“Teile meeldib,” selgitas Karl Moorits malbelt, “et Katariina kõrvadest kasvavad välja krüsanteemid, koordinaatsüsteemid tahate te mädanema panna ja telefonipostid röhitsema, küllap meeldiksid teile ka sellised asjad nagu õitsevad triikrauad või habetunud revolvrid.”
“Õitsev triikraud – see pole halb. Pole põrmugi halb,” mõtiskles Jakob poolvaljult. “Aga revolvritega on midagi taolist juhtunud Andre Eretoni luulekogus. Koguni selle pealkiri oli midagi ligilähedast. Jah, aga kuidas on õitsvad triikrauad seotud kõrkusevaimuga? Seda tahaksin ma üliväga teada!”
Doktor rüüpas taas lonksukese meelemürki.
“Kõik, mis on normaalne, ei rahulda teid. Teile ei meeldinud isegi see, et kaks kuut annavad korrutades kolmekümne kuue. Ja teil oli jultumus pärida, millal selline metamorfoos toimub. Te olete snobistlik revolutsionäär, te protesteerite loomuliku vastu. Meil mõlemal tuleks õppida tagasihoidlikkust teie vaestelt kuuejalgsetelt sõpradelt, vaat mis!”
Jakob nentis kurvalt, et doktor näib olevat langenud passiivsusse, teda vaevab alandlikkusevaim, mis ei lähe kokku inimväärikusega. Ta silmitses liniku alt paistvat Suurt Piiblit.
“Koguni sellest väärikast ja igati väärtuslikust raamatust, mille te miskipärast olete linikust viigilehega varjanud, olete te nähtavasti oma loobumismeeleoludele tuge saanud. Te olete rüübanud, hea doktor, sealt just neid kõige mõrumaid sõõme. Neid, mis teile kahjulikud on. Sellest raamatust võiks aga palju muudki valida.”
“Ma ei ütleks, et ma sellest raamatust midagi just eriti tihti “rüüpaksin”,” puikles doktor; see, et Jakob pühakirja märkas, ei meeldinud talle miskipärast.
“Keegi ei kavatse seda teile pahaks panna. Kuid mulle ei meeldi, et te sealt oma käegalöömismeeleoludele tuge otsite. Minule on Piibel,” lõpetas Jakob, “rõõmus raamat, mažoorne raamat!”
Jakob tõmbas Piiblit varjava liniku hoogsa liigutusega ära. Tema haardes oli ausambaavaja uhket enesekindlust. Hetke silmitses ta “Looduse” Suurt Piiblit – ajaloolisel tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal ilmunud esinduslikku ja rohke pildimaterjaliga rikastatud raamatut – tõsise lugupidamisega; see Piibel ilmus paraku ajal, mil temast küll eriti ei hoolitud – rahvahulgad karjusid ja kandsid lippe ning loosungeid, millel kuulutati: “Värisege, paksmaod! Kõik ahned koerad laiali!” Piibliuurimiseks polnud kellelgi mahti. See väärikas väljaanne ootas rahulikult oma aega, ootas inimesi, kellel on huvi juudi rahva imeliku saatuse üle järele mõelda ning üleüldse igavesi probleeme arutada.
Jah, nüüd siis löödigi püha raamat lahti, ning kahele vaimumõõgamehele naeratas vastu Susanna Rubensi maalireproduktsioonilt “Susanna ja kohtumõistjad”.
“Mažoorne raamat, rõõmus raamat,” kordas Jakob uhkelt ja lisas: “Quod erat demonstrandum!”
“No-noo…” polnud doktor Moorits Jakobiga päriselt nõus. Ja ta avaldas arvamust, et Susanna naeratus pole hoopiski mažoorne, vaid küllaltki ehmunud, isegi abitu – ranged pruuninahalised kohtumõistjad näivad olevat kõigeks valmis.
Seda ei saanud Jakobki päriselt eitada, kuid siiski deklareeris ta, et pilt tekitavat uhkust ja kindlustunnet – tõsi, Susanna vaim on pisut kitsikuses, mida aga ei saavat kuidagi öelda kõige aluse – materiaalse substantsi kohta. Kas ei kiirgu tema lopsakatest vormidest, iseäranis Susanna meeldiva rasvapolstriga kaetud kõhuümarusest rahulikku ükskõiksust, teatud naiselikku igiväärikust. Kõht kummub ju lausa silmapaistvalt sõltumatul kombel. Terves kehas elab aga terve vaim. Ja kindel on see, et Susanna ammutab oma tervest, hea ainevahetuse ja tubli vereringesüsteemiga varustatud organismist – imeteldagu ainult tema jumet! – jõudu ka vaimule. Ta saab ajutisest kitsikusest üle. Sfääriliste ja poolkerajate vormide elujaatus, mis Rubensit nii paelunud näib olevat, lubavad meil Susanna tulevikus kindlad olla, veel enam, annavad ka kõigile selle pildi vaatajaile elujõulisa. Tema, Jakob, igatahes tunneb, kuidas teda läbivad mõtted elu igikestvusest, koguni tuumasõda on ta valmis korraks unustama, ja ta peab mõtlema ka oma ajalikele maskuliinseile kohustele mitte ainult elu kaitsmise, vaid ka selle taastootmise aspektist. Jah, ta tunneb, et kellelgi pole õigust oma küünalt vaka all hoida! Veel vähem kümmelda kõhkluse ning tusa tule- ja väävlimeres – tegevus, milles ta doktori vaimu kahtlustab.
