Andres pani klapid pähe. Ta tulistas ebakorrapäraste vahedega – ilmselt märklauale kui niisugusele küll pihta, ent ta aimas juba, milliste tulemustega plakatid lasketiiru tagumisest põhjast nende juurde sõidavad…
Ka Rita ümaral plikanäol oli maitsev eelaimus, kui ta muigas: «Nagu Kalašnikovist.»
Paarimehed-naised vajutasid korraga lülitile ning märklauad sõitsid nende poole. Kumbki haaras oma märklehe. Rita nägi juba eemalt, et tema tabamused ümbritsesid keskset südamikku nagu lille õielehed südamikku. Andrese kujund oli tabav.
Paraku ei saanud mees oma tabava kujundi üle rõõmu tunda, sest see, mida ta märklaua paberi peal nägi, sundis ta selga pöörama ja põrnitsema kehaga varjatud paberilt tulemusi, mis olid paraku pigem tagajärjed. Südamikus ei ühtki tabamust – ja üks lask kogunisti paberistki kuhugi mööda ära kadunud.
Andrese kergenduseks helises Rita telefon just hetkel, mil võis karta, et ta küsib paarilise punkte näha.
Rita keskendus telefonile nii, nagu oli enne keskendunud püstolile – ei mingit killustumist ega pihustumist.
«Kuulen… selge… hakkame kohe tulema…»
Rita kirjutas oma märklehe alla nurka allkirja ja jättis selle lasketiiru lauale.
«Lähme! Meil on mõrv,» ütles ta lakooniliselt.
Andres murdis oma märklaua üliväga väikeseks nusaraks kokku ja toppis masendunult tasku. Kes siin kellest üle sõidab? Kes keda diskrimineerib? Leidpalu ei suvatsenud enne tiirust väljumist Andresele isegi öelda, mis mõrv ja kes ja mis värk. Uhke. Enesekindel.
Ja ilus ka, sunnik.
See teine ka.
Endiselt ilus.
Endises asendis.
Muidugi, kuhu ta nii väga minna saigi.
Kaunis mõrvatu lamas nii, nagu ta meist sinna jäi. Silmad paokil – ja kumalane pahuralt kunstlille sees sumisemas. Soe suvine putukas umises ühe tehisliku õielehe vahelt teise vahele, sülitas ja lendas minema. Sai aru, et võlts värk. Erinevalt inimestest. Inimesed ehivad end võltsiga ning jäävad selle võltsi külge ka liimile. Kuni ongi õnnetus käes.
Ka Dusja oli üsna endises asendis. Ta oli politsei kutsunud. Ning tal kui laiba leidjal oli ühest küljest justkui kohustus tunnistus anda. Teisalt oli tal tekkinud ka iseäralik omaniku ja osaduse tunne. Ta mõtles küll lehma pakatamiseni pungil udara peale, mis mamotškat hüüdis, ent sündmus oli ometi nii tähtis, et lehm võis veel pool tundi oodata.
Sündmus oli olemas ja tõeline.
Oma kena korpulentsi kehitav Dusja mõtles lokke sättides, mis pagana eestikeelne sõna see nüüd ometi selle naise kohta käis, kes siin liiga lühikeses seelikus ja kunstlillega lamas. Ilus. Ehkki lillega harmoneeruv verenire oimukohal oli kahtlemata kaheldava iluga. Laine… Leida… Luule… Leili… Jumal küll, hommikul just oli jutuks.
Ümberringi askeldasid kriminalistid. Kui kaunist surnukeha pildistati, siis Dusja kehitas vaistlikult oma kleiti. See oli nagu televiisoris. Liiga huvitav, et olla päris, kuidas politseikirjadega kilelint ümber verenirega kaunitari veeti. Politseilint oli pakendis, pakendile oli kirjutatud Estiko ning see meenutas Dusjale noorust. Enne Pärnumaale kolimist olid nad isaga Tartus elanud. Isa oli sõjaväelennuväljal ja ema töötas kammivabrikus. Postkasti-nimelises sõjatööstuses ema töötada ei tahtnud. Oli kammivabrikus. Ja see oligi nüüd seesama Estiko, mis tootis nii politseile kilelindi kui Dusja koju kasvuhoonekile. Kammivabrik tootis Dusja vanemate lahutuse, sest ema leidis vist kavaleri. Vist. Tollal niisugustest asjadest ei räägitud. Tehti. Vaikselt.
Kujundati elukäike ilma seriaalide ja realititeta. Mis tõsielukaid sul vaja on, kui oma elus juhtub ja toimub.
Nüüd on oma elud säästurežiimil. Elud käivad televiisoris.
