Hea oli, et tema printsess teada ei saanud, et nüüd läks kitse pärast jamaks. Printsess nuttis kuulihaavaga ilusa looma pärast, keeldus seda küpsetamast ja söömast. Mis polnud midagi haruldast. Ta poleks küpsetanud ka näotut-nimetut poepõrsast. Aga selle kitsega jah oli algusest saadik üks…
Või siiski mitte kitsega?
Toivo jäi kimbatuses ootama, taibates, et midagi hoopis muud on viltu.
Mõni õde jamasse sattunud?
Ega me ju ei tea, millega täpselt meie lähedased tegelevad. Äkki mingi salaviin või kanep või. Ei saa päriselt kelleski kindel olla. Kõigil mitu last. Kust sa saad või mis sa sööd. Pakutakse võimalust – äkki müüd ja kasvatadki? Mida kõike me tegelikult oma laste ja kallite toitmiseks teha võime…
Ei, Toivo ise oli tegelikult kah korduvalt mõelnud, et võtaks mingi tasuva äri külge, sest kõik see ehitamine ja põllutööd, lehmalüps ja sigade talitamine, kanamunade otsimine ja puude tegemine ja pesu pesemine ja toidukeetmine ajas ausalt öeldes hulluks. Nõrgaks. Kuidas nüüd väljendudagi. Sellest rattast ei saanud enam välja. See karussell ei viinud kuhugi, sest karussell pole rong ega ammugi mitte lennuk. Kõik pudenes ja lagunes teisest otsast, nii et polnudki enam mõtet. Kui keegi tema õdedest oli piraatplaate või salasigarette parseldanud või mida iganes – ta sai aru, sest tal endal oli nii peenike pihus, et ta ei söandanud selle nõiaringi peale isegi mõelda mitte.
Andres ja Rita vaatasid vissis nägudega teineteisele otsa, lootes, et teine hakkab rääkima. Ülesanne oli õõvastav. Mõlemad nägid, millises hädas ja jamas see turd ja tubli mees nagunii oli – ja nüüd siis selline kabelimats ka veel…
Pärast painavat ja pinevat vaikust alustasid paarilised ühe korraga: «Me tulime…»
Korraga jäid nad ka vait.
Oi häda, milline ülesanne.
Rita jooksis õhust tühjaks.
Andres kui mees pani edasi, pilk kaeblikult aknast väljas: «Peame teile kahjuks teatama, et teie naine on täna öösel mõrvatud.»
Toivo vahtis sõnumitoojaid tuimalt.
Need mängud ei lõppenudki kunagi või?
Kui võõras naine siia tuli, kästi tema kallal põrkida, et saade huvitavam saaks. Lausa tüli norima sunniti. Ehkki see polnud üldse Toivo stiil. Ja nüüd oli täiesti kindlasti ikka veel mingi provokatsioon käsil. Umbes et elu pärast naistevahetust. Et kuidas külatola reageerib, kui mingid mängu-mendid sellise teatega tulevad. See viskas juba üle. Toivo ei tahtnud enam mängida. Tsurr, uka-uka, mina prii! Palun välja!
Rita vaatas Toivole silma.
See ei olnud mänglev teleinimese pilk. Polnud lepinguline suletud silmavaade ega palgaline mask. Siiras kahjutunne ja kaasaelamine oli selles noore naise pruunis pilgus.
Polnudki mäng?
«Linda on mõrvatud?»
Västrik ja Leidpalu ei seganud uudisega kohanemist. Nad ootasid ära, kuni teave kõik võimalikud refleksikaared ära läbib.
Mõrvatud.
Siis ollakse surnud, kui ollakse mõrvatud…
Hakkas kohale jõudma.
Toivo vaatas aknast lapsi, kellel õnnestus järgmine rumm puid riidast ümber kantida – ja kumbki ei jäänud õnneks halu-kaskaadi alla.
«Kuidas?»
Rita ohkas nagu sunnitööline, kes loeb sekundeid pääsemiseni.
«Ta leiti täna hommikul Paide maantee äärest Soo bussipeatuse lähedalt.»
Toivo naeratas ikka veel tobedalt.
Linda?
Metskits?
Kanepikasvandus?
Kõik oli segamini. Vaikus kestis. Mendid ohkasid.
Toivo hakkas tardumusest välja tulema. Mis andis end tunda nagu hamba tuimestuse möödudes selguv tõsiasi, et dentist on otse juurekanalisse puurinud. Tere tulemast tegelikku ellu…
«Te räägite ikka tõsiselt? Ei räägi. See on jälle mingi tõsielunali.»
