Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Tiit Sepa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2014
isbn: 9789949204533
Скачать книгу
ka Synnele kutsest ja mu kallim kostis:

      „Peame ka teistega rääkima. Ma tahtsin ka linna minna, et lasta seda karpi uurida, aga vaatame…“

      Ütlesin helistajale, et peame ka teiste ansambli liikmetega nõu pidama ja helistame tagasi. Sellega esialgu asi jäigi.

* * *

      Priit ja Valli olid põhimõtteliselt esinemisega nõus, Oliverist rääkimata. Kahtlesime, kas Rita suudab pärast haigust esineda, kuid tüdruk kinnitas, et kõik on väga korras ja tal pole midagi viga.

      Helistasin tagasi ja ütlesin, et tuleme esinema. Pärast ürituse lõppu oli Synnel plaanis linnas ära käia ja kutsus mind kaasa. Muidugi olin kohe nõus. Seekordne pidu pidi toimuma Raasikul sealses rahvamajas, kuhu oli üüritud suur saal, aga selleni oli veel paar päeva aega. Seni tegeles Kadakamari Valliga, püüdes teda seljavaludest vabastada. Täielikult see küll ei õnnestunud, aga mõningast leevendust tõi siiski. Nii et Valli oli üsna rõõmsal meelel valmis meiega kaasa laulma.

      Kady oli jälle tujust ära ja turtsus iga väiksema asja peale. Ta leidis, et tema elu on hukas ja roosid toovad ainult ajutist lohutust. Ta tahtis korraks ära käia Pärnus oma korteris ja palus meil seni lilledel silma peal hoida. Lubasime seda teha ja Kady sõitis oma Daewooga minema, andis lubaduse kindlasti selleks ajaks tagasi tulla, kui meie esinema läheme.

      Priit ja mina mängisime ateljees ajaviiteks pilli, Synne koristas kööki ja teised tegelesid roosidega. Korraga peatas Priit mängu ja vaatas mulle teraselt otsa.

      „Mis sina sellest arvad, et ma nüüd Valliga koos olen?“ uuris ta.

      „See on ju tore, kui te sobite,“ arvasin.

      „Minu meelest ka. Valli meenutab siiamaani seda pidu, mis te talle juubeli puhul korraldasite,“ rääkis Priit ja pani kitarri nurka. Kuna olin lubanud tal ateljees suitsetada, siis avas ta akna ja süütas sigareti. Suitsu aknast välja puhudes, mõtles ta millegi üle pingsalt.

      Riina vaatas ukse vahelt sisse ja kutsus mind. Ma teadsin juba, mida ta tahtis.

      „Kuule Hinno, Ivan ja mina siin natuke veel…“ sõnas ta.

      „Kuule, Riina, aitab küll!“ käratasin.

      Veel natuke aega luninud, loobus ta viimaks, sest ma ei andnud järele.

      Läksin tagasi ateljeesse, istusin diivanile ja sirvisin veel meie laulutekste.

      Pärast lõunat tuli Artur meile ja pani köögilauale suure tüki lambaliha.

      „Katrin saatis,“ lausus mees lühidalt ja istus.

      „Mille eest?“ küsisin.

      „Kuna te meid pulmadega nii palju aitasite,“ kostis Artur.

      „Ole nüüd. See on ju loomulik, et naabrid üksteist aitavad,“ sõnasin ja istusin Arturi kõrvale, et temaga mõni sõna juttu puhuda. Ka Priit tuli meie juurde ja meil oli mõnus sedasi koos istuda. Valli ja Rita hakkasid lammast moorima. Õhtu sujus õdusalt ja rahulikult. Istusin koos Priiduga laua taga ja me ajasime vaikselt juttu, samal ajal kui naised toimetasid. Üldse oli see imelik, et meie nii-öelda perekond oli nii suureks paisunud. Meenutasin neid aegu, kui Lauris ja mina kahekesi Vainul elasime ja Riina meil koduabiliseks käis.

      Hommikul sättisime ennast kontserdile ja ootasime Laurist. Varsti poiss tuligi ja me istusime bussi.

      „Kas mängime ikka võimendusega?“ küsis Oliver.

      „Muidugi,“ vastasin. „Me saame seda ju timmida nii kuidas vaja.“

      Synne ja Valli ajasid omavahel juttu ja arutasid midagi. Alguses tundus, et Valli ei taha Synne ettepanekuga nõustuda, kuid viimaks rääkis Synne ta vist nõusse.

      4

      Raasikul oli rahvamajas koos ligi paarsada inimest ja esialgu ei saanud ma arugi, kes neist juubilar oli. Veidi hiljem taipasin siiski, et selleks oli vanem proua, kes koos abikaasaga laua külje peal istus. Oma vanuse kohta nägi proua väga soliidne ja nooruslik välja, juuksed kenad pruunid ja näolapp veel üsna sile.

