Ta viskas mündi mornilt muheledes õhku ja see kukkus talle peo peale. Västrik kärtsatas mündi lauale.
Münt oli Västrikule mänginud soomekeelset kulli.
Rita hõiskas: «Minu võit! Õiglus pääses ükski kord võidule!»
Ole siis emm, kui tahad, jonnis Västrik.
Rita mööbeldas õnnelikult kui väike plika koos mossis Andresega oma laua, riiuli ja tooli akna alla. Andrese mööbel läks ta enese vastumeelsel jõul teise seina.
Rita kehitas rahulolevalt patsi: «Ma lähen ja tellin nüüd kardinad ära, sinu hooleks jääb praht ära pühkida. Vaata, et sa vahepeal pahandusi ei tee!»
Kardinad!
Politseitöötaja – ja kardinad. Nõme. Öäk. Tuleb tagasi ja vigiseb kindlasti, kes-kes-on-minu-toolikesel-istunud!
Andres istus vastumeelselt oma laua peale. Põnts. Tahan ja istun. Nii mees olen. «Kurradi naisõõõõõd!» tegi Andres Üllar Jörbergi häält.
«Kuidas palun?» küsiti ukse vahelt sellise paksukurgu-häälega, mille tõttu vanaema oli väikese Västriku arsti juurde viinud. Arst oli Andu kinni sidunud ja tangidega, ilma igasuguse tuimestuseta, tal ninaneelust polüübid välja tirinud.
Alati, kui Västrik kuulis sõna adenoidid või kuulis sihukest sumbunud neeluga undamist, tuli talle see hetk meelde. Kärr-lurts – ja kohutav valu. Ja veri. Ja pahandav arst. Ja süüdlaslikult veekalkvel silmadega vanaema…
Sisse astus esinduslikus ülikonnas, prillidega ja väga klanitud olemisega härrasmees.
Õigemini selline mees, kes on kusagil Änkkülas sündinud, end linna heidelnud ja salgab-varjab ihust-hingest, et ta üldse kunagi linnast väljagi on sattunud.
TM, mõtles Västrik endamisi.
Mitte transtsendentaalne meditatsioon – lihtsalt tõusik-mats.
TMil oli süles suur toapalm.
See täitis kogu kabineti, nagu ilmselt ta mersujeep mendimaja parklagi praegu ummistas.
Mees vankus palmi oma mine-persse-ülikonnast vaevaliselt eemal hoides ringi ning ägises: «Kus Rita laud on?»
Sool haavale, aitäh.
Andres osutas peaga Rita laua suunas. Mees tümpsatas palmi Rita laua kõrvale. Keeras, kohendas ja sättis taime, mis oleks tundnud ennast palju paremini Tallinna botaanikaaias Liis Lassi turundustöö kütkes kui tolle TMi snoobipintsaku hinnalises haardes. Oleks palm seda teadnud, poleks hommikul ärganudki.
Otsekui hiidtaime hädakarjet kuuldes võttis künnivaolt linnakividele eksinud härg taskust veepritsi ja vihmutas ehmunud palmi üle. Andres vahtis toda tulnukat hämmastusega. Mees marssis oma raske sammu tärinal pooltühjadel kapiriiulitel tasselusikaid tilistades Andrese ette. Ulatas käe.
Loomulikult klotser. Ainumõeldavalt. Kareda servaga nõme klotser.
«Gunnar Särg.»
Mida oligi arvata. Tema siis selle patsiga tüütuse kihlatu oligi. Gunn. Küprok-karpide külvimeister. Linnaomanik.
«Andres Västrik.»
Küll võib oma enese nimi mõnikord kaunina kõlada.
Gunnar küsis kõri kõmistades, enda meelest ilmselt sugestiivse bassihäälega: «Teie hakkategi Ritaga koos tööle?»
«Kahjuks küll.»
Kui vennale on maadligi juured nii ehedalt näkku kirjutatud, ei peenutse siin midagi, tead.
Gunnar ei kuulanud.
«Rita rääkis jah, et tal saab olema uus partner… Naljakas sõna, eks, heh-heh-heeeeeh!» oli Gunn vaimukas ka. «Muuseas, ma töötan siin lähedal. Kinnisvarabüroo «Särg & Juurmann», oled kuulnud, eks tead. Sulle kah teadmiseks – nii kui endal või sõpsidel siin linnas korteriga probleeme on, kohe muudkui aga meie poole, vutt-vutt-vutt, eks tead.»
