„Ei arva,” rahustaski teda Greta, „elus juhtub nii palju arusaamatusi. Kuid usu, mu kallis, nüüd, kui Helve juba ise ema on, mõistab ta sind varsti hoopis teisiti.”
„Arvad?” Greta sõnad täitsid Meeri südame suure lootusega. Ta tahtis ka õele sedasama anda.
„Loodame, et ka Lehti saab varsti beebi ja siis muutub temagi!”
„Praegu ta veel ei oota last. Ma küsisin Lehti käest otse, miks tal veel last ei ole, ja tema vastas lihtsalt, et nad ei taha. Ta poleks nagu üldse minu tütar, mina olen alati lapsi tahtnud ja minu meelest on see iga naise püha kohus. Ja siis ma, tobe, pärisin veel ja usutlesin, et järsku on tal mingi viga küljes ja ta ei saagi sünnitada, see oleks ju traagika, kuid annaks ehk ravida. Tema aga pahandas minu peale ja paistis, et ei taha sellest minuga rääkida. Aga, Meeri, ma olen siiski tema ema ja igatsen kohe nii väga lastelaste järele! Kolmest tütrest on mul ainult üks jäänud ja seegi nagu libiseb mu käte vahelt välja. Ehk tooksid lapselapsed ka mu tütre mulle tagasi.”
„Talle võib-olla ei meeldinud, et hakkasid liialt tema isiklikku ellu tungima, pealegi on ta kaua ilma emata elama pidanud.”
„Arvad sa? Eks ma püüa siis tagasihoidlikum olla. Kuid olen ju ikkagi tema lihane ema ja lootsin, et ta räägib mulle kõik nagu vanastigi. Ja arvasin, et saan talle ise kah kõik ära rääkida, nii nagu praegu sinule oma südant puistan. Kuid eksisin. Ainult sina oled mulle nii lähedane, et ei häbene midagi tunnistada.”
„Sina mulle ka. Oled ikka minu armsaim õde olnud,” sosistas Meeri Gretale kõrva, et teine õde teise tuppa seda ära ei kuuleks. Ja rääkis: „Kui mina olen Lehtiga kohtunud – alati juhuslikult, sest meil ta pole enam käinud ega mind sinna kutsunud –, siis on ta väga armastusväärne. Ainult…”
„Mis siis?”
„Me olime Allaga omal ajal veidi solvunud, et ta meid oma pulma ei kutsunud.”
„Ta vist ei pidanudki,” tekkis Gretas kohe kaitsereaktsioon, „tänapäeval enamus ei laulata ja siis ei peeta ka pulmi.”
„Laulatust muidugi polnud, tema mees on ju kommunist. Kuid pärast registreerimist olevat ikka suured pulmad ära peetud. Alla üks tuttav oli isegi pulmas. Ainult meid ei kutsutud. Tähendab, meie sugulastest mitte kedagi.”
„Ah nii, see on mulle uudiseks.”
„Ei hakanud sulle sinna ju kõigest kirjutama. Mõtlesime, et Lehti kirjutab oma elust ise.”
„Tead, Meeri, ma sain selle aja jooksul temalt seitse kirja. Iga kahe aasta jooksul üks. Ma lohutasin ennast, et küllap mõni läks kaduma. Kes teab…”
„Seda võib muidugi kirjutada tema mehe arvele ja veelgi õigem, et mehe ema arvele, see on suur kommu ja mõjukas naine, olevat juba eesti ajal põranda all tegelenud. Aga kas poeg kah veendunud kommunist on, seda täpselt ei tea, ehk on ema mõju all või läks parteisse karjääri pärast. Paljud teevad seda praegu, mis parata…”
„Mina vaatan siiski teisiti, pole vajagi mingit kõrget kohta sellel võltsajal, tuleb elada väikselt ja oodata, kuni ajad muutuvad. Muide, ma tahan ise kah tööle minna!”
„Mida sa teha tahaksid?”
„Ei teagi õieti. Arvan, et kuskile kauplusse müüjaks. Seda tööd tegin ju vanastigi isa äris. Ja Alla ütles, et küllap Lehti mees soovitab mind kuskile. Temale need ärid just alluvadki.”
„Eks peame natuke aru. Tööpuudust siin riigis ju pole. Sa võiksid nüüd oma aastate poolest juba pensionilegi jääda.”
„Jah, aastatega küll, kuid tööstaaži mul ju pole. Kuid ega ma tahakski kodus konutada. Juba nüüdki on igavaks läinud,” muigas Greta. „Jumal tänatud, et olen terve ja saan töötada.”
„Ära uisapäisa veel kuskile mine. Vaatame nüüd kõik ja hoiame silmad lahti, et leiaksid endale mingit meelepärast ja sobilikku tööd,” soovitas Meeri ja haigutas siis, suu lahti, nii ebainimlikult. „Kuule, õeke, poeme õige tuttu.”
