Miks? Reetur…»

      Gunnar jättis ebaõiglase reeturi kuulmata. Mis sa tüdrukust ikka tahad. Väike naine. Ilus ja magus. Ta manitses – kusjuures tundus sel hetkel isegi mitte Rita isana, vaid suisa vanaisana: «Aga aknast tõmbab tuul ja su selg…»

      Västrik nägi ilmselgelt, et Rita polnud sellesse kogukasse kummipuuvanasse isegi mitte armunud. Mis siin armastusest rääkida. Väikelinna vääriliste kosilaste valimik oli kesine: kui mõne leiad, haara kinni – ja nii oligi täiesti külmalt ja kaalutletult sooritamisel tõsine diil. Süda ja suguelundid kaubalis-rahalistesse suhetesse. Olgu olla. Terve selg ja pontsakas titt. Ja asi mutt. Hirmus!

      Rita, tajudes Andrese iroonilist pilku, ent mõistmata selle sügavamaid tagamaid, vaatas oma kihlatut kurjalt. Kui su väljavalitu juba enne pulmi sulle vastumeelsust ja piinlikkust tekitab, vali siis ometi uuesti. Vali… keegi teine, noh.

      Rita läks täiesti ebaarmunult puhvi ja särtsu, millest Gunnar loomulikult ilmselgelt muhvigi aru ei saanud. Naised!

      «Kas ma palusin sind? Miks sa tahad alati asju minu eest otsustada? Sa ei saa mulle kogu maailma ette ja kätte ära osta. Jäta mulle kah mingit otsustusvõimalust. Mulle meeldib akna all – mul on muuseas klaustrofoobia ja ma lähen seal nurgas täiega pöördesse, ja me tõstame nüüd need kuramuse lauad tagasi.»

      Vanaisa Gunnar – huvitav, kuidas on tal lood öise kempsuukse kulutamisega? – kõmistas midagi sellest, et väikesed ilusad tüdrukud ei tohi vanduda.

      Rita võttis selle õlise epistli ajal lauaservast kinni ja mööbeldas selle koos sõnatult appi tulnud Västrikuga endisele kohale.

      Sel vaikival hetkel need kaks vist tegelikult sõpradeks saidki.

      Gunnar naeratas Andresele, ilma et oleks üldse midagi märganud või taibanud: «Muidugi jääb mu pakkumine jõusse. Pool aastat tasuta kohvi. See polnud sinu süü.»

      Ja miski polnud neist kellegi elus enam endine. Aga nad ei teadnud seda. Nagu ikka.

      Rita muigas. Vaatas hindavalt palmi ja nagu kogu seltskonnakroonikat jälgivale Eestile tõi see ka talle meelde keskerakondliku pealinna botaanikaaia blondi vapilooma, kes rääkis taimede asemel sõjakalt oma rinnaümbermõõdust..

      Rita nipsas: «Aitäh palmi eest, sa poleks pidanud sellist suurt tooma.»

      Andres mõtles, et plika ise poleks pidanud sellist ambaali valima, kellel kõik suur peab olema. Kuu aega Mehhikos pulmareisil, samal ajal kui teised korjavad Setumaal pohli.

      Gunnar kudrutas õõnsa romantismi kitšilikemate klišeedega: «Mõtlesin, et siis saad juba praegu ette kujutada meie pulmareisi. Ega sa ei unustanud, me pidime täna kontserdimajja minema?»

      See kestis sekundi murdosa.

      Kontserdimaja – see tähendas süvamuusikat ja kanget kostüümi. Gunnari käevangu ja jäiku kummardusi. Oi…

      Ritale meenus ülesanne striitreisserid kinni nabida ja valve alla panna. Ta ei pidanud end vabaks nihverdama klassikalise peavalu ega päevade või paha tujuga. Tema, veetlev võmmitar, sai pugeda pättide ja partneri taha. Esimene missioon. Vastastikune sissetöötamine – nii ülev ja oluline…Et naeratust varjata, hammustas Rita valulikult huulde: «Just täna ma ei saa…»

      Gunnar ei mõiganud mõhkugi. Et asi pole töös, vaid milleski olemuslikumas. Piiga alateadlik ellujäämisinstinkt käskis tal karjudes põgeneda. Soliidse inimesena üritas ta lihtsalt vargsi minema hiilida.

      Gunnar oigas: «Jälle? See on vist juba viies kord selle kuu jooksul, kus sul õhtuse kultuurielamuse asemel midagi ette tuleb.»

      Või sinu asemel, aimas Andres seda, mida ei tunnistanud veel Rita ega märganud Gunnar.

      Rita embas oma kappi. Sektsioonkappi. Oli ikka mehemürram küll.

      Rita kudrutas kohusetundliku nunnususega: «Vabandust. Me peame täna öösel streetracer’itel silma peal hoidma…»

      Linnaomaniku olemisviisidesse üksindus ja isesus ei kuulunud. Kõik pidi olema nagu teistel, aga parem. Rita oli naine. Nagu teistel. Aga parem. Mees hädaldas: «Pean jälle nagu tola üksi istuma…»

      Andres mõtles, et tola peabki nagu tola istuma.

      Rita soovitas asjalikult: «Võta Meeli kaasa. Ma helistan talle. Tal on alati õhtuti aega.»

      Andres mõtles, et see kõlas nüüd küll selle kellegi Meeli suhtes, nagu ta oleks koerakene. Võta kaasa. Veel vähemgi kui koerake – sall või vihmavari.

      Gunnar vastas Andrese vaikivale tähelepanekule: «…sest ta on vanatüdruk.»

      Rita sai olla õnnestavalt suuremeelne: «Mis vanatüdruk! Ta on ainult 32aastane… Väga ilusasti hoolitsetud ja jõukalt riides ka. Kuidas siis jääb – helistan?»

      Nagu sugulooma parseldaks, imestas Andres. Ilusti hoolitsetud – järelikult tahab mehele. Kui tahab mehele, siis saab ka heaks naiseks…Västrik adus oma ürgse arukusega, et Rita kupeldab Gunnarile kedagi Meelit. Ta suisa sunnib künnihärga uuele vaole. Ise kindlasti teades, et kõik see seltskonnaajakirjandus on ju suvel Pärnus. Kus mujal.