Vedamine, turustamine, anne. Edu kolm koostisosa, mis on täna niisama olulised nagu nad alati on olnud. Michael Bubléd, ülikonnastatud kanadalast, kes sai ülemaailmselt tuntuks selle aastatuhande esimese kümnendi teisel poolel, on õnnistatud kõigi kolmega.
Isegi tema kriitikutel tuleb tunnistada, et Bublé on endale voolinud niši sellise meelelahutajana, kes suudab täita lavasid kõikjal, Manchesterist Manilani. Kuid need, kes on lahterdanud ta kitsalt traditsiooniliseks esinejaks, kelle kuulajaskond koosneb peaasjalikult tema välimusest võlutud naistest, on märgist mööda pannud. Iga tema plaadi müüginumbrid, mis ulatuvad miljoniteni, ja kontsertide segapublik viitab siiski sellele, et Michael on mõnevõrra populaarsem.
Tema suhtlusstiil kontserdipublikuga on üheaegselt nii terav kui ka huumoriküllane, ja muidugi enesekriitiline. Pärast seda, kui ta oli briti publikule 2010. aastal oma kihlusest teatanud, õnnestus tal oma naisfännide hulgas võimalikku pahameelt hajutada sellega, et seadis oma seksuaalsuse küsimärgi alla. „Pooled teist hüüdsid mind lavalt maha,” naeris ta, „ja kõik siinolevad mehed lihtsalt pöördusid oma naiste ja tüdruksõprade poole, et öelda „Ei noh, kuulge, ta on ju gei!” Kui see oleks tõsi, räägiksin ma sellest kogu maailmale. Ja sind [osutab mehele esimeses reas] kargaks ma kahe sekundi pärast, Härra Kampsunimees …”
Mida siis on vaja selleks, et 21. sajandil edukas olla? Mitte just palju, kui võtta suuniseks sellised saated nagu „X Factor”. Tarvis on vaid kellelegi Simon Cowelli või Cheryl Cole’i sarnasele silma jääda ja igaüks võib pikema jututa oma 15 minutit kuulsust nautima hakata. Ometi vajab isegi selline esineja, kes on omapoolsed kohustused täitnud, pisut abi. Ja pole kahtlustki, et Michael Bublé avastamise lugu kõlab pigem väljamõeldise kui tegelikkusena. Teda märkas megaprodutsent David Foster – kes on koostööd teinud kõigiga, alates Michael Jacksonist ja Paul McCartneyst kuni Mariah Carey ja Celine Dionini – kui ta laulis Kanada peaministri tütre pulmas. Üks ebatõenäoline lugu, mida Michael nüüd enda kohta jutustab.
Kuid Bublé ei olnud üleöö tekkinud sensatsioon. Ta oli töötanud klubides, esinenud muusikalide peaosades, toimetanud kätte laulvaid telegramme ja lonkinud isegi jõuluvanaks riietatuna mööda koduse Kanada kaubanduskeskusi. See Briti Columbiast pärit kaluri poeg oli koolis silma paistnud sellega, et eelistas Tony Bennetti muusikat Bon Jovi omale, kuid tal kulus aega, enne kui suutis kuulsuselaine harjale tõusta.
Nimetage Michael Bubléd traditsiooniliseks esinejaks ja ta naerab teid välja. Pole kahtlust, et tema korraldajameeskond on piisavalt taiplik, pigistamaks välja kõik võimaliku erinevatest sobilikest tuluallikatest, et aidata tal püsida maailma suurimatel lavadel. 2010. aastal ühines ta koostööks näiteks Napa Valleys asuva Beringer Vineyardsi nimelise viinamarjaistandusega, kelle kaubamärgist sai 2010. aasta Crazy Love Touri „ametlik vein”. „See eksklusiivne partnerlus,” hõiskas nende pressiteade, „sisaldab endas Bublé fännidele väärtuslikke pakkumisi ja kogemusi arvukates jaemüügikauplustes, restoranides ja kontsertpaikades. See sisaldab kogu ringreisi vältel ka ainulaadseid võimalusi Internetis.”
Mis on kõigel sellel pistmist muusikaga, on ehk küsitav. Kuid tänapäeval näib küsimus olevat samavõrd elustiilis kui muusikas, mida ostate. Selles on oma iroonia, sest Bublé keeldub omaks võtmast seda salongihurmuri kuvandit, kellena teda ehk tajutakse. „Teate, see on kummaline, mina isiklikult ei ela sellist elustiili. Ma ei kanna pehmet viltkübarat ega istu baarides Martinit rüübates ja ma ei suitseta sigareid, kuid see muusika on minu jaoks lihtsalt niivõrd võimas. Mul ei olnud selle eest pääsu.” Mitte niivõrd Vana Sinisilm (Frank Sinatra hüüdnimi – tlk.), vaid täitsa tavaline inimene …
Paljud kuulsusega kaasnevad välised tunnusmärgid ei sobi eriti hästi kokku mehega, kes, pärast seda, kui talle oli reklaami jaoks pildistamisega nõustumise eest antud tuttuus esmaklassiline BMW kabriolett, viis selle pooleteise nädala pärast tagasi. „See oli minu jaoks liiga suurejooneline,” selgitas ta, lisades „Mulle ei ole mitte kunagi autoga sõites nii paljud inimesed keskmist sõrme näidanud! Ja politsei peatas mind kahel korral …” Pole just vilets saavutus kellegi kohta, keda umbes viis aastat varem ei tahetud kuidagi vahi alla võtta!
