Vaevalt olid lahe elanikud meie fregatti lahte purjetamas märganud, kui rand hakkas kubisema uudishimulikest, kes meid juubeldava rõõmukisaga tervitasid. Hulk kanuusid, mis olid täis laaditud igasugu toiduainete, puuviljade ja muude vahetuskaubaks mõeldud asjadega, eemaldusid kiiresti rannalt ja varsti ümbritsesid käratsevad tahaïtilased meie laeva. Niipea kui purjed rehvitud, lubasin tahaïtilastel laevale tulla, mida ka silmapilk tehti. Kaubad seljas, ronisid nad naljatades ja naerdes kiiresti tekile, mis nüüd elavaks turuks muutus. Naljal ja rõõmul polnud lõppu. Naerdes kiideti kaupu, naerdes sõlmiti tehinguid. Varsti oli iga tahaïtilane endale välja valinud vene sõbra, kellele ta kõige õrnemate kaisutuste saatel püüdis mõista anda, et soovib temaga nime vahetada, millega ta ühtlasi kohustus uuele sõbrale kõike andma, mida see soovida võis. Võib-olla etendas ka omakasu teatud osa selles innukuses, millega sõprussidemeid sõlmiti. Need võisid kaupade paremale minekule kaasa aidata. Ometi näis see kiiresti tekkinud poolehoid olevat täiesti siiras ja südamlik. Vaevalt oli tunnike mööda läinud, kui tekil polnud näha mitte midagi muud peale südamlike sõprade, kes käe alt kinni hoides ringi kõndisid. Võinuks arvata, et oleme juba aastaid siin viibinud. Kõigest, mis meil tahaïtilastele pakkuda oli, näisid riietusesemed nende silmis kõige suuremat väärtust evivat. Kes endale mõne sellise välja kaubelnud oli, kargas rõõmust ringi kui meeletu. Sellele esimesele külaskäigule polnud ühtki naist kaasa võetud. Ka pärastpoole juhtus seda vaid väga harva ning ikka käitusid nad kõige suurema kombekusega.
Kui päike silmapiiri poole veerema hakkas, jätsid meie uued sõbrad usukaaslased meid maha. Nad sõudsid rõõmsalt maa poole, ülimalt rahul oma kauplemise ja saadud kingituste üle, ilma meilt midagi näppamata, olgugi et neid oli laeval olnud rohkem kui sada. Minu poolt misjonär Wilsoni juurde saadetud ohvitser pöördus nüüd ka maalt tagasi ja tõi mulle misjonärilt kaasa kinnituse, et ta tahab meile kõigi meie vajaduste rahuldamisel abistava käe ulatada. Ta pidas siiralt oma sõna.
Järgmisel hommikul tervitas tõusev päike meid täiesti pilvitust taevast, kirkalt valgustades tema vastas olevat ilusat maad. Veel enne kui päikest ennast nägime, helkis ta valgus juba mäetippudel, kust ta aegapidi orgudesse vajus, elustades mitmekesist rohelust, kuni päeva kuninganna ise omas täies hiilguses horisondi kohale ilmus ning nüüd ka ranniku kõige imepärasemad maastikud tema kõike kaunistavate kiirte käes veelgi võluvamaks muutusid. Viljapuude tihnikust võis näha selle suure meelalahutusaia õnnelike elanike bambusevartest ehitatud ja suurte lehtedega kaetud eluasemeid, mida ümbritsesid väikesed juurviljaaiad. Meie suureks imestuseks valitses aga kõikjal surmavaikus, ning isegi siis, kui päike juba silmapiirist kõrgel seisis, polnud kedagi näha. Alles eile sõlmitud tuline sõprus näis täna juba täiesti jahtunud olevat. Meid oli täiesti unustatud. Lõpuks saime paadi kaudu, mis juba enne päevahakku maale toiduainete järele saadetud oli, selgitust selle kummalise nähtuse kohta. Tahaïti elanikud pidasid pühapäeva ning ei lahkunud seepärast oma eluasemetest, kus nad kõhuli lamades ja valjusti ulgudes piiblit lugesid. Nad ei võtnud ette ühtki äritoimingut, sest tänane päev, nagu nad ütlesid, olevat pühendatud ainuüksi piiblile.
Meie arvestuse järgi oli see laupäev. See vahe päevades tekkis seeläbi, et esimesed misjonärid tulid Tahaïtile läänest üle Uus-Hollandi, meie aga idast ümber Cap Horni.