“Tuharate suvereniteet,” pomises Jakob lugupidavalt, peaaegu hardalt.
Karl Moorits tõmbus seepeale tikksirgeks ning ta suu ümber mängles põlglik tõmblus. “Piiblist leiab tõesti igaüks seda, mida ta otsib! – Tuharate suvereniteet!” kordas ta, ja Jakobil oli mulje, et nüüd kohe tahab ta suust midagi jälestust tekitavat välja sülitada. Ent doktor avaldas ainult napilt – suu seejuures just tigedaks kriipsuks kokku tõmmatud – imestust, et kuidas võis küll kuulus Rubens nii tõsisest lektüürist ammutada sedavõrd lihtlihalikke nägemusi.
Kas doktor arvab siis, et Rubens oleks pidanud mitte alasti naist, vaid alasti Vaimu maalima? pahandas Jakob. Vaga soov; kuid kuidas seda teha? Mis asi see puhas vaim üldse on? Vaimu ja ihu teineteisest lahutamine olevat absoluutne nonsenss. Suurus seisneb just vaimu ja ihu ühtsuses. Sellest kõneleb see veetlev maal ja see tark raamat. Kust on alguse saanud doktori keskajapärane ihu vihkamine? Vaimuni jõutakse ju ikka läbi liha, kõik muud teed on ummikteed. Vaimu sumbutakse – jah, oldagu lahked! – koguni läbi lusti ja rõõmu. Rubens just seepärast suur ongi, et temas pole puritaanlikku kehaeitust. Pigem selle apoteoos. Elu apoteoos! Õitseva, hingava, tungleva, sigiva apoteoos! Rubensi Susanna, nagu ka tema paljud punnpõsksed, prunttagumikulised lapsukesed, sobivad nii kirikusse kui argiellu. Kristluse tuum on rõõmus ja hele. Lääne lillelapsed hipid saavad sellest paremini aru kui Canterbury peapiiskop! Nad ei hooli viimsest kohtupäevast, sest nad teavad, et elavad õigesti ja et neil pole põhjust karta ei reaalseid ega vaimseid pigitiike. Jakob tunnistas, et ta tahab nende tulevikukuulutajatega igatahes sama jalga käia!
Pisut irooniliselt märkis nüüd doktor, et seda kõike olevat väga meeltülendav kuulda, kuid kas ei rääkinud Jakob vaimu ja ihu ühtsuse kaunile teesile, nende pühale liidule, äsja just nimelt vastu? Kuidas mõista toda, vähemalt temale üksjagu obstsöönsena tunduvat “tuharate suvereniteeti”? Suvereniteet – eks ole see ju “rippumatus” – mitte väline (mis tuharate või tolle ülistatud kõhupolsterdatuse puhul küll ka sel kombel võiks kõne alla tulla), vaid sisemine, mõtteline. Suvereniteet tähendab sõltumatust, koguni separaatsust. Ja veel tuleb tal tunnistada, et pilgus, mille kimbatuses olev Susanna Jakobilt ära teeninud on, paistab kõige selgem liha ja mitte vaimu kummardamine.
Nüüd oli Jakob pisut segadusse aetud – tuharate suveräänsust kuulutades olid õigluse vaekausid küll tasakaaluasendist tugevasti rasv- ja valkainete eelistamise poole kallutatud. Ta püüdis ennast ägedasti kaitsta: mõttekäikude lihtsustamiseks, enda arusaadavaks tegemiseks võivat tervikut ajutiselt, spekulatiivselt, osisteks jagada, eks vaata ju inseneridki masinaid sõlmede kaupa, teostades selguse nimel mõttelisi lahtimonteerimisi; oh, Jakobil oli sõnu küllaga nagu alati, kuid Karl Moorits teatas, et ta ei hoolivat mingitest spekulatsioonidest. Doktor oli raevukas ja kurjakuulutav, kui ta, käsi veskitiibadena viibutades, pahvatas:
“Jakob, kallis mees! Ma olen näinud liha suvereniteeti siin majas ülearu palju! Meie asutuse katuste all on palju kehi, mille vaim on maha jätnud ja eksiteile suundunud. See on hirmus pilt! Minu enda perekonnaski…” Siinkohal ta katkestas ja vaikis. See oli tähendusrikas vaikimine.
Nüüd tõmbus Jakob tõepoolest tagasi: ta vabandab, kogu eluapoteoos, lihaapoteoos, kui soovitakse, olevat inspireeritud ainult kartusest, et doktor sellest rikkast raamatust eelkõige tema tumedamat poolt, nende pruunikate kohtumõistjate toone kipub nägema. Susannaga tahtvat ta tõestada seda, et ihu peab vaimule toeks olema. Ta ei taluvat käegalöömist ja resignatsiooni – tõsi, ka passiivsele alistumisele olevat vastava soovi korral Piiblist küllalt õigustusi leida – , kuid siiski kutsuvat ta doktorit igaveste väärtuste poole, võitluse radadele.
“Jah,” ta hääl paisus,