Need lapsed, kes saavad osutada oma panuse ja asuda seeläbi oma õigustatud kohale, omandavad väärtuslikke, eluks vajalikke oskusi, mis annavad neile enesekindluse ning tunde, et nad on aktiivsed ja neist on kasu. Nad saavad teada, kui suur väärtus on positiivsetel tagajärgedel, mis põhinevad koostööst ja abivalmidusest kantud ühtekuuluvustundel. Neil pole selleks, et tunda end perekonnas olulisena, enam vaja taotleda negatiivset tähelepanu või isekat võimutunnet. Ning kui nad õpivad teiste eest hoolitsema ja endale sotsiaalset vastutust võtma, mis mõlemad on olulised nende täiskasvanupõlve jaoks, siis suureneb nende positiivne tähtsus. Nagu ütleb doktor Oscar Christensen, peaks igal lapsel olema tunne: „See perekond laguneks ilma minuta laiali!“
Rõhku, mida käesolev raamat paneb oma panuse osutamisele, ei peaks võtma kergelt. See on efektiivse lastekasvatuse nurgakivi. Pidage meeles, et kui lastel ei lasta oma panuse kaudu olla osa perekonnast, siis hakkavad nad selleks, et saavutada mõjujõudu, tunda end tähtsana ja kuuluda kuhugi gruppi, käituma halvasti.
Oma panus ei tähenda mitte ainult kodutööde tegemist, vaid ka mõtlemist teiste peale, esile astumist, kui mõni pereliikmetest vajab toetust, teistele elu kergemaks tegemist ja üldse kõige selle tegemist, mida sinult oodatakse, sest see lihtsalt tuleb ära teha. Kõik need on näited panuse osutamisest, mis võib saada osaks teie perekonna rutiinist, täpselt nagu praegu on selleks rutiiniks konfliktid.
Kas mäletate aega, kui teie lapsed olid veel üsna põngerjaeas? Kas mäletate, kuidas nad tahtsid teid aidata ja õppida kõike tegema? Kuhu kõik see on kadunud? Noh, see kadus võimuvõitlustes ja halvas käitumises, mille eesmärk oli võita teie tähelepanu, sest tõenäoliselt ei lasknud te lapsel end aidata ega ergutanud teda seda tegema. Võib-olla arvasite, et peate kõike ise tegema. Võib-olla olete perfektsionist, kes ei kannatanud vaadata, kuidas väike põngerjas püüab nõusid pesta.
Võib-olla olite liiga väsinud, et hakata neid õpetama, ja teil oli lihtsam teha kõike ise. Ise selle peale mõtlemata ajasite nurja lapse katsed kuuluda perekonda mingil positiivsel viisil. Veel pole aga liiga hilja alustada uuesti. See on lihtsalt pisut raskem, sest nüüd on lapsed veidi vanemad ja harjunud nende käitumismallidega, mis te olete nende jaoks kehtestanud.
Kasulik on meeles pidada Rudolf Dreikursi mõtet: „Suurim stiimul lapse arengule on see, kui tal lastakse kokku puutuda kogemustega, mis näivad olevat väljaspool tema mõistust, kuid tegelikult pole seda.“
Kasutage neid paljusid soovitusi ja ideid, mis te raamatust leiate, et hakata muutma oma perekonna dünaamikat. Ja ärge lõpetage sellega. Tulge välja mõne päris enda ideega. Võite isegi küsida oma lastelt (ja arvatavasti peaksitegi seda tegema), mis nende arvates peaks juhtuma järgmisel korral, kui nad suvatsevad oma kohustusi ignoreerida. Las nad ise mõtlevad välja mõne tagajärje. See on suurepärane õppimisvõimalus. Te saate teada, mida lapsed arvavad, ja nemad saavad teada, et te hindate kõrgelt nende arvamusi. Peale selle saate esindusliku nimekirja tagajärgedest, mida kasutusele võtta, kui see peaks vajalikuks osutuma.
Käesoleva peatüki lühikokkuvõte
See raamat tegeleb vaid kolme põhilise probleemiga, aga need on ühised peaaegu kõigile lastevanematele. Veelgi enam, raskused tulenevad ikka neist samadest ebaefektiivsetest lähenemisviisidest, mis ei lase vanematel väljuda aina kasvavast tülide ja avaliku sõja lõputust tsüklist, mida liigagi paljud perekonnad on valmis aktsepteerima, kuna „niimoodi need asjad ju peavadki olema“.
• Söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine on kolm igapäevaste konfliktide allikat, mida toidavad tavalised vead, mida ühel või teisel ajal teevad kõik vanemad.
• Kahjuks klammerduvad paljud vanemad teatud veendumustesse ja käitumistesse, mis moodustavad ebakindla aluse. See suurendab perekondlike tülide tekkimise tõenäosust.
