Tähendusrikas oli ka nime Harry Connick Jr (ja tema loo „Recipe For Love”) ära mainimine tema aastaraamatu sissekandes. Connicku ja Bublé karjääride vahele saab tõmmata teatud paralleele. Connick oli samuti ametit õppinud mitme heitlusi täis aasta jooksul, kusjuures tema edu muusika peavoolus saabus alles 12 aastat pärast iseseisva firmamärgi all ilmunud debüütalbumit, siis, kui režissöör Rob Reiner palus tal kirjutada filmimuusika 1989. aastal linastunud filmile „When Harry Met Sally”. Selle kahekordse plaatinaplaadi väärilised müüginumbrid ja Grammy parima meeslaulja džässvokaalesituse eest näitasid Michaelile, et selle muusikastiili jaoks oli ikka veel turgu ja et selliseid klassikalisi lugusid nagu „It Had to Be You” ja „Let’s Call the Whole Thing Off” oli võimalik uuesti interpreteerida nii, et see meeldiks ka kaasaegsele kuulajaskonnale.
Connicku edu innustas Bubléd osalema keskkooli talendikonkurssidel. Tagasi vaadates näitas Bublé, milles selle mehe olulisus seisnes. „Tema eeskuju tegi selle kõik lahedaks ja tänu sellele võisin mina kapist välja tulla ja öelda, et ka mina armastan seda muusikat.” Selle kõige juures oli veel üks väga oluline aspekt, mis on teada kõikidele poistele, kes kunagi on tahtnud kuskil bändis olla või laval laulda. „Ma mäletan, kui nägin ükspäev selle mehe pilti koolis tüdrukute kapiustel …”
Neid linte, mida vanaisa Mitch oli tema jaoks kokku pannud, läks tal vaja siis, kui ta kuus aastat järjest, alates ajast, kui ta oli 14, veetis kõik suvevaheajad algselt tavalise meeskonnaliikmena isa kalalaeval nimega Dalmacia. See 25 meetri pikkune alus traalis mageveelõhet, kes ujub veepinna lähedal, kasutades nii suuri võrke kui ka põhjanoota aluse küljel. See edasi-tagasi reis Alaskale võttis terve suve ja Michael veetis arvukaid tunde kõrvaklappidest muusikat kuulates.
„Mulle tõesti väga meeldis Tony Bennett,” ütles ta ühe ekspeditsiooni kohta. „Ma mäletan, et ta [vanaisa] lindistas mulle kassette ja mina istusin isa kalalaeval, kuulates Tony Bennetti lugu „I Left My Heart in San Francisco”.” Tema häälepaelad said ka pidevalt trenni. „Laulsin iga päev ega jäänud tegelikult kunagi vait. Ma mäletan, kuidas ma köiekerade ja ankru kõrval vööris istusin ja lihtsalt laulsin.”
Dalmacia oli dokis Port Edwardis; see on tibatilluke ajalooline kaluriküla, kus on säilinud Kanada ainuke lõhekonservitehas, mis asub umbes 800 kilomeetri kaugusel Burnabyst. Lewis meenutas, et kui nad Port Edwardisse saabusid, läks poeg koos teiste meeskonnaliikmetega lähedalasuvasse Prince Rupertisse, Briti Columbia põhjaranniku peamise linna lähedale lärmakasse sadamasse Kanada põhjapoolse kõnnumaa servas. „[Neil] oli kombeks bussi peale hüpata ja Prince Rupertisse minna, et mõned joogid võtta. Aga loomulikult ei rääkinud minule keegi midagi enne, kui olime sadamast jälle lahkunud – seega kuulsin alles hiljem, et Michael oli läinud Surf Club’i klubisse karaokeõhtule. Seal ta siis oli ja esitas Elvise lugusid üsna karmi ja sitke välimusega seltskonnale. Ülejäänud meeskonnaliikmed kartsid oma elu pärast. Tuleb välja, et Michaelil oli menu ja et see seltskond tegi talle lõpuks jooke välja.” Michaeli muusikaline silmaring avanes veelgi enam tänu sellele, et ta vahetas kassette teiste õpilastega, džässmuusikale pühendunud mõttekaaslastega, keda ta Prince Rupertis oli kohanud ja kes samuti suvevaheajal tööd tegid.
Selline meelelahutus välja arvatud, ei imetlenud ega armastanud see teismeline Vaikse ookeani kalurielu, kirjeldades seda kui „kõige tapvamat füüsilist tööd, mida mina oma eluajal tundma saan. Me olime kaks, vahel ka kolm kuud järjest ära ja see kogemus elust ja tööst meeste keskel, kes olid minust enam kui kaks korda vanemad, õpetas mulle palju vastutusest ja sellest, mida tähendab olla mees.” Tööpäevad olid pikad – 18 tundi oli tavaline taks – ja töötingimused kohutavad: paduvihm ja miinuskraadid. „Seal ma siis istusin, mul oli kohutavalt külm ja ma olin väsinud – põhimõtteliselt suremas. Ma nutsin ja ütlesin isale: „Sina sitapea, kuidas sa võisid sundida oma poega siia tulema?” Mul oli hirm, et ma pean töötama nii nagu tema töötas.” Sellest ajast vahetas Lewis Bublé Dalmatia väiksema aluse vastu, kuid tema ja Amber käivad endiselt igal suvel kalal.