Rita ohkas jällegi: «Kahjuks on see siiski päriselt nii.»
Pots.
Nii suur ja raske pisar ütles sajagrammise jõuga, kui väga see mees oma eblakat naist armastab.
Armastas.
Toivo istus heitunult tooliservale, otsekui oleksid kõik olmelised oskused ta hüljanud. Kuidas istu ja astu? Ta võttis suure õlise ja mullase kämblaga mütsi peast ja surus selle vastu nägu.
Rita silmitses mornilt neid krobelisi paakunud sõrmi ja aimas, kui vähe osavust ja hellust neis räsitud juurikates sai teatud situatsioonides olla. Niisuguseid mõtteid pole ilus mõelda. Kui mehe õlad hakkavad su mõõtvate silmade ees kramplikult vappuma.
Kui lapsed ajavad õuel kilgates kukke taga. Siis ei mõelda, milline koba see mees võib voodis olla. Kui ta voodini üldse ärkvel olles jõuab. Ilmselt enamasti vangub ta voodisse juba magades.
Voh ja siis mõtlevadki naised endale meelelahutuseks ja lohutuseks igasugused tõsielukad välja. Ju sealt ka mingi münt pudeneb. Mõtlevad välja ja panevad minema, korraldavad segaduse ja sigaduse nagu antud juhul – ja jätavad lapsed orbudeks ning mehe leseks.
Mis on eriti rafineeritud reetmise vorm. Ka siis, kui mehel on lõputust tööst sellised tuimad ja juhmistunud sõrmed. Siis eriti.
Toivo ägas: «See on see «Naistevahetus»! Ma teadsin, et midagi juhtub! Lisaks sellele, mis juba nagunii juhtus. Las juhtus, ma lepin sellega. Mis siis, et kogu Eesti rahvas nägi, mis juhtus. Aga pärast seda oli ta nagu ära vahetatud! Ta polnud kuigi tugevate närvidega ka enne, aga siis läks asi päris hukka…
See ei ole siis jälle mingi mäng, intriig, provokatsioon…»
Rita astus mehe juurde ja patsutas teda pehmelt õlale.
Niisuguse malbe puudutusega tuuakse šokis inimene tasakesi reaalsusse.
Rita ütles tasakesi: «Palun võtke end kokku. Me peame teile mõned küsimused esitama…»
Toivo habises: «Ma ei saa ennast kokku võtta. Sest ma ei ole laiali. Mina olen ju kogu aeg siin. Linda on ära – siin olles ka ikka ja aina ära. Kusagil pilvedes… See ei ole võimalik. Ta pole vist minuga väga õnnelik. Aga kes siin ilmas ikka nii väga õnnelik on?! Tuleb ju elada. Meil on lapsed, kuidas nad nüüd… Mida ma nüüd tegema pean? Ma ei tea, mis saab…»
Rita hoidis mehe soonelisest õlast kinni. Et teda reaalsuses hoida ja samas lohutada. Andres pöördus ära. Paha vaadata. See mees ju ei kujutanud ette, kuidas siis oleks olnud, kui naine oleks elus olnud ja temast järjest rohkem tüdinema hakanud. Mismoodi siis oleks olnud, kui kunstlillega neiukese õnnelikolematus oleks süvenenud ja meest veel sügavamalt uuristanud ja hävitanud.
Andres mõtles, et õigupoolest pääses mees päris paljust, ja hakkas kööki üle vaatama. Ta vaatas mõtlikult musti nõusid, pliidi kohal rippuvaid lasteriideid. Mingil hetkel pidi siin elu edasi minema. Nüüd alles elu siin edenema hakata võiski. Mõtles Andres. Kuni naine siin ringi litutas, ei saanud ka mees endale tunnistada, et on kõigis oma ettevõtmistes üksi. Nüüd sai.
Aga Rita lohutas teda ikka veel. Andresele ei meeldinud sellised viljatud sentimendid. Ta avas ühe kapi ukse ja märkas seal jahipadruneid.
Toivo märkas, et teine mees märkas.
Ah, mis sellest nüüd enam…
Toivo tuli maa peale tagasi rohkem Västriku pilgu kui patsutava Rita püüdluste peale. Rita istus tema kõrval nagu halastajaõde. Andres seisis eemal, püüdes mitte kuidagi ega millegagi paaridaamist jälle üle sõita. Kes seda säutsumist