Kui teie olete ametis võitlemise ja karistamisega, samal ajal kui laste kogu aeg kulub mossitamisele, halvasti käitumisele ja kättemaksule, siis ei saa mitte keegi end hästi tunda, naerda ega teistega rõõme ja muresid jagada. Lapsed võivad tuua teie ellu rõõmu ja heameelt siis, kui nad otsustavad käituda hästi ja olla vastutusvõimelised noored inimesed. Liigagi sageli läheb vanematel meelest, et nad võivad koos lastega naerda, neid narritada, kallistada ja nendega mängida. Nad võivad lastega jagada neid erilisi tarkuseraasukesi ja originaalseid vaatepunkte, mida ainult lapsed võivad meie ellu tuua.
Alustage väikestest sammudest. Vaadake iseennast. Milline lapsevanem te olete? Mida te oma lastele õpetate? Milliseid lapsevanemaid kujutasid endast teie ema ja isa? Mis on see, mida te praegugi püüate kasutada, kuid mis juba siis ei toiminud? Paremaks lapsevanemaks saamine on teekond, mis algab enese tundma õppimisest.
Täiskasvanud inimesena, kes on vastuvõtlik muutustele ning on valmis uurima ja kõrvale heitma müüte ja eksiarvamusi, millele te oma lastega suheldes olete toetunud, võite muutuda paremaks lapsevanemaks, kes pole enam nii range. Te võite omandada:
• lihtsad praktilised põhimõtted, mis tihti annavad koheseid tulemusi,
• uue tegevusplaani, mille abil reageerida oma laste halvale käitumisele,
• lastekasvatamise filosoofia, mis aitab luua lastes tugevat enesehinnangut ja perekonna sees kindlaid armastavaid suhteid.
Selleks, et hakata ellu viima positiivseid muutusi, mida vajab teie perekond, pole paremat aega kui praegune hetk. Rahu, harmoonia ja perekonnasisene koostöö pole mingid ebarealistlikud illusioonid. Need on praktilised, saavutatavad eesmärgid ja teil on õigus neid nautida. Niisiis käärige käised üles ja hakkame peale. Meid ootavad ees paremad päevad.
1. Miks lapsed käituvad halvasti ja mida te saate selle vastu ette võtta
„Tõrjumine on igasuguse halva käitumise peamine põhjus.“
Mõista, miks laps käitub halvasti, pole nii raske ja ülesaamatu, kui esimesel pilgul paistab. Võib-olla sellepärast, et me elame keerulises maailmas ja otsime alati keerulisi vastuseid, eriti siis, kui on tegemist inimkäitumisega. Adler ja Dreikurs aga teadsid, et laste halvale käitumisele tuleb läheneda just kõige lihtsamal tasandil.
Teie lapsed käituvad halvasti, kuna neid tõrjutakse eemale ja nad ei leia endale perekonnas positiivset ja küllalt olulist kohta. Iga laps tahab tunda, et ta on perekonna tähtis ja kasulik liige. Kuna soov evida perekonnas olulist kohta on lapsele nii tähtis, siis püüavad lapsed seda eesmärki saavutada kas negatiivsete või positiivsete vahendite abil.
Mõelge oma perekonnast kui spordivõistkonnast. Lastevanemad on treenerid ja iga laps on meeskonna liige, kes seda meeskonda toetab. Mis juhtub, kui meeskonnaliikme tegevusel pole tulemusi? Meeskond ei toimi nii hästi kui võiks, täpselt samuti nagu perekond ei toimi vajalikul tasemel, kui kõik liikmed ei panusta positiivsel ja tulemusrikkal moel selle toimimisse.
Lapsed tahavad olla oma perekondliku võistkonna olulised liikmed. Nad ootavad „treeneritelt“, et need õpetaksid, kuidas seda saavutada. Kahjuks ebaõnnestub treeneritel see töö, sest nad ei suuda pakkuda lastele õpetust, mida need vajavad, et mõista, mida neilt oodatakse ning kuidas nad peaksid käituma ja end ülal pidama, et perekond saaks sujuvalt ja õnnelikult toimida.
Kui vanemad ei käitu juhi kombel, siis valdab lapsi nende väikeses maailmas ebakindlus. Kui nad võivad ema ja isa käsutada, siis kellelt peaksid nad ootama õpetust ja kaitset? Lapsed teavad, et nad ei suuda perekonnas võtta endale juhtivat rolli. Kui neil pole selliseid vanemaid, kes seaksid neile piire ja õpetaksid, kuidas käituda, siis muutuvad lapsed haavatavaks ja ebakindlaks. Lapsevanemad, kes on tõeliselt head juhid, või – spordimetafoori kasutades – head treenerid, on laste jaoks positiivse käitumise mudeliteks. Nad kehtestavad standardi, mille kohaselt perekond käitub, ning selleks ei kasuta nad robustset jõudu ega suurt kogu, vaid koostööd, oma panust ja lugupidamist kõigi pereliikmete vastu. Need vanemad mõistavad, et kui lapsed saavad olla kasulikud, siis on