirjutasite ära?“
Kehitasin õlgu: „Teie sõna maksab siis veel?“
„Loomulikult,“ kehitas õlgu tema. Sisenesime samasse 139. auditooriumisse, mina kirjutasin õpinguraamatusse, täpsustades:
„Hinde võib ka ise kirjutada?“
„Jah, muidugi, ma juba ütlesin.“
Võtsin matrikli ja kirjutasin kindla käega „väga hea“.
„Lugesite selle läbi?“ küsis ta eksamilehele sedasama kirjutades. „Jah,“ ütlesin, sellal kui ta vaatas matriklisse, ilma et ma oleksin millestki välja lugenud mingisugust hinnangut.
„Palun,“ ütles ta matriklit ulatades.
„Tulin professori jutule,“ ütlesin kateedrijuhataja seljale, ukselingist igaks juhuks lahti laskmata. Kateedriuks oli kaks hommikut kinni olnud, aga nüüd lõuna ajal oli see üllataval kombel lahti ja mina polnud üldse mingiks kõneluseks valmistunud. Vana kirjandusprofessor istus laua taga, meenutamata üldse seda veel halliks minemata juuste ja kiirete liigutustega meest, kes ta kõigest kolm aastat tagasi ülikooli lahtiste uste päevadel oli olnud. Siis oli ta noor, sümpaatne ja vaimukas, nüüd hallipäine väsinud ametiisik, kellest olenes midagi mu päevasesse osakonda pääsemisel.
Kes küsis: „Millised teie hinded on?“
„Kas näitan matriklit?“
„Oleks hea küll. See on ju äri…“
Ta sirvis seda ja ütles rohkem nagu iseendale:
„Jah, siin on igasuguseid. Võtke paber ja minge sinna teise tuppa. Vaja on kirjutada avaldus“, ja ohkas.
Liis pidi nädalavahetuseks Tallinna sõitma ja tahtis minuga kokku