Nad laulsid aeg-ajalt koos isegi mõne dueti. „Vanaisale tegi suurt rõõmu, et mulle see muusika nii kohutavalt meeldis. Mõnikord hakkasime lihtsalt õhtusöögilauas koos mõnda lugu laulma, näiteks „Everybody Loves Somebody Sometime”.” See muusikaline haridus ja mõju ei olnud vaid ühesuunaline, kuna Michael tutvustas vanaisa Mitchile kaasaegseid esinejaid, kes talle meeldisid, alustades Harry Connick Juniorist kuni Diana Krallini.
Enam kui 20 aastat hiljem laulis Michael vanaisale São Paolo kontserdil serenaadi, esitades tema lemmikloo – Harry Warreni ja Mack Gordoni kirjutatud „You’ll Never Know”. Kaheksakümnendate keskpaiku oleks vaevalt keegi suutnud sellist asja ette kujutada. Svingmuusika oli Michaeli põlvkonnale peaaegu et täiesti võõras. Tema pühendumine sellele ähvardas Michaelit eakaaslastest eraldada vanuses, kus teistega sarnanemine oli ülimalt tähtis. „Kindlasti polnud see normaalne. Kuid paljud lood räägivad armastusest ja selle teemaga suudame me kõik samastuda. Seega polnud see nii väga pöörane. Ma lihtsalt olen selline ja kasvasin nii üles ja pidasin seda lahedaks,” ütleb ta. „Selles muusikas oli minu jaoks alati midagi erilist. See lihtsalt paistis välja. Mul on alati olnud tunne, et olen sündinud valel ajal.”
Kui Michael sai kolmteist, asendus Seaforthi algkooli turvaline varjupaik pisut vähem lahke keskkonnaga Cariboo Hilli keskkoolis. Cariboo Hill, mis asus pargilaadses äärelinna piirkonnas, oli väikseim keskkool Burnabys. Michael meenutab oma sealveedetud aega pisut segasevõitu tunnetega, aga tunnistab ka, et see kogemus aitas tal tugevamaks muutuda. „Ma olin armas laps. Ma olin meeldiv … Selleks ajaks, kui ma keskkoolist minema sain, oli minust saanud võitleja.”
Ta on rõhutanud, et ta oli sama kursis oma puberteediea-aegse popmuusika kui ka muusikaga, mille laulmiseks üles kasvas. „Mind solvab, kui inimesed arvavad, et ma kuulan ainult Frank Sinatrat. Ma sündisin 1975. aastal ja ma ei ole kunagi tahtnud olla Rat Packi liige. Lapsena oli minu suurim iidol Michael Jackson. Teismelisena tahtsin olla üks Beastie Boysi liikmeist.” Hiljem jätkas ta seda teemat, selgitades oma stiili päritolu. „Popmuusika avaldas mulle tohutut mõju, seega oli oluline võtta [klassikalised džässilood ja popmuusika] ja luua selline hübriid.” George Michael ja eriti tema 1987. aasta hittalbum „Faith” oli samuti olnud teismelise Bublé üheks suureks lemmikuks; hiljem tegi ta kaveri albumil „Faith” olnud loost „Kissing A Fool”, millest sai tema 2003. aastal suure plaadifirma välja antud debüütalbumi esimene singel.
Kui jätta kõrvale tema imetlus George Michaeli laulude loomise oskuse vastu, siis ei olnud Bublél kahtlustki selles, kellele kuulub tema lojaalsus muusikas. „Üles kasvades kuulasin muusikat, mida noored ikka kuulavad – Pearl Jam ja Oasis ja Dr Dre – kuid neis ei olnud minu jaoks kunagi sellist sädet, mida ma tundsin Sinatrat või Tony Bennettit kuulates. Nemad on nagu muusika [Wayne] Gretzkyd (Kanada jäähoki legend). Seda muusikat tehes sa lihtsalt ei saa olla keskpärane. Sa ei saa peitu pugeda. Sa pead olema võimeline svingima.”
Ta rõhutab tungivalt, et rokkmuusikani ei ulatunud ainult tema muusikalised mõjutajad, vaid ta pingutas ka selle nimel, et riietumisstiililt teiste hulka sobida. „Mul olid pikad juuksed, kaks kõrvarõngast kummaski kõrvas, lumipesu teksad, kõrge äärega tossud. Minu teksajaki peal olid suured kirjad „I love Guns N’ Roses” ja „I love AC/DC”.” Pildid keskkooli viimase klassi aastaraamatust kinnitavad tõsiasja, et Michaelil oli tõepoolest vasakus kõrvas üks kõrvarõngas.
Ühes oma intervjuus väljaandele Times Educational Supplement rääkis ta üksikasjalikult oma kooliajast Cariboo Hillis. „Vahetevahel tundsin end pisut üksildasena. Ma arvan, et ma olin ekstsentriline laps. Ma armastasin näitlemist ja muusikat. Ma ei kuulunud trendika ega laheda rahva sekka ja tundsin survet teiste hulka sobituda. Vahel oli mul raske, kuid mulle meeldisid tunnid ja et sai tüdrukutega tutvuda. Mulle meeldis ka laulda ja ma esinesin sageli spontaanselt, lõunapausi ajal sööklas. Ma toimetasin inimestele isegi laulvaid telegramme kätte, et koolile raha koguda. Kui praegu selle peale mõelda, siis kõlab see üsna piinlikult, eks? Aga tegelikult oli see armas ja seda oli tore teha.”