      Seadsime pillid üles ja võtsime kohad sisse. Nagu tavaliselt puhkes juba pärast esimest lugu meeletu ovatsioon, rahvale meeldis ja nii me muudkui mängisime.

      Vahepeal tegime pausi ja istusime ka lauda. Mängides oli kõht täitsa tühjaks läinud ja pererahva arvates olnuks patuasi, kui me oleks söömata minema läinud. Vaatasin muigelsui, kuidas Oliver sülti mööda taldrikut taga ajas, ei tahtnud teine kuidagi taldrikul paigal püsida nagu ka Oliver isegi, kui me uuesti esinema läksime. Ikka oli ta saalis ringi liikumas ja tegi juubilari noorematele naissugulastele silma. Ritat paistis see veidi häirivat ja ta läks juubilari nooremate meessugulastega flirtima. Oliveri jättis see üsna ükskõikseks, sest tema võttis seda kõike vaid süütu mänguna.

      Järgmine lugu oli pillisaateta, a cappella. Endise koorilauljana oli Valli meile selle ilusasti selgeks õpetanud. Meil oli paar samasugust lugu veel, aga neid me seekord ei esitanud. Aga see lugu tuli meil tõesti hästi välja ja külalised paistsid meie esitusega vägagi rahule jäävat.

      Väike äpardus juhtus ka, kui hoogu läinud Oliver saali teises otsas korraga tasakaalu kaotas ja käpuli lendas. Külalised sellest siiski suuremat numbrit ei teinud ja meie jätkasime esinemist, kuni kätte jõudis viimane lugu. Sealt edasi pidi seltskond end ise lõbustama. Esinemise ajal tuli ette ka väike ebameeldiv vahejuhtum, kui üks ülearu vindine meeskodanik laua tagant meie juurde tuli ja tahtis vägisi Synnele musi anda. Suutsime siiski tema indu jahutada ning kõik lõppes rahumeelselt kirgliku meesterahva oma kohale tagasi toimetamisega.

      „No eks see teil üks paras jama oli,“ arvas sünnipäeva korraldaja meile garderoobis arvet tasudes.

      „Miks jama?“ vaidles Synne. „Väga tore ja meeldiv pidu oli,“ kinnitas ta ning meie teised noogutasime innukalt kaasa.

      „Kena, kui te rahule jäite,“ sõnas mees pisut kohmetult. Jätsime hüvasti, võtsime oma asjad ja läksime Laurise bussi. Kokku oli lepitud, et Lauris viib minu, Synne, Valli ja Priidu otse linna torni ning Oliveri ja Rita tagasi Märjamaale või kuhu nad tahavad.

      Hiljem selgus, et Rita ja Oliver olid läinud Valli ning Rita koju Märjamaal Eha tänavas. Noored elasid seal kohe täitsa perekonnaelu ja Oliver käis sealt isegi koolis. Kui see välja tuli, sai Priit oma endise naise käest hirmsa peapesu.

      „Sa üldse ei vaata, mida su poeg teeb!“ karjus Linda. „Vähe sellest, et sul puudub igasugune kohusetunne, pole sul ka…“

      „Mida mul pole?“ küsis mees ükskõikselt.

      „Mis tähtsust sel on!“ nähvas Linda. „Midagi sul pole. Mis elu sa ise elad?“

      „Mis tähtsust sel on!“ torkas mees vastu. „Vaata, mida sa ise teed.“

      Viimaks tüütas see nägelemine meid ära ja Synne võttis Priidu telefoni.

      „Linda, aitab!“ käratas Synne oma hüsteerilisele endisele kooliõele. „Sina elad oma elu nii, nagu sina tahad, aga anna ka teistele hingamisruumi. Midagi halba nad seal ometi ei teinud. Sinu sõpru ei mõista ju keegi hukka ja sul pole vaja Oliveri asja ees, teist taga materdada. Ta on juba küllalt vana, et teada, mida oma elust tahta.“

      „No muidugi, sina oled ka nende poolel,“ vigises Linda vastuseks ja lõpetas kõne.

      See kõik juhtus hiljem. Esialgu oli kõik rahulik ja Lauris viis meid torni. Meil polnud oma autot vaja, sest Synne sai igal ajal auto tellida, kui tarvis oli.

      Õhtul istusime kõik koos meie korteris ja Synne tutvustas meile oma plaani.

      „Ma võtan firma juhtimise uuesti üle, ehkki astusin omal ajal tagasi, aga mul on juba vastav kokkulepe olemas. Ma tahan selgust saada, mis toimub ja mis mahhinatsioonid siin käivad, aga ma vajan teie abi,“ selgitas Synne pehmele diivanile istuma vajudes. Ka meie istusime ja turgutasime end mahlaga. Väljas hämardus juba ning 23. korruse suurte akende taga hakkasid sädelema linnatuled. Olin seda vaatepilti palju kordi näinud, aga ikka lummas mind meie all särav ja helendav Tallinn. Siiski ei