Selle lapseliku rahva juures avalduvad tunded võrdselt kergesti nii pisarates kui ka naerus. Ka mehi võis sageli nutmas näha. Mure ja rõõm vahelduvad nende juures niisama kiiresti kui lastel ning nende vaim on püsimatu ja põgus nagu lastelgi. Vaatamata suurele uudishimule, millega nad laeval asuvaid esemeid imetlesid ja seletust nõudsid, oli nende tähelepanu köitmine kasvõi natukesekski ajaks niisama võimatu nagu elavhõbeda paigalepanek, ütleb Forster seenior.
Näib, et ei kehaline ega vaimne pingutus pole nende jaoks. Meelsamini anduvad nad igasugustele naudingutele ja õndsale far niente'le. Ometi tuleb imestada seda usinust, millega nad valmistavad oma tarbeesemeid – puukoorest tehtud pehmet paberit, roost punutud matte, kookoskiust kalavõrke ja õngenööre, nende teokarpidest meisterdatud õngesid; eriti aga suurt hoolt, mida läheb tarvis nende paatide ja sõjasõidukite ehitamiseks. Viimased, mis on nii suured, et võivad kanda 40 meest ja enamgi, koosnevad kookosköitega kokkuseotud ja hästi tihendatud laudadest, mida nad teritatud kivide abil suure vaevaga puutüvedest tahuvad, sest teisi tööriistu neil pole. Seepärast võib arvata, kuivõrd väärtuslikud on nende silmis meie kirved ja naelad.
Nad on vilunud meremehed nagu kõik need, kes elavad saartel. Ujumises ja sukeldumises on nad aga kaugelt üle kõigist sellest, mida eurooplastest saare- või rannaelanikud teha suudavad. Midagi merepõhjast küllaltki suurest sügavusest üles tuua on neile üsna kerge, ning sellest, kui paat merel kummuli läheb, ei tee nad väljagi. Mehed ja naised ujuvad nii kaua paadi ümber, kuni neil korda läheb ta jälle tagasi keerata, mille järel nad vee välja ammutavad ja rõõmsalt oma reisi jätkavad.
Nende meresõidud, mis mõnikord imekspandavalt kaugele ulatuvad, on neile tähtede vaatlemise hädavajalikuks teinud, seda enam, et neil kompassi pole. Seeläbi on nad omandanud ka astronoomilisi teadmisi. Nad oskavad üsna hästi eristada planeete kinnistähtedest ja nimetavad esimesi eriliste nimedega. Kuu faaside järgi jaotavad nad aasta 13 kuuks, igaüks 29 päeva. Üks nendest kuudest näib aga olevat selleks, et kuu-aastat päikeseaastaga võrdseks teha ning tal on vähem päevi. Niihästi päev kui ka öö jaotatakse kuueks ajaks, igaühes kaks tundi, ning nad oskavad neid päeval päikese seisu, öösel aga tähtede järgi täpselt ära määrata.
Nende osavust kirurgias on arstid ära tundnud haavade, osalt ka väga raskete vigastuste hea armistumise põhjal.
Üldse paistavad tahaïtilased kõigi teiste metslaste hulgas silma tsiviliseerituse kõrgema astme tõttu, nii et nad tegelikult pole seda ära teeninud, et neid metslaste hulka arvataks.
Nende keel, milles täishäälikud esinevad palju sagedamini kui kaashäälikud, mida neil on vaid vähe, kusjuures meie c, g, k, s, p hoopis puuduvad, kõlab meeldivalt ja hääldust pole raske ära õppida. Cook ja tema saatjad tegid selles juba mõningaid edusamme. Üks nendest ütles, et see keel on rikas piltlike kõnekäändude poolest ning ma olen veendunud, et kui seda täpsemalt tundma õppida, siis võib teda kõrvutada nende keeltega, mille juures kõige enam imetletakse kujundite julgust ja jõudu. Selle, ehkki veel puuduliku keeletundmise kaudu õnnestus mõnda ka tahaïtilaste religiooni kohta teada saada, millest Forster vanem on võrdlemisi üksikasjalikke andmeid andnud. Nad usuvad, et on olemas kõrgeim jumal – Athua rahaï, kes on maailma ja kõigi teiste jumaluste looja ning valitseja. Nad on talle andnud ka kaasa, kes pole aga oma loomult temataoline, vaid materiaalsest, väga kõvast, ainest, mispärast nad teda nimetavadki O-Te-Papa, kalju. Selle paari poolt on sigitatud kuujumalanna, tähtede, tuule ja mere jumalad ning mitmesuguste saarte erilised kaitsejumalad, kellel igaühel on oma nimi. Pärast seda kui ülemjumal lõi Päikese, haaras ta oma kaasa, võimsa kalju, ja viis ta läänest itta üle mere, mille juures tema küljest tükid pudenesid, millest saared tekkisid. Peale teisejärguliste jumalate on olemas veel alljumalused, kelle hulgas on kuri geenius, kes inimese äkitselt tapab, kui preestrid seda temalt nõuavad. See on uskumus, mis preestritele vägagi kasuks tuleb. Igas inimeses elab peale selle veel geenius (vaim), kes temas mõtleb ja tunnetab ning kes pärast surma kehast lahkub, kuid selle säilmetest kaugele ei eemaldu, iseäranis jääb ta asuma puust kujudesse, mida püstitatakse matmispaikadesse (marai). Vahel sekka hiilib ta öösiti ka majadesse, tappes magajaid, nende südameid ja sisikonda ära süües.
