Samuti teavad nad, et just lapsevanemate ülesanne on õpetada lastele positiivseid käitumisviise ja siis uskuda, et nende lapsed on küllalt võimekad ja vastutusvõimelised, et oma ülesannetega toime tulla. Kui vanemad lastele käitumist ei õpeta, siis õpivad lapsed selgeks negatiivsed vahendid, mille abil „tähtsust“ saavutada. Halb käitumine köidab alati tähelepanu, kas pole? Ajab teid vihale? Solvab teie tundeid? Sunnib teid alla andma?
Lapsed lihtsalt kasutavad halba käitumist selleks, et teiste vastu kasutatava jõu abil luua endale perekonnas oluline koht. Sellised käitumisviisid ei kao iseenesest. Lapsed, kes mõjuvõimu ja negatiivse käitumise abil on endale edukalt tähelepanu võitnud, muutuvad vanemaks saades aina suuremateks türannideks. Ning nad tõrjutakse üha kaugemale sellest, et leida mingeid muid vahendeid, saavutamaks ühtkuuluvustunnet oma perekonnaga.
Kui aktsepteerite fakti, et teie lapse halva käitumise aluseks on lihtne mõiste „laps tahab tunda, et ta on oluline“, siis olete valmis selle vastu midagi ette võtma. See mõte peaks olema teie jaoks kõige tähtsam, kui hakkate last õpetama, kuidas julgelt otsa vaadata ülesandele, mida kujutab endast elu koos teiste kogukonna liikmetega, seda niihästi perekonnas, koolis, kirikus kui ka ühiskonnas selle laiemas mõttes.
Lapsed, kes olulise positsiooni poole püüeldes töötavad teistele vastu, tunnevad tegelikult, et nad pole võimelised astuma lugupidamisel põhinevatesse suhetesse. Nemad tunnevad üksnes jõudu ja võitlust selle eest, et teisi kontrollida ja nende üle valitseda. Nad pole tundma õppinud koostööd ega oma panuse andmist ega häid tundeid, mida need käitumised endaga kaasa toovad.
Teie laps kujutab endast palju enamat kui tema halb käitumine, kuid teie kui lapsevanema meelest on võib-olla palju lihtsam näha last ainult selle kaudu, mida ta teeb valesti. Te peaksite sellest suhtumisest jagu saama. Ehk võiksite alustada sellest, et koostate mõttes nimekirja oma lapse headest omadustest, et see oleks kohe olemas neil kordadel, mil te kaotate enesekindluse ja keskendute liiga pingsalt lapse halvale käitumisele.
Kui võtate omaks selles raamatus esitatud ideed, siis muudate oma käitumist ja hakkate lapsi rohkem austama. Õpetades neid saama vastutusvõimelisteks pereliikmeteks, näete, kui tähtis on ergutada laste head käitumist ja selle üle heameelt tunda, mitte tegelda ainult halva käitumisega.
Paljud lastevanemad saavad üllatusega teada, et mõnikord puhkevad lapsed lausa õitsele ainult paarist kiidusõnast, kui nad on midagi hästi teinud. Tegelikult on asi nii, et lapse puhul, kes tõepoolest tahab aidata, on mänguasjade, maiustuste ja privileegidega premeerimine täiesti tarbetu ja lausa solvav.
Uute, lastevanematele kasulike reageerimisviiside äraõppimine
Teie kui lapsevanema reageerimine halvale käitumisele paneb lapsi tihti käituma veelgi halvemini ja soodustab seda. See on teine tähtis põhimõte, mida te peate aktsepteerima ja millest õppima, kui tahate perekonna dünaamikat edukalt muuta. Kaks kõige levinumat reageerimisviisi, mida kasutavad lastevanemad, on autokraatlik („mina olen ülemus“) või salliv („kõikelubav semu“). Mitte kumbki neist ei õpeta lapsele, kuidas tuleb käituda. Te peate nägema ennast õpetaja ja juhendajana, kelle ülesanne on jagada tarkust ja rakendada kõikumatut distsipliini, nii et lapsed võiksid sellest õppida. Teie juhioskusi vajavad nad sama palju kui teie armastust.
Vale on mõelda, et üks võib asendada teist. Lapsed õpivad käituma tegevuste kaudu, mille mudeliks on olnud nende vanemad, samuti oma käitumise tagajärgede kaudu. Vanemate poolt järjekindlalt rakendatav distsipliin näitab lastele aktiivselt, milline on suhe käitumise ja selle tagajärgede vahel.
Vaadakem, kuidas kõik ilmneb tegelikkuses, võrreldes selleks lapsevanemate erinevaid reaktsioone magamamineku olukorras.
Viieaastane Tiffany on lõpuks voodis, pärast venitamist, mis tundus kestvat tunde. Ta virises ja pirises, kui tal kästi pesema minna. Samuti pidi ema teda üha uuesti käsutama, et ta hambaid peseks ja pidžaama selga paneks. Siis pidi Tiffany tingimata vett jooma, millele järgnes veel üks käik vannituppa. Pärast seda oli aeg õhtujuttu kuulata. Kui üks jutt lõppes, siis mangus laps uut lugu.
