Marmeladov peatus jällegi sügavas erutuses. Sel silmapilgul tuli tänavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba enne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse kähisev hääl, mis laulis «Talukest» Algas müra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jätkas Marmeladov oma jutustust. Nähtavasti oli ta juba üsna «pehme», kuid mida enam ta purju jäi, seda sõnahimulisemaks ta muutus. Mälestused hiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema näos mingisuguse särana. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult.
«See oli, armuline härra, viis nädalat tagasi… Jah… Niipea kui nad mõlemad, Katerina Ivanovna ja Sonjake, sellest teada said, asusin ma kohe nagu taevariiki elama. Varemini, lama nagu lojus, ainult sõim! Aga nüüd: käiakse kikivarvul, vaigistatakse lapsi. «Semjon Zahharõtš on teenistuses ära väsinud, puhkab, tss!!» Enne teenistust joodavad mind kohviga, keedavad rõõska koort! Ehtsat rõõska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete! Ja kust nad mulle viisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, üksteist rubla viiskümmend kopikat, seda ei mõista ma. Saapad, kalingurist maniskid – suurepärased, munder, kõik ajasid kokku üheteistkümne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimesel päeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mädarõikaga, millest meil tänini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid… see tähendab – mitte mingisuguseid, aga nüüd oleks nagu võõrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kõik teha: kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, käisepealsed, ja juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam. Sonjake, mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, räägib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil käia, ehk olgu siis videvikus, et keegi ei näeks. Kuulete, kas kuulete? Heitsin pärast lõunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna ei kannatanud välja: nädala eest läksid perenaisega, Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nüüd kutsus teise tassi kohvi jooma. Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis, et: «Semjon Zahharõtš käib nüüd teenistuses ja saab palka, ilmus ise ekstsellentsi juurde ja ekstsellents tuli ise välja, kõiki käskis oodata, Semjon Zahharõtši aga viis kättpidi kõigist mööda oma kabinetti.» Kuulete, kas kuulete? «Mina, Semjon Zahharõtš,» öelnud ekstsellents, «mäletan muidugi teie teeneid, olgugi et sellest kergemeelsest nõrkusest kinni pidasite, aga kuna te nüüd tõotate end parandada ja pealegi, et meil ilma teieta halvasti läks (kuulge, kuulge!), siis usaldan nüüd teie ausõna.» See tähendab, kõik selle mõtles ta ise välja ja mitte kergemeelsuse tõttu, mitte ainult kiituseks! Ei, ise usub kõike, omade kujutelmadega lohutab end, jumala eest! Ja mina ei mõista teda hukka; ei, seda ei mõista ma mitte hukka!.. Kui ma kuus päeva tagasi oma esimese palga – kakskümmend kolm rubla nelikümmend kopikat – tervelt koju tõin, nimetas ta mind maimukeseks. «Ah sind, maimukest!» ütleb ta. Ja seda nelja silma all, mõistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on või mis abikaasa ma olen? Ei, näpistas palet. «Oi sind, maimukest!» ütles ta.»
Marmeladov peatus, tahtis nagu naeratada, kuid äkki hakkas tema lõug hüplema. Siiski sai ta endast varsti võitu. See kõrts, kõlvatu välimus, viis ööd heinalotjadel ja viinatoop, ühes sellega aga ka haiglane armastus oma naise ja perekonna vastu ajasid kuulaja peas kõik segi.
Raskolnikov kuulas põnevusega, kuid haiglase tundega. Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.
«Armuline härra, armuline härra» hüüdis Marmeladov toibudes, «oo, mu härra, teile ehk on see kõik naeruks, nagu teistelegi, tüütan teid ainult oma koduse elu viletsate ja rumalate üksikasjadega, noh, aga minule pole see naeruks! Sest mina võin kõike seda tunda… Ja kogu selle paradiisliku päeva oma elus ja terve selle õhtu viibisin ma isegi hõljuvais unistusis: tähendab – kuidas ma kõik korraldan, lapsukesed riidesse panen ja emale raha annan ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon… Ja palju, palju muud… See on lubatav, härra… Noh, mu härra (Marmeladov nagu võpatas äkki, tõstis pea ja vaatas oma kuulajale ainiti silma), noh, kuid juba teisel päeval, pärast kõiki neid unistusi (see on just viis päeva tagasi), näppasin ma õhtul kavala pettusega, nagu varas öösi, Katerina Ivanovna järelt kirstuvõtme, võtsin kõik, mis toodud palgast järele jäänud, kui palju just, ei mäleta enam, ja näete, vaadake mind, kõik!.. Viiendat päeva olen ma kodust ära, seal otsitakse mind, teenistusel on lõpp, munder on Egiptuse silla juures kõrtsis, mille asemele sain selle kehakatte… ja kõik on otsas!»