Kalalaeval töötamine andis Michaelile teismeeas ka olulise õppetunni inimestevaheliste suhete kohta. 16. eluaastaks oli Michael ametiredelil ülespoole roninud ja oli nüüd midagi esimese tüürimehe sarnast. Kui ta üritas endast vanemat ja suuremat meeskonnaliiget maha teha, jäi ta silmapilkselt järgnenud lähivõitluses teiseks pealöögist saadud obaduse tõttu. „See õpetas mulle lihtlabast lugupidamist. Ja ma ei kõnele mitte kunagi, mitte iial teiste inimestega üleolevalt.”
Kaluri elu tähendas rasket tööd. Äratust kell neli hommikul ja magamaminekut kell 11 õhtul suutis Michael taluda üsna vähe aega. Kuid ta mäletab seda piisavalt hästi, et tunda eluaegset vastumeelsust lõhe suhtes. Kui ta voodisse läks, määris ta käed vaseliiniga kokku, et köite lappamisest tekkinud villid lõhki ei läheks.
Michael taipas kiiresti, et ta ei ole raske füüsilise töö jaoks loodud ja laulmisest sai tema kõige tõenäolisem pääsetee. Nendest suvistest kalastusretkedest sai omal moel võõrutusteraapia. „See oli nii raske ja vastik ja suure osa ajast kartsin ma, et seda ma peangi oma eluaja tegema. Isa tuli vahel minu juurde ja ütles, „Michael, palun kasuta oma käte asemel oma pead. Sa ei taha ju niimoodi tööd rügada nagu mina.””
Kui temast sai rahvusvaheline staar, arutles Bublé nende kahe elustiili erinevuste üle. „Ma mäletan, kuidas ma istusin isa kalalaeva vööris ja unistasin praegusest elust. Vahel ärkan nüüdki veel, mõtiskledes, ega ma ei pea hommikul jälle kalalaeva pardal ärkama.” Need õppetunnid, mis ta sealt sai, jäid alatiseks meelde. „Ma ei pea oma praegust positsiooni enesestmõistetavaks.” See kogemus aitas tal kahe jalaga maa peale jääda, kui edu viimaks saabus. „Ma tean, mis tunne on siis, kui sul on väga raske töö, seega hindan ma väga seda, et kõik, mida praegu tegema pean, on lavale minna ja laulda koos suurepäraste muusikutega.”
See kogemus, mille töö talle enne staariks saamist andis, on sarnane suurepärase kantrilegendi, kadunud Johnny Cashi looga, kes ütles: „Ma olen kolmkümmend üks aastat peatunud parimates hotellides ja reisinud esimeses klassis. Kuid minu juured on tööinimeses. Ma mäletan väga hästi, mis tunne on kümme tundi päevas puuvilla korjata või künda või puid raiuda. Ma mäletan seda nii hästi ilmselt sellepärast, et ei kavatse seda enam iialgi teha.”
Kui Michael oli kuival maal tagasi, maksis vanaisa Mitch kinni Michaeli laulutunnid. Tema õpetajaks oli Joseph Shore, väga lugupeetud bariton, kes oli kuulsust kogunud esinemistega Verdi ooperites. Sel ajal õpetas Shore Vancouveri Briti Columbia Ülikooli muusika-teaduskonnas.
Nüüdsed teadmised Bublést kinnitavad, et Mitch pakkus tasuta torulukksepatöid igale kohalikule klubiomanikule, kes selle alaealise laulja palkab. 2005. aastal jutustas Michael, kuidas see alguse sai. „Viieteistkümneaastasena, kui ma perele teatasin, et laulmine oli see, mida ma teha tahan, viis ta mu ühte Vancouveri hotelli, kus toimus üks firmaüritus. Laval oli üks väike bänd ja ta küsis neilt, kas ma võiksin nendega koos lavale minna, nende laulja vastas, et kindlasti mitte. Minu vanaisa ütles: „Hästi, kuule, kui sa mu lapselapse lavale lased, siis ma paigaldan ühe WC-poti sulle tasuta.” Kui ta taipas, et see toimis, viis ta mind igale poole – ööklubidesse, laulutundidesse, džässiklubidesse. Ta tavatses mind viia ka talendikonkurssidele. Ta tegi minu pärast kõike; ta armastas mind. Ta armastas head muusikat, häid lugusid. Ma julgen öelda, et tänase päevani saab tema sellest kõigest suurema naudingu kui mina ise.”
Isegi Mitch ei suutnud ette näha neid kõrgusi, kuhu Michaeli karjäär lõpuks tõusma pidi. „Ma küsisin oma vanaisalt: „Kuule, vanaisa, kas sa arvasid kunagi, et see kõik võiks nii minna?” Ja tema vastas: „Ei, ma arvasin, et sinust saab Las Vegases kellegi soojendusetteaste.” Ja ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja ütlesin: „Ei noh, suur tänu, vanaisa!”” Kui see perekonnasisene aasimine kõrvale jätta, on Michael öelnud, et „vanaisa arvas alati, et minus oli olemas see, mida vaja, isegi siis, kui see ilmselgelt nii ei olnud.”
2008. aastal ilmunud raamatus „Outliers”, mis räägib üliedukatest inimestest, teoretiseerib autor Malcolm Gladwell selle üle, et enamik inimesi, kes on oma valdkonnas silmapaistva edu saavutanud, jõuavad