Pärast äikest. Artur I. Erich

kuulen, kuidas ta need Siberi-aastad üle elas ja millised plaanid tal oma elu korraldamisega on. Kui see naine ainult sinna pole jäänud… Aga kuhu tal minna oh, kui ta juba koos Georgiga Venemaalt tuli…

      Ning Meeri muutis meelt. Täna ta koju ei lähe, hommikul aga ütleb, et oli öövalves, ja kõik! Ei, see ei klapi. Helve ju teab, et öiseks vahetuseks on hotellis teised inimesed. Meeri ohkas. Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad, elus on see aga hoopis teisiti…

      Kui kahju, et pole enam Ollit oma Nõmme majaga, Gretal pole aga oma kodu hoopiski mitte, tema elab nüüd koos Allaga ja nende elamine on küllaltki tagasihoidlik. Miks küll Greta Venemaalt tulles Wiedemanni elama ei tulnud? Meeri juures oleks ju ruumi rohkem olnud ja Gretaga koos oleks praegust olukorda ka kergem taluda olnud. Hillari tuba oli ju kogu talve vaba! Kas tõesti sellepärast, nagu Greta ise hiljem selgitas, et Meeriga elas koos niigi kolm inimest. Wiedemanni korter aga kuulus ju tegelikult Georgile ja mine tea, kuidas selline mitme pere elamine temalegi koju tulles meeldinud oleks.

      Hajameelselt edasi liikudes ei märganudki Meeri, millal ta sammud ringiga oma endise korteri suunas oli seadnud. Ja kui paistsid tuttavad kollase maja aknad, tuli talle korraga meelde, kuidas ta aastate eest, kohe pärast Pauli surma, korrus allapoole krahvi juurde kolis. Nüüd elab samas korteris Pauli sõber Ervin Tiik. Ervini ema ja isa dr. Tiik olid Siberisse küüditatud. Ervini sõjaväest naasmisel aga elasid nende majas võõrad inimesed. Ning noormees oli tänulik, kui Meeri, minnes ise laste juurde elama, talle oma korteri loovutas. Kuuldavasti töötas Ervin Tiik kusagil revidendina ja viibis seetõttu kuude viisi maarajoonides kaubandus- ja varumisettevõtteid kontrollimas, mistõttu seisis korter periooditi kasutamata. Meeri silme ette kerkis krahvi kabinet koos vanaaegse massiivse kirjutuslauaga ning kõrge tugitooliga selle ees. Ta mäletas veel hästi Ervin Tiigi siiralt rõõmsat nägu, kui noormees taipas, et korter jääb nüüdsest kogu sisustusega ainuüksi tema päralt.

      Ja Meeri tundis äkki omamoodi igatsustki näha tube, kus olid möödunud tema viimased krahviga kooselatud päevad. Polnud ju krahvist pärast tema arreteerimist midagi kuulda. Kui kaua oli Meeri oