Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

peab temale lähenema samm-sammult ja ettevaatlikult, et mitte eksituste ja eelarvamuste küüsi sattuda, mida pärastpoole on väga raske parandada ja tasandada. Pjotr Petrovitš on aga paljude tunnuste järgi väga auväärne mees. Juba oma esimesel külaskäigul avaldas ta meile, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, «meie noorima sugupõlve veendumusi» ja on igasuguste eelarvamuste vaenlane. Ta rääkis veel palju muudki, sest ta näib olevat pisut nagu auahne ja armastab väga, et teda kuulatakse, kuid see pole peaaegu üldse ju pahe. Mina, mõistagi, taipasin vähe, kuid Dunja seletas mulle, et kuigi ta on väikese haridusega inimene, on ta siiski tark ja nähtavasti heasüdamlik. Sina tead ju oma õe karakterit, Rodja. Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuigi äge, mida ma temas olen hästi tundma õppinud. Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud. Pealegi on ta väga kaalutlev mees ja taipab muidugi, et tema abieluõnn on seda kindlam, mida õnnelikumaks saab Dunjake tema naisena. Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid (millest isegi kõige õnnelikumates abieludes mööda ei pääse), siis ütles selle kohta mulle Dunjake ise, et tema on endas kindel; et pole mingit põhjust muretseda ja et tema suudab paljugi välja kannatada, tingimusel, kui muud suhted on ausad ja õiglased. Alguses, näiteks, paistis Pjotr Petrovitš minulegi nagu käredana; kuid see võib oleneda just sellest, et ta on otsekohene inimene, ja tingimata ongi see nõnda. Näiteks ütles ta teisel külaskäigul, kui ta oli Dunjalt nõusoleku saanud, et juba varem, kui ta Dunjat veel ei tundnudki, otsustanud ta võtta ausa tüdruku, kuid ilma kaasavarata ja tingimata niisuguse, kes on juba viletsust maitsenud; sest, nagu tema seletab, mees ei pea oma naisele millegagi kohustatud olema, kuna ju palju parem on, kui naine meest oma heategijaks peab. Lisan juurde, tema ütles seda pisut pehmemalt ja lahkemalt, kui mina kirjutan, sest mina olen tema täpse väljenduse unustanud, mäletan ainult mõtet ja pealegi ei öelnud ta seda koguni mitte meelega, vaid nähtavasti kogemata, kõneluse ägeduses, nii et ta seda pärast katsus parandada ja pehmendada; kuid minule tundus see ometi pisut käredana ja nõnda rääkisin sellest pärast Dunjale. Kuid Dunja vastas minule isegi pahaselt, et «sõnad pole veel tegu» ja see on muidugi tõsi. Enne otsustamist ei maganud Dunja kogu öö ja arvates, et mina juba magan, tõusis ta voodist ja käis öö otsa toas edasi-tagasi; viimaks laskus ta pühapildi ette põlvili ja palus seal kaua ning härdalt, hommikul aga teatas minule, et on otsusele jõudnud.

      Ma juba tähendasin, et Pjotr Petrovitš sõidab nüüd Peterburi. Tema ajab seal suuri asju ja ta tahab Peterburis avaliku advokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste nõudmiste ja protsesside alal ja hiljuti alles võitis ta suure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel sellepärast sõitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nõnda siis, armas Rodja, võib ta ka sinule väga kasulik olla, isegi kõiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tänasest päevast peale võiksid ka sina oma tulevasele karjäärile kindla aluse panna ja võiksid oma saatuse selgesti määratuks lugeda. Oo, kui see ometi teostuks! See oleks niisugune õnn, et seda ei võiks millekski muuks pidada kui aga kõigevägevama armuks. Dunja ei teegi muud kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitšiga mõne sõna rääkida. Tema avaldas oma mõtteid ettevaatlikult ja ütles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretärita läbi ei saa, siis on, iseenesestki mõista, parem palka maksta sugulasele kui võõrale, kui aga too ametis kõlblikuks osutub (või sina ei peaks kõlblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu ülikooliõpingud sulle küllalt aega jätavad tema kontoris töötamiseks. Sellega asi tol korral lõppeski, kuid Dunja ei mõtlegi muust, kui aga ainult sellest. Juba mitu päeva on ta nüüd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa pärastpoole võiksid olla Pjotr Petrovitši abiliseks või isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina õpid õigusteaduskonnas. Mina, Rodja, olen temaga täiesti ühel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neid täiesti tõenäolisteks; ja hoolimata Pjotr Petrovitši praegusest, väga arusaadavail põhjusil põiklevast vastusest (tema ei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kõik oma hea mõjuga tulevase mehe peale. Muidugi mõista hoidusime meie sõnagi lausumast Pjotr Petrovitšile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et sina tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale võib-olla oleks see kõik ainult unistusena tundunud, mispärast ta ehk seda väga kuivalt oleks kuulda võtnud. Ei mina ega ka Dunja pole lausunud poolt sõnagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel ülikoolis; me ei rääkinud seda sellepärast, et, esiteks, see sünnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma ülearuste sõnadeta ise seda sulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina võid ju kontoris tema paremaks käeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nõnda tahab Dunjake seada ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. Teiseks ei rääkinud me sellepärast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamises ühesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rääkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, kui tema üle otsustada tahetakse, ja et tema jätab endale õiguse ise sinu kohta otsuse teha siis, kui ta sinuga tutvub. Tead mis, minu kallis Rodja, mulle näib mõnesuguste kaalutluste põhjal (mis ometi kuidagi ei puuduta Pjotr Petrovitšit, vaid nii-öelda isiklikult mind ennast, isegi võib-olla mind kui vanaeite, minu eidelikke tujusid), mulle näib, et mina võib-olla teen paremini, kui ma pärast nende abielu eraldi elama asun. Ma olen täiesti kindel, et Pjotr Petrovitš on niivõrd suursugune ja peenetundeline, et ta ise mind kutsub ja mulle ette paneb mitte enam tütrest lahkuda, ja kuigi ta tänini veel sellest ei ole rääkinud, siis enesestki mõista sellepärast, et ilma sõnadetagi on see selge; kuid mina loobun sellest. Elus olen ma nii mõnigi kord tähele pannud, et ämmad pole meestele mitte väga meeltmööda, aga mina ei taha kellelegi ka kõige väiksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi täiesti vabaks jääda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed, nagu sina ja Dunja. Kui võimalik, siis asun teie mõlemate lähedusse, sest et kõige mõnusama hoidsin ma kirja lõpuks: tea siis, mu armas sõber, et võib-olla saame varsti kõik kokku ja kallistame üksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku järel! Juba on kindlasti otsustatud, et mina ja Dunja sõidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul väga, väga varsti, isegi võib-olla nädala pärast. Kõik oleneb Pjotr Petrovitši korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sõna saadab. Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale! Dunja on rõõmuärevuses sinuga kokkusaamise pärast ja ütles kord naljatades, et juba ainult sellepärast läheks Pjotr Petrovitšile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid käskis ainult mul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rääkida, nii palju, et tal praegu isegi käsi kirjutamiseks sõna ei kuula, sest mõne reaga ei suuda midagi ära öelda, ainult teed enese rahutuks; käskis sind tugevasti kallistada ja piiramatu arvu suudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiski neil päevil raha, võimalikult palju. Niipea kui kõik teada said, et Dunja läheb Pjotr Petrovitšile, suurenes äkki minu laenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovitš mulle nüüd pajuki arvel isegi kuni seitsekümmend viis rubla usaldab anda, nii et ma sinule võin rublat kakskümmend viis või isegi kolmkümmend saata. Saadaksin rohkemgi, kuid kardan eneste teekulude pärast; ja olgugi et Pjotr Petrovitš nii hea oli ja osa meie pealinna-teekonna kuludest enda kanda võttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavate kaudu), aga ometi peame ka Peterburisse jõudmist arvestama, kuhu ei või ometi ilma kopikata ilmuda, vähemalt esimesil päevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kõik täpipealt välja ja selgus, et tee nõuab vähe kulusid. Raudteeni on meil ainult üheksakümmend versta ja igaks juhuks leppisime juba ühe tuttava voorimehega kokku; raudteel aga võime Dunjaga väga hästi kolmandas klassis sõita. Nii et ma sinule mitte kakskümmend