Ikka muidugi, tulge meie boksi ja ostke meie kaupu. Kaup on pappkarp, mille uksed-aknad ilmselt juba praegu siin linnas kihutavad striitreisserid loksuvatest mulkudest välja lennutavad. Kindlasti peaks korralikust puumajast pärinev Västrik Gunnilt sellise saasta ostma. Siis saaks Gunn oma isiklikule disainerile, psühholoogile, stilistile ja aednikule palka maksta.
Vaene Rita – põgeneeevabalaps, mõtles Andres. Äsjane tüli koha eest päikese all polnud siiski nii massiivset karistust väärt.
«Ja muidugi kutsun sind koos su naisega pulma,» kõlgutas Gunn Västriku nina ees boonust. Opeli võtmed sellele, kes ostab endale reisi kuu peale. «Me abiellume Ritaga sügisel.»
Nii nunnu.
«Soovin õnne,» jäi Andres põrnitsema võõra mehe nina. Mida see gruusia rahvatarkus ütleski – mis vitriinis, see magasiinis. Oli see ikka Ritale sobiv partii? Oli see ikka Västriku asi?
Gunnar põrnitses nüüd vaheldumisi Rita ja Västriku kohti. Mitte nii, nagu naised mõõdavad meest. Teate küll – mehel on nägu kinni kaetud ja naised rannas arutavad: pole meie maja, pole meie tänava, pole üldse meie linnagi mees!
Isikliku advokaadi ja autojuhiga Gunn mõõtis Andrest hoopis sellise pilguga, et olgu tal seal, mis tal on – vales kohas istub ta sellega, mis tal on.
Gunnar kõmistas meloodiliselt: «Muide, see koht ei sobi minu Ritale üldse. Kas sa ära ei taha vahetada?»
Oi uskumatut õnne! Miks see koht siis Gunnari isiklikule menditarile ei meeldi? Andres nägi rõõmu varjamisega päris ränka vaeva. Filmi terminaatoritel on plekist näod. Temale kippus vägisi naeratus hambusse.
Ta nautis mängu ilu: «Ega ikka ei taha küll.»
Gunnar hakkas äri ajama nagu geneetiline potisetu: «Aga kui ma seda protsessi veidi stimuleerin?»
Andres irvitas mõttes Gunnari võõrsõnade üle, mis teda sugugi vähem laadakaupmehena ei näidanud: «Pakud politseinikule altkäemaksu või?»
Gunnar kõmises läbi hingamisteede paksendite: «Mis sa nüüd! Sponsorlus! Meie edukas kinnisvarabüroo on harjunud meeldivaid koostööpartnereid spondeerima. «Särg ja Juurmann» omab siin tänavanurgal kondiitriäri. Ütleme… tasuta kohv poole aasta jooksul?»
Särg ja Juurmann omavad üsna kindlasti ka Balkanil ja Bulgaarias, Marbellas ja Ukrainas mõnd kohvipoodi. Paluks seal ka pool aastat tasuta kohvi. Koos kohvile viimisega Eestist, podises Andrese sisemine mehike.
Välimine mehike mõnitas linnaomanikku märkamatult: «Hea küll, aastane kohv ehk lepitab. Kuigi just see koht meeldis mulle hullupööra…»
Gunnar seletas, miks temale kuuluv osa Pärnu politseinikest peab just tema otsustatud kohal istuma: «Asi on selles, et temakesel võib siin tuul selja läbi tõmmata. Siis ei pruugi ma oma Ritalt järglasi saada. Ma olen ise kah kabinetitöötaja – tean neid hädasid.»
Aga väljendud nagu seakasvataja, kes arutab oma emise pidamistingimuste teemadel.
Andres valis linnamehelikuma brutaalse tasandi: «Jah, kui pruudi selg haigeks jääb, on pulmareisil ikka jama küll.»
Andres naeris, Gunnar jäi… ee… tagasihoidlikuks.
Ju tal olid selle tulevase pulmaööga mingid kolmandad ja neljandad salamured, mistõttu niisuguse nivoo nööge ei tundunud naljakas.
Mehed mööbeldasid nohinal lauad ümber.
Ja sealt ta tuligi! Rita. Patsiga piigal oli kaenlas kolm magusat maastikupilti – armas aeg, kas maksumaksja peab need kinni maksma? Ja kardinapakk. Siuh-viuh valmis tehtud ja üle antud. Pole siin jorutada, linnakeses on teine kardinapood veel, klient võib sinna minna.
Rita tardus oma kardinate ja maalidega. Ei või olla. Seda ei saa lihtsalt olla.
Kes-kes