Säärast usku kodukäijatesse esineb ka tsiviliseeritud rahvastel. Võib-olla oli ta Tahaïtis niisama vähe levinud.
Cooki ühe teise saatja järgi ühendab jumai lahkunud hinge iseendaga, mida tähendabki väljend: ta sööb ta ära. See on puhastus, mille järel vaim ehk geenius igavesti õndsate asupaika jõuab. Kui mees mõned kuud enne oma surma naistest hoidub, siis ei lähe tal seda puhastust enam tarvis ja ta satub otse taevasse. Jeride uhkus läheb nii kaugele, et neil on omaette nendele määratud taevas, kus nad vaid sünnilt samaväärsetega suhtlevad.
Kõige suursugusematel tahaïtilastel on igaühel oma, väga pühaks peetav marai, mida ühtlasi kasutatakse usulisteks kokkutulekuteks. Kõige pidulikumad ja suuremad seda laadi kokkutulekud toimuvad kuninga marais. Siin peavad preestrid rahvale kõnesid ning siin leiab aset ka tahaïtilaste nii heatahtlikule iseloomule nii halba varju heitev inimese ohverdamise tseremoonia. Cook oli ühe säärase juures ning kirjeldab seda üksikasjaliselt. See ohver toodi jumalatele, et ettevõetavas sõjas nende poolehoidu võita.
Ohverdatav valitakse alati rahva kõige madalama klassi hulgast. Enne seda ta surmatakse ning tseremooniaid laiba juures sooritavad preestrid paljude palvete saatel ning kuninga ja suure rahvahulga juuresolekul. Üheks kombetalituseks on ohvri vasaku silma ulatamine kuningale, kes seda aga vastu ei võta. Cook arvab sellest järeldada võivat, et tahaïtilased olid varem inimsööjad ja et kuningale anti arvatavasti kõige hõrgutavam pala.
Kui see mitte eriti õigustatud oletus ka põhjendatud oleks, siis on see jõle isu Tahaïtil küll vist juba väga kaua aega tagasi kadunud, sest temast pole enam vähimatki jälge järele jäänud. Üldse ei sobi see ühte ei tahaïtilaste iseloomu ega kommetega. Sama võiks, tõsi küll, ka inimeste ohverdamise kohta öelda, ning küllap ongi tõsi, et see on vaid preestrite poolt välja mõeldud, kes säärase jubeda tava abil tahavad luua suuremat aukartust oma ameti vastu rahva hulgas, kellele on kerge hirmu nahka ajada. Ka surnute, matmisel võeti ette palju usulisi kombetalitusi, kuid lapse sünni ega ka abielusidemete sisseõnnistamisega usk tegemist ei teinud. Kui armastatu oma kallimale lapse sünnitas, kelle too omaks võttis, oli abielu sellega ilma edasise tseremooniata sõlmitud ning jäi harilikult kuni surmani püsima. Ometi võisid abieluinimesed ka kergesti lahku minna ja uutesse sidemetesse astuda. Vahetevahel tuli ette, et abielumehel oli peale selle veel liignaine, kunagi aga polnud tal samaaegselt kaht tunnustatud naist. Näis aga, et kuningad olid selles suhtes mõnikord erandiks. Kõige viimati surnud Pomareh abiellus ühe naabruses asuva kuninga kõigi nelja tütrega korraga, keda veel meie sealviibimise ajal austati kui kuninga leski. Lapsi oli kuningal aga vaid ühega neist, ning kuna ta oma valitsemisaja lõpupoole ristiusku läks, siis peeti ka ainult seda naist tema tõeliseks abikaasaks.
Tahaïti mõlemal poolsaarel, millest kummalgi oli oma kuningas, oli monarhistlik valitsemisvorm, olgugi et kuningad kõigis tähtsates asjades näisid nõu pidavat jeridest koosnevate konsiiliumidega ning regendid olid rahva hulgas suures lugupidamises. Mitte keegi, isegi mitte naised ja kõige suurtsugusemad jerid, ei tohtinud kuninga ega ka mitte ühegi tema venna ette ilmuda kaetud ülakehaga. See oli austusavaldus, mida muidu osutati vaid jumalatele mõnest maraist möödumisel või palvetamisel. Kuninglike printsesside ees paljastas end aga vaid naissugu. Kõik alamad rippusid suure armastusega oma monarhi küljes, kes olid allutatud iseäralikule järglusseadusele. Niipea kui ühele kuningale sündis poeg, läks suveräänsus viimasele ning isa juhtis valitsust poja nimel kuni tema täisealiseks saamiseni.
Üksikuid distrikte haldasid jeride klassi kuuluvad ülemused, kelle käes oli ka õigusemõistmine. See oli heasoovliku rahva juures väga leebe. Karistused sõltusid suuremalt osalt kannatadasaanust ning seisnesid peksaandmises. Näis, et teisi karistusi tavaliselt ei rakendatud, olgugi et üks pärismaalane kinnitas, et vargaid mõnikord puude otsa üles puuakse, mis aga kindlasti tõsi polnud, sest paljud näited tõendasid, et neile kõige rohkem vaid mõned hoobid anti, sageli aga hoopis karistamata jäeti.
Tahaïti mõlemad riigid olid mõnikord teineteisega