Bubléd rebestasid soov teiste hulka sobituda ja samas tahtmine teistest erineda. Ta on hiljem seda vastuolu seletanud selliselt, et see kehtis võrdväärselt nii tema muusika kui ka puberteediea kohta. „Ma arvan, et on tõeliselt lahe olla veidrik ja mul on üks sõber, kes ütleb alati: „Lahe on see, mida sina lahedaks pead.”” Cariboos tunti teda Mike Bubléna ja ta ei olnud võib-olla jäähokis kuigi hea, kuid ta oli piisavalt hea, et jalgpallimeeskonda jõuda, kuigi jäi kaugele sellest, mida Põhja-Ameerika žargoonis sportlaseks kutsutakse. „Lapsena olin ma tegelikult natuke naiivne ja häbelik. Olin oma klassi kloun, aga mitte agressiivne laps. Mis sporti puutub, siis ma ei tahtnud sulgi kohevile ajada, ma olin üsna häbelik – õigupoolest nii häbelik, et veetsin suurema osa ajast teeseldes. Ma arvan, et see on ka üks põhjusi, miks ma olen praegu see, kes olen. Mulle meeldis omaette olla.”
Akadeemilises mõttes olin ma täiesti silmapaistmatu. „Ma ei arvanud kunagi, et olen tark tüüp – et ma olen intelligentne inimene. Seltskondlikus mõttes ei olnud mul häda midagi, aga akadeemiliselt tundsin ma alati tõelist kohmetust.” Väljaandele TES rääkis ta, et oli „keskmine õpilane – mul oli vilets tähelepanuvõime. Mulle ei pakkunud see alati pinget ja mul hakkas kergesti igav.”
„Mulle meeldisid inglise keel ja ühiskonnaõpetus, aga matemaatikast ei suutnud ma lihtsalt aru saada. Sellegipoolest oli mu lemmikõpetajaks kümnenda klassi matemaatikaõpetaja, härra Clarke. Ta alustas iga tundi lineaarsel mõtlemisel põhineva mõistatusega. Ma ei olnud nende lahendamises kunagi kuigi tugev, aga ma pingutasin alati kogu hingest ja ma tajusin, et ta teadis seda. Ta hindas mu pingutust. Ja ta ei kukutanud mind läbi; ma arvan, et ta taipas, et see ei oleks minu ega teiste raskustes õpilaste suhtes õige. Ma tundsin härra Clarke’ist puudust, kui ta haigeks jäi ja kooli tagasi ei tulnud. Ma olin muserdatud. Ta oli ainuke õpetaja, kes matemaatika lõbusaks tegi.”
Michael Bublé lõpetas keskkooli 1993. aastal. Oma aastaraamatu sissekandes tänas ta Jumalat ja oma perekonda ning libistas sinna sisse mitu laulupealkirja ja kodeeritud viiteid sõpradele: „Minu viis Cariboos veedetud aastat olid unustamatud; kõikidele tüdrukutele, keda ma olen armastanud, GRG Juunioridele ja Uuele Väljalaskele – ma loodan, et kõik teie unistused täituvad. Ma soovin tänada oma vanemaid ja soovida oma õdedele Brandeele ja Crystalile edu. Eriline tänu Jumalale, kes on andnud mulle sõbrad ja perekonna, tänu kellele on mu elu olnud suurepärane. Ja õnnistagu Jumal Harry Connick Jr-i selle eest, et ta õppis ära armastuse retsepti (viide loole „Recipe For Love” – toim.). Vanaema, vanaisa, It had to be you (viide loole)!”
Kanada koolisüsteem on sarnane Ameerika Ühendriikide süsteemile. Õpilased lõpetavad kooli ja saavad viimase aasta lõpus diplomi, tavaliselt kaheksateistkümneselt. Diplomid antakse lõpuaktusel. Michaelile loomuomaselt kasutas ta võimalust lõpuaktusel esineda, väites, et „Üks põhjus, miks ma laulma hakkasin, oli soov kohtuda tüdrukutega. Ma ei olnud nohik, kuid ma olin täpselt sama ebakindel nagu kõik teised poisid.”
Kindlasti oli Michael pead murdnud selle üle, kas tema eesmärkide saavutamiseks oleks parim laulda mõnes rokkansamblis. Palju aastaid hiljem, kui ta vastas briti tüdrukutebändi The Saturdays küsimusele, esinedes erisaates „An Audience With …”, tunnistas ta, et see oli „kõige ausam ja tõenäoliselt ka kõige nukram vastus”, mille ta sel õhtul oli andnud. „Jah, kui ma olin umbes kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastane, arvasin ma, et Eddie Vedder oli järgmine Elvis Presley. Ma olin alles noor ja mulle meeldisid Springsteen ja Guns N’ Roses ja kõik muu sellesarnane, kuid mulle meeldis ka Sinatra ja see iseenesest ei olnud enam nii lahe, ma arvan. Või siis ma kartsin, et see ei olnud lahe ja seepärast istusin, pleier peas, ja teesklesin, et kuulan Beastie Boysi või midagi sarnast.”
Kaheksakümnendate lõpus