IV
Greta ja Alla kõndisid mööda iidset kastanialleed. Kõrged puukroonid toetasid oma vanu päid vastamisi ja nende alt läbi sammudes tundus südapäevalgi hämar.
„Kõik on siin vana,” tähendas Greta, kui nad olid mõisahoone ette jõudnud, „park, puud, hooned ja ka selle maja praegused elanikud.” See kõik tekitas nukrust.
„See on ju hea, et Eestis ikka mitmed mõisahooned veel hävitamata on,” leidis Alla, „kohe näed, kui hästi see vanadekoduks kohandatud on!”
Õed sisenesid.
Suures ja avaras vestibüülis vooris parajasti vanakesi söökla poole, kõigil emailkruus pihus.
Akna all seisva kirjutuslaua tagant tõusis valges kitlis töötaja ja kõnetas külalisi: „Praegu algab söögiaeg. Olge nii kenad ja oodake veidi eemal, muidu häirib see meie elanikke.”
Greta ja Alla taganesid kuulekalt.
Siin ruumides hõljus mingi eriline lõhn – vanainimeste lõhn – mõtles Greta.
„Imelik küll, et vanainimestel on eriline lõhn,” ütles Alla nagu Greta mõtte peale. „Ja kui neid veel palju koos on, siis tungib see lõhn kohe igale poole.”
„Jah, mõtlesin ise just sama. Siin tundub, et isegi seinad on sellest läbi imbunud.”
„Näe, sealt ta tulebki!” ütles Alla ja hoiatas õde: „Ära nüüd kohe tema juurde torma, las sööb rahulikult oma toidu ära.”
Greta, kes oli juba paar sammu ema poole astunud, tardus kuulekalt paigale, vaatas üksisilmi ema. Kui vanaks oli ta küll jäänud! Aeg on halastamatu ja eriti elu viimasel veerandil. Kui palju kordi oli ta omas mõttes emaga kohtumist läbi elanud. Mõttes oli ema ikka olnud sirge seljaga rühikas vana daam. Nüüd aga liikus siin töntsi sammuga hallipäine rauk ja ootas tagasihoidlikult järjekorras, et oma emailkruusi teed või kohvi saada. Kas see oli tema ema, kes ikka oli armastanud enda ümber ilu ja kellele meeldis kohvi juua ainult jaapani portselanist tassidest, kuna tema arvates pääses õige kohvimaitse vaid siis mõjule? Greta pidi tahestahtmata meenutama karmi kliimaga tundrat, kus ta ühe veerandi oma elust oli sunnitud mööda saatma ja kus tarvitati ainult plekkkruusi, olgu joogiks siis tee, kitsepiim või puskar. Läbi suure klaasukse jälgis Greta ema, ja kui ema oli oma pruukosti söönud ja rahuloleval ilmel söögisaali uksest välja tatsas, haarasid temast kinni hellad tütrekäed.
„Mamma, tere, tere! Ometi näen ma sind jälle!” Greta surus näo ema põse vastu. „Tunned sa mind ära?”
„Tere. Las ma ikka vaatan sind enne!” Vanake tõmbas end tütre embusest lahti. „Tunnen küll, miks ei tunne, oled ju nii tuttava näoga.”
„Ära ütle talle, kes sa oled! Las tuletab ise meelde!” kamandas Alla.
Ent Greta ei tahtnud niiviisi, et oma ema peab mõistatama, kas tunneb teda või mitte. Talle tundus see vanainimese mõnitamisena. Mis parata, kui mälu ei anna enam nimesid kätte. „Ma olen ju Greta, sinu enda tütar,” sosistas ta emale.
„Muidugi oled sa Greta, ma ju teadsin seda. Ja sina oled ju Alla!” vaatas ta nüüd teise tütre otsa. „Tüdrukud, lähme parem tuppa. Siin vahivad meid need võõrad mutid,” tegi vanake ettepaneku ja tema küürus keha tõmbus otsekui iseenesest sirgemaks, kui ta oma kahe armsa tütre vahel uhkelt sammus.
Neid saatsid mitmed uudistavad ja kindlasti ka kadedad vanad silmapaarid.
Kui nad ema tuppa jõudsid, vaatas Greta uudistavalt ringi ja märkas oma kergenduseks, et kahe voodiga tuba oli puhas ja küllaltki korras. Ema öökapil seisis neli raamitud pilti ja igaühest vaatas talle vastu ühe tütre perekond. Gretagi silmitses neid pilte. Seal oli neid kokku kuusteist üksteisele nii armast inimest. Palju neid aga praegu veel alles on? Greta ei tahtnud seda kokku arvata, ta oli ses suhtes liiga ebausklik. Ei ole ju veel täit selgust, kes on elus, kes mitte.
Kuna