Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky

ta on „tühm nagu tänavapost”. Ehk siis ikka üsna tühm.

      Vend rääkis ühe loo, kuidas kogu meeskond istus riietusruumis ja kõik rääkisid, mida nad pidid tegema selleks, et ülikooli pääseda. Ja nad jõudsid lõpuks SATi testi tulemusteni, mida mina pole veel teinud.

      Ja see kutt ütles: „Ma sain 710.”

      Ja mu vend küsis: „Kas matemaatikas või keeles?”

      Ja kutt küsis: „Äh?”

      Ja kogu meeskond pahvatas naerma.

      Ma olen alati tahtnud kuuluda mingisse tiimi nagu see. Ma ei tea täpselt, aga ma arvan, et oleks tore, kui sul on oma „hiilgeaeg”. Siis mul oleks, mida lastele ja oma golfisemudele rääkida. Mina võin rääkida Punk Rockyst ja jalutuskäikudest koju ja sellistest asjadest. Võib-olla need ongi minu „hiilgeajad”, aga ma ei oska seda näha, sest mängus pole palli.

      Kui ma olin väike, tegin ma sporti ja olin selles tegelikult üsna hea, aga probleem oli selles, et see tegi mind väga agressiivseks ja arstid ütlesid mu emale, et pean sporditegemise lõpetama.

      Mu isal olid kord hiilgeajad. Ma olen näinud fotosid temast noorena. Ta oli väga nägus mees. Ma ei oska seda kuidagi teisiti kirjeldada. Ta nägi välja nagu vanadel fotodel ikka välja nähakse. Vanadel fotodel näevad inimesed välja kohmetud, väga noored ja palju õnnelikumad kui meie.

      Minu ema on vanadel fotodel väga ilus. Palju ilusam kui keegi teine, välja arvatud ehk Sam. Vahel ma vaatan oma vanemaid ja mõtlen, mis muutis neid sellisteks, nagu nad praegu on. Ja siis ma mõtlen, milliseks muutub mu õde, kui ta poiss juuraõpingud lõpetab. Ja milline mu venna nägu jalgpallikaardil välja näeb, või milline nägu see on, kui see ei jõuagi jalgpallikaardile. Mu isa mängis ülikoolis paar aastat pesapalli, aga lõpetas, kui ema jäi mu venda ootama. Siis hakkas isa kontoritööd tegema. Ma tõesti ei tea, mis tööd mu isa teeb.

      Ta räägib vahel ühte lugu. See suurepärane lugu. See on osariigi pesapalli meistrivõistlustest, kui ta käis veel keskkoolis. Oli üheksanda mänguvooru lõpp ja jooksja oli esimeses. Oli kaks auti ja mu isa meeskond oli ühe jooksuga maas. Isa oli noorem kui teised nende esindusvõistkonnast, sest ta käis alles üheteistkümnendas klassis, ja võistkond arvatavasti mõtles, et ta keerab neil kogu mängu tuksi. Isa oli tohutult pinges. Ta oli väga närvis. Ja väga hirmul. Kuid peale paari söötu hakkas ta end „sõiduvees” tundma. Kui söödeti järgmine pall, teadis ta täpselt, kuhu see maandub. Ta lõi tugevamini kui kunagi varem. Ja ta tegi kojujooksu ja tema meeskond võitis meistrivõistlused. Kõige parem selle loo juures on see, et iga kord, kui isa seda räägib, püsib see lugu muutumatuna. Ta pole mees, kes liialdaks.

      Ma mõtlen selle peale vahel, kui koos Patricku ja Samiga jalgpalli vaatan. Ma vaatan staadionile ja mõtlen poisile, kes just tegi värava. Ma mõtlen, et need on selle poisi hiilgeajad ja et sellest hetkest saab üks lugu, sest poisid, kes teevad väravaid ja kojujookse, saavad kellegi isadeks. Ja kui tema lapsed vaatavad tema aastaraamatupilti, mõtlevad nad, et nende isa oli karm ja kena ja tundus palju õnnelikum kui nemad on.

      Ma loodan, et mul on meeles oma lastele rääkida, et nad on sama õnnelikud, kui mina oma vanadel fotodel paistan. Ja ma loodan, et nad usuvad mind.

Armastusega

Charlie

       18. november 1991

       Kallis sõber!

      Mu vend helistas eile ja ütles, et ta ei jõuagi tänupühadeks koju, sest tal on koolis jalgpalli tõttu mõned võlad vaja õiendada. Mu ema võttis seda nii hinge, et viis mu poodi uusi riideid ostma.

      Tõenäoliselt sa arvad, et see, millest ma nüüd kirjutama hakkan, on liialdus, aga ma luban sulle, et ei ole. Sellest hetkest alates, kui me autosse istusime, kuni koju tagasi jõudmiseni, ei jäänud mu ema hetkekski vait. Mitte hetkeks ka. Isegi siis mitte, kui ma proovikabiinis pükse jalga proovisin.

      Ta lihtsalt seisis kabiini ukse taga ja kurtis valju häälega. Kõik, mida ta ütles, oli poe igasse nurka kuulda. Esiteks, et isa oleks pidanud vennale peale käima, et ta ikkagi koju tuleks, kas või üheks pärastlõunaks. Siis, et mu õel on vennast parem stardipositsioon, sest õde mõtleb rohkem oma tulevikule ja arvestab ka „tagavarakoolidega”, juhuks, kui kõige parematesse koolidesse ei õnnestu sisse saada. Ja siis ta hakkas rääkima, et hall värv sobib mulle.