Marmeladov lõi rusikaga endale otsaette, litsus hambad kokku, sulges silmad ja toetas küünarnuki tugevasti lauale. Kuid üürikese aja pärast muutus ta nägu ja mingisuguse silmakirjaliku kavaluse ning tehtud häbematusega vaatas ta Raskolnikovile otsa, hakkas naerma ja ütles:
«Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurumas! He-he-hee!»
«Ega ta ometi andnud?» hüüdis keegi sissetulijate seast, hüüdis ja hakkas ise täiest kõrist naerma.
«Sellesama pooltoopi ostsin tema raha eest,» ütles Marmeladov, pöördudes ainuüksi Raskolnikovi poole. «Otsis kolmkümmend kopikat välja, omaenda kätega, viimased, kõik, mis oli, nägin oma silmaga… Ei öelnud midagi, vaatas ainult vaikides mulle otsa… Mitte maa peal, vaid seal… seal kurdetakse nõnda inimeste pärast, nutetakse, kuid ei heideta ette, ei heideta!.. Aga see on kõige valusam, kõige valusam, kui ette ei heideta!.. Kolmkümmend kopikat, jah. Aga temale endalegi on seda praegu vaja, eks? Mis te arvate, kallis härra? Sest tema peab ju nüüd puhtust silmas pidama. Raha maksab see puhtus, see eriline, mõistate? Kas mõistate? Noh, on vaja ka pumatit osta, sest kuidas siis muidu; tärgeldatud seelikud, kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, et jalgu näidata, kui veelombist tuleb üle astuda. Kas mõistate, mõistate, härra, mis tähendab see puhtus? Noh, kuid mina, tema lihane isa, näppasin need kolmkümmend kopikat peaparanduseks ära! Ning joon! Ning jõingi juba maha!.. Noh, kel on siis minusugusest hale meel? Mis? On teil minust, härra, praegu hale meel, või ei ole? Räägi, härra, kas on hale meel või mitte? He-he-he-hee!»
Ta tahtis jällegi viina valada, kuid enam ei olnud. Pooltoop oli tühi.
«Milleks sind siis haletseda?» hüüdis peremees, kes jällegi äkki nende kõrval seisis.
Kõlasid naer ja isegi sõimusõnad. Naersid ja sõimasid kuulajad ja ka mittekuulajad, sõimasid muidu niisama, ainuüksi eruametniku kuju vaadates.
«Haletseda! Milleks mind haletseda!» karjus äkki Marmeladov, käsi ettepoole sirutatud, püsti tõustes, täies vaimustuses, nagu oleks ta just neid sõnu oodanudki. «Milleks haletseda, ütled sa? Jah! Mind ei tule millegipärast haletseda! Mind peaks risti löödama, ristile risti löödama, mitte aga haletsetama! Kuid löö risti, kohtumõistja, – löö risti ja haletse ristilöödult! Ning siis lähen ma ise sinu juurde, sest ma ei janune rõõmu, vaid kurbust ja pisaraid! Arvad sa, peremees, et sinu pooltoop sai mulle maiuseks? Kurbust, kurbust otsisin tema põhjast, kurbust ja pisaraid, maitsesin ja leidsin; haletseb meid aga see, kes kõiki on haletsenud ja kes mõistis kõiki ja kõik, tema ainuke, tema on kohtumõistja. Tema tuleb omal päeval ja küsib: «Aga kus on see tütar, kes tõi end ohvriks kurja ja rinnahaige võõrasema ja võõraste väikeste laste eest? Kus on tütar, kes heitis armu oma maapealse isa, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema juhmust?» Ja ütleb: «Tule! Kord juba andsin sulle andeks… Kord andsin andeks… Ka nüüd antakse sulle sinu paljud patud andeks, sest et