Kui nad just surnult bussipeatuse taga sinililledes ei leba.
Televiisorist välja kukkuv elu saab surma.
Andres ja Rita kuulsid kohale jõudes Dusjalt kohe just seda tähelepanekut. Et ainus ohutu elu ongi tänapäeval televiisoris. Kõik, mis satub helendavast kastist välja, muutub kohe ohtlikuks – koondatakse või lausa tapetakse ära. Västrikul ja Leidpalul oli päris hea meel, et tunnistaja sündmuspaigal osutus nii jutukaks emandaks.
Ta tegi nende töö lihtsaks, täitis piinlikud pausid nende omavahelises suhtes, mille üks asitõend oli pisikeseks kägardatuna Västriku teksataskus, ning üldse muutis kogu olukorra paradoksaalselt rõõmsaks ja eluterveks.
«Te tulite öisest vahetusest?» küsis Andres teksataskut triikides.
Kui suur paberileht pesumasinasse minevasse taskusse ununeb, saab sellest helbeid levitav kägar. Mustad sokid ja T-särgid on sel juhul kõik hukas. Pole vaja. Ka siis pole vaja, kui Katsi enam tema elus kädistamas pole – siis veel eriti. Oma särgid ja sokid ju.
Naine hingeldas õhinal: «Jah. Ma töötan Sindis, õmblustsehhis. Meil lõpeb vahetus kell viis. Olin just koju minemas, kui…»
Andres ei tahtnud kuulda üksikasju hõõruvatest kingadest ega pissihädast, mis võis selle tiheda tädi bussipeatuse tagusele lilleväljale ajada. Ta pistis vahele: «Elate siin lähedal?»
Naine vastas rõõmuga: «Kahe kilomeetri kaugusel… siit läbi metsa.»
Rita lootis imet: «Püüdke meelde tuletada, kui bussist maha tulite, kas midagi kahtlast ei märganud? Mingit autot kusagil seismas, inimesi?»
Dusja mõistis, millele see nääpsakas devuška viitab – et mõrtsukas võis veel kusagil lähedal olla, kui tema pahaaimamatult oma kohukeste ja Bingo piletiga siin jahmerdas. Ohkis ja pillas ja korjas ja helistas ja… Armas taevas, võis olla muidugi! Aga tema ei näinud õnneks midagi. Tänu jumalale. Saab ikka öösel rahulikult magada.
«Ei. Kõik oli rahulik. Ma käin siit igal hommikul läbi – nüüd ei julge enam üksi tullagi, pean vist paluma kedagi vastu tulla…»
Keda, Dusjakene?
Kumb sinu sigadest või ehk tänavune vasikas või kass – kes neist sinule vastu hakkab tulema?
Rita proovis: «Ega te tapetut ei tunne?»
Dusja mõtles, et tegelikult ei tunne ta ühtki arvestatavat meest. Õieti ei tunnegi mehi, kellele võiks loota. Ta oli paaril viimasel aastal ainult naistega suhelnud. Naistega suhtlemine oli lihtne ja loomulik ja ei tekitanud asjatuid pingeid ega kahtlustusi. Ja nüüd avastas ta, et kogu tutvuskonna peale oleks ikkagi võinud endale mõne mehe tekitada või jätta.
Ainult naised.
Õmblustsehhis ja poes, turul ja külas – aina naised. Kui see vanapoiss välja arvata, kes temalt liitrikaupa piima võttis. Aga see oli kah rohkem keradega tädi. Toobine sihuke.
«Ei tunne,» ajas Dusja silmad pärani. Komme oli selline. Polnud ei küsimusel ega silmadel viga midagi – ta ajaski alati silmad pärani, kui keskendus. «See tähendab, et mitte isiklikult, aga teleka kaudu ikka teadsin. Tema mind muidugi mitte. Mina teda. Niipidi ikka jah. Me just tööl naistega rääkisime temast…»
Andres imestas: «Oot-oot – mis see tähendab, et tunnete teleka kaudu? Kas ta on näitleja või prominent või saatejuht või?»
Västrik polnud eriline telekavaataja.
Viimasel ajal unustas end Discoveryt ja Eurosporti põrnitsema. Aga ta ei näinud ka neid saateid õieti. Vahtis, aga uneles oma mõtetes. Ehkki seal polnud midagi ülearu rõõmustavat. Need lihtsalt olid intensiivsemad kui telekanalid.
Dusja üllatus, et keegi võib mitte tunda kaunitari, kellest oli viimastel nädalatel nii palju räägitud. Et perelõhkuja ja rongaema ja lits ja mis need inimesed kõik ütlesid.
«No see on ju Linda – oi, nimi tuli meelde!