Otsustasin maale härra Wilsoni juurde sõita, et tema kaudu saada mugava paiga meie astronoomilisteks vaatlusteks. Maandusime neeme tipus, kus tihe palmisalu meid kohe põletavate päikesekiirte eest oma varju võttis. Rannal polnud meid vastu võtmas ühtki inimest, isegi mitte koera. Kõik meie ümber oli vaikne. Isegi linnud näisid siin vaikides pühapäeva pidavat, või oli neil laulmiseks liiga palav. Ainult väike ojake, mis reipalt lookles õitsvate puhmaste vahel, võttis endale vabaduse oma vulinaga tahaïtilaste hardumusse sekkuda. Läksin mööda kitsalt sissetallatud rada esialgu palmide, siis aga apelsini-, sidruni- ja banaanipuude varjus aegamööda edasi. Ahnelt hingasin sisse aroome, millest ma laeval nii kaua ilma olema pidin ning tundsin rõõmu lopsaka looduse üle, mis Brasiilia omast küll maha jääb nii taimede mitmekesisuse poolest kui ka sellega, et siin pole koolibrisid ja liblikaid, mis seal õhku täidavad. Tahaïti kristlaste valjuhääleline palvetamine kostis mulle vastu, kui ma nende eluasemeteni jõudsin. Kõik uksed olid suletud ning isegi lastele polnud luba antud ilusat hommikut nautida. Peagi silmasin misjonäri väikest euroopa laadis ehitatud sõbralikku maja. Ta seisis lahtisel platsil, ümbritsetuna köögiviljaaiast, kus rikkalikult kasvas kõiksugu euroopa aedvilju. Härra Wilson ütles mulle omas lihtsas, kuid puhtas korteris südamlikult teretulemast ning esitles mulle oma prouat, samuti inglannat, oma lapsi ja veel kahte inglast, härrasid Bennetit ja Tyrmani, kes kuulusid Londoni misjoniseltsi, olid kolm aastat tagasi Inglismaalt lahkunud, sõites nüüd kui revidendid mööda Lõunamere misjoniasulaid.
Tahaïtil asuv peamisjonär, kellele teised allusid, on Nott, kes elab kuninga residentsis. Ta on nüüd juba vana mees, kes on tahaïti keele täiesti selgeks õppinud ning oli esimene, kes selles keeles kirjutas. Ta tõlkis piibli, laulu- ja palveraamatu ning kirjutas ka grammatika, mis ilmus tiitli all «Grammar of the Tahitian Dialect of the Polynesian Language. Tahiti. Printed at the Mission Press, Burder's Point 1823», või oli suurel määral kaastegev nende raamatute väljaandmisel. Ta alustas ka lugemise ja kirjutamise õpetamist tahaïtilastele, missugune oskus on nende hulgas võrdlemisi üldiseks saanud. Ma kahjatsen, et ei saanud härra Notti tundma õppida ning võin seetõttu ainult misjonäri, mitte aga inimese kohta otsust anda. Ta on väga suures lugupidamises. Wilson, samuti aastates mees, kes juba üle 20 aasta Tahaïtil elab, on madalamast seisusest, madrus, kes siis teoloogiale pühendus ning nüüd suure innuga sel alal tegeleb. Muidu on ta heasüdamlik, vastutulelik ja aus mees. Nott ja Wilson kaasa arvatud, on Tahaïtil üldse kuus misjonäri ning kõigil ülejäänud Seltsisaartel kokku ainult neli. Igaühel on tükike maad, mida pärismaalased harivad ja mis misjonäridele kullaga ülalpidamist annab, kusjuures ta peale selle saab Londoni misjoniseltsilt veel 50 naelsterlingit aastas. See selts saatis hiljuti misjonäre Tongotabule, ühele Tonga saartest, ja Krusensterni kaudu tuttavaks saanud Nukahiva saarele. Peale selle õpetatakse tahaïtilasi endid misjonärideks välja ning saadetakse Ohtliku arhipelaagi saartele, et ka seal ristiusku levitada. Meil peab usuõpetaja kvalifikatsiooni omandamiseks enne saama hea kasvatuse sellele järgneva hoolsa stuudiumiga ülikoolides. Londoni misjoniselts rahuldub vähemaga. Poolmetslane, kellele mõni madrus on ebamääraselt dogmasid seletanud, on seltsi jaoks juba hea küll.
Oli aeg kirikusse minna ja Wilson palus meid osa võtma jumalateenistusest, missuguse kutse ma meelsasti vastu võtsin. Tema maja juurest viib kirikusse kena lai maanteetaoline nöörsirge tee, mille mõlemas ääres on sügavad kraavid ning mida palistavad istutatud kookospalmid ja kõrged varjuandvad leivapuud. Meil kulus seda teed pidi minnes umbes kümme minutit, kuni jõudsime kirikuni, kena hooneni, mis oli umbes 20 sülla pikkune ja 10 sülla laiune vahvärkehitus. Kliimat arvestades olid tema paljud suured aknad ilma klaasideta, mida siin ilmastiku eest kaitsmiseks tarvis pole. See teeb väljast saviga krohvitud ja lubjaga valgendatud maja väga rõõmsaks, kusjuures valgendatud seinad väga hästi harmoneerivad ümbritsevate puude rohelusega. Pillirootaolisest taimest kunstipäraselt põimitud ja hiigellehtedega kaetud katus pakub kaitset ka kõige tugevamate vihmahoogude eest. Torni ja kella pole, kuid kalmistu oma mustade puuristidega loob pühaliku meeleolu. Kiriku sisemus kujutab endast suurt saali, mille seinad on samuti puhtalt krohvitud ja milles seisab hulk pinke pikkade ridadena, asetatud nõnda, et nendel istujad keskel paiknevat kantslit hõlpsasti jälgida võivad. Kui me sisse astusime, oli kirik juba tulvil täis. Mehed istusid ühel pool ja naisterahvad teisel pool. Peaaegu kõigil olid lauluraamatud ees. Valitses sügav vaikus. Kantsli kõrval, kuhu Wilson ronis, asus härrade Bennetti ja Tyrmani pink, millele ma koos nendega istet võtsin. Nende palvusele kogunemiste pühalikule hardusele vaatamata ei saa eurooplasele, kes tahaïtilasi nende pühapäevarõivastuses esimest korda näeb, kuidagi pahaks panna, kui ta vaid vaevaga