See joon, mis eraldab tavapärast etteaimatavust ja lahedat retrostiili, mida Bublést õhkub, on ahas, kuid ülitähtis. Frank Sinatra oli talle kindlasti eeskujuks, aga võib-olla oleks isegi parem tõmmata paralleel tema ja Norah Jonesi vahele. Norah, nagu ka Michael, kõnetas põlvkondi, kelle MTV oli hääleõigusest ilma jätnud, ja tema 2002. aastal toimunud läbimurre oli aidanud Michaeli moraali tõsta, ajal kui meie mees ise valmistus rahvusvaheliste kaubamärkide võimule väljakutset esitama.
Nüüd, mil Bublé on Warner Brothersi salvestav artist, on ta mees, kelle poolel on võim. Tal on sama produtsent kui Celine Dionil, sama mänedžer kui Bryan Adamsil ja sama publitsist kui Madonnal. Tegelikult, kui Madonna 2007. aastal Warner Brothersist lahkus, et minna Live Nationi alla, sai Bublést firma muusikapere suurim soolostaar.
Eelmisel aastakümnel oli Kanada artistidele ülemaailmse meelelahutusäri etalon olnud Celine Dion. Arvestades seda, et Michael kõneles inglise keelt emakeelena, näis, et tema tee ülemaailmse kuulsuseni võis isegi kergem olla. Kuid tema esimene aastakümme salvestava artistina langes kokku eelneva neljakümne aasta jooksul stabiilsena püsinud muusikaäri langusega. See tähendas digitaalsele formaadile üleminekut laserplaatide kujul, pärast mida CD-d peaaegu kadusid, kui populaarsust kogus muusika allalaadimine.
Selle kohta otsesed tunnusmärgid siiski puudusid, et Bublé kuulajaskond tervikuna oleks olnud valmis füüsilisest tootest päriselt loobuma. Tõepoolest, ta rakendas väga edukalt eriväljaande strateegiat, andes uuesti välja hiljuti ilmunud albumi koos boonusplaadiga, millel olid publikule muidu kättesaamatud lood ja millest vähemasti üks oli albumi ilmumise ajast hitiks saanud. See oli tema fännidele loomulikult oluline ost, lisaks meelitas see ligi neid, kellele albumi hittlugu meeldinud oli.
Bublé strateegia teine pool oli DVD-formaadi kasutamine, et esitleda teda nii pildis kui helis. See video järeltulija osutus tulusaks ettevõtmiseks ja need väljalasked, mis demonstreerisid tema sundimatut lavalist olekut, tõid talle nii Grammy auhindu kui ka uusi fänne.
2007. aastal, kui Michael saavutas läbimurde Suurbritannias, kus varasemal džässilaulikul Harry Connick Jr-l ei olnud vaatamata tema plaadifirma korduvatele jõupingutustele õnnestunud suurelt läbi lüüa, kinnitas see tema ülemaailmset edu. Itaalia kanadalasena puudusid tal sidemed Kanada kui isamaaga, kuid tema side briti kuulajaskonnaga kujunes konkurentsitult tihedaks, tagades talle seal regulaarsete külastuste ajal alati sooja vastuvõtu.
Me lõpetame selle sissejuhatuse, nagu me seda alustasime, saatega „X Factor”. Kui Michael selles briti saates 2010. aasta oktoobris esines, materdati teda selle eest, nagu ta oleks vaid suud liigutanud. Tegelikkuses oli ta olnud haige ja esitatava laulu helistikku madalamaks teinud, et kindlasti ka kõrgematele nootidele pihta saada. Osakssaanud kriitika ja selle ümberlükkamine tegelikult tõstsid Bublé esituse mainet, viidates sellele, et teatud kommentaatorid olid hakanud valvsust kaotama.
Valvsuse kaotamine on midagi, mida Michael Bublé pole veel teinud. Ajal, mil ta kaalub oma karjääri loomingulise juhtimise enda kätte võtmist, on ta ikka veel alles kolmekümnendates aastates. Väljavaade veel mitmest edukast aastakümnest oma valdkonna tipus on kindlasti isuäratav ja ta ei näita märke sellest, et tema inspiratsioon oleks kokku kuivamas; materjali jätkub nii enda kirjutatud lugude kui ka Great American Songbookist võetu näol.
Tulevik on helge. Tulevik on Bublé päralt.
Esimene peatükk
Noorus
Tähtsamad asjad kõigepealt – nimi. Jah, praeguseks teame juba kõik, et seda hääldatakse ‘bublee’, aga kust see nimi õigupoolest pärit on?
Michaeli emapoolsed vanavanemad Yolanda ja Demetrio „Mitch” Santagà emigreerusid Itaaliast Kanadasse. Mitch on tegelikult pärit Preganzioli-nimelisest külast, mis asub Veneetsiast 20 kilomeetrit loode pool, samas kui Yolanda Moscone sündis Carrufos, Villa Santa Lucia degli Abruzzis, Kesk-Itaalias, väikelinnas Aadria mere rannikul. Tänu sellele oli Bublél võimalik saada nii Itaalia kui ka Kanada kodakondsus ja 2005. aasta oktoobris sai temast Itaalia passi uhke omanik.
Inimesed arvavad sageli, et Michael on päritolult prantslane, seda just tänu sellele nimele Bublé ja tõsiasjale, et ta on Kanadast. Ta tunnistab, et tema perekonnanimi küll „kõlab prantsuspäraselt,