Kui ema lõpuks ütles „ei“ ja kustutas tule, siis hakkas laps karjuma ja nutma. Ema läks toast välja, aga mis saab edasi? Ta kuuleb, kuidas Tiffany karjub ja nutab, ning kardab, et tüdruk ärritab end nii üles, et sellest tuleb suurem jonnihoog.
Ema, kes käitub „ülemuse“ kombel, läheb tuppa tagasi ja ähvardab Tiffanyt karistusega, nagu laksude andmine või keeld järgmisel päeval jalgrattaga sõita. Arvatavasti tuleb emal teha seda mitu korda, enne kui Tiffany lõpuks jääb magama.
Ema, kes on „kõikelubav semu“, haletseb last ja läheb mitu korda tuppa tagasi, et last keelitada või maiustustega meelitada. Ta poputab ja hellitab nutvat last ning võib-olla loeb talle ette veel mitu lugu või toob talle veel vett või suupisteid.
Vastutusvõimeline, tähelepanelik ema aga laseb lapsel kisada ja nutta ilma sellele reageerimata. See ema teab, et ta peab laskma lapsel tunda, millised on tema enda käitumise tagajärjed. Laps võib-olla jätkab kisamist ja nutmist, aga ema peab olema võimeline mitte reageerima ega tohigi reageerida, sest ta mõistab, et lapsel pole tegelikult midagi viga.
Virisemine on võte, mille abil saada tähelepanu ja mõjujõudu ning köita ema huvi. Emal on aga muudki teha ja laps peab õppima sellest aru saama.
Vastasel korral õpib laps, et „mina olen kõige tähtsam ja mina olen oluline ainult siis, kui ema mind teenindab“. See laps õpib ära, et on täiesti lubatud ema tema tegevuse juures segada ja konflikte tekitada, seni kui laps saab just nii palju tähelepanu, kui tahab.
Lapsevanem, kes käitub „ülemuse“ või „kõikelubava semuna“, ei õpeta lapsele, et ka teised (kaasa arvatud isegi emmed!) on inimesed, kel on omad vajadused. Tähelepanelik ema aga õpetab lapsele, et ta eksisteerib lapsest eraldi ja peab täitma oma ülesandeid. Laps õpib aitama ema selle kaudu, et läheb voodisse ja jääb magama siis, kui selleks on aeg.
Kas on julm lasta lapsel kisada ja nutta, sest ta ei taha minna voodisse ja magama jääda? Vaatame seda. Emalt, kes on „ülemus“, saab Tiffany teada, et kellel jõud, sellel õigus. Emalt, kes on „kõikelubav semu“, õpib laps aga, et karjumine ja nutmine võivad imet teha ning ükskõik kui halvasti ta ka käituks, on selle preemiaks ema tähelepanu.
Tähelepanelikult ja vastutusvõimeliselt emalt õpib aga Tiffany, et halb käitumine ei vii kuhugi, ja jätab selle peagi ise järele. Sellise väärtusliku õppetunni omandamisele kulub Tiffanyl ehk paar õhtut, aga mis loevad paar õhtut võrreldes sellega, et muidu hakkab ta ehk kogu eluaja karjuma ja teisi sõimama, et oma tahtmist saada?
See näide toob esile järgmise tähtsa punkti, mis samuti on nii lihtne, et me ei pane seda tihti tähelegi. Tõde on selline, et lapsed ei pea kunagi lugu vanematest, kes ise ei pea endast lugu. Vanemad peavad mõistma, kuidas nende endi käitumine peegeldab sügavama lugupidamise puudumist iseenda vastu ja rolli vastu, mis neile perekonnas kuulub.
Näites, mille me tõime Tiffany käitumise kohta, on „kõikelubava semu“ rolli mängiv ema nagu jalamatt, kes ohverdab oma meelerahu ja puhkuse, et reageerida lapse jonnimisele ja halvale käitumisele. Emal on õigus päeva lõpul vaikust nautida. Tal on õigus oodata, et laps teeb, mis vaja, et end magamiseks valmis seada, ning läheb magama õigel ajal ega tee teistele tüli.
Meie näites tunneb aga ema, et peab täitma ärahellitatud lapse kapriise, kes hakkabki uskuma, et on kogu universumi naba. Kuna ülejäänud maailm ei hakka teda kunagi sel viisil kohtlema, siis osutab ema talle tegelikult karuteene. Sama tähtis on aga see, et kui ema käitub sellise märtrina, siis ei pea ta lugu ei iseendast ega oma vajadustest.
Ülemuserolli etendav ema teeb lapsele samuti karuteene, sest ta ei käitu ega räägi lapsega lugupidavalt. See on aga tõhusa lastekasvatuse oluline komponent. Vanemad peavad austama niihästi lapsi kui ka iseennast. Lugupidav õhkkond hoiab ära osalemise võimuvõitluses.
Kui „ülemust“ etendav ema omalt poolt Tiffany peale karjub ja teda koledate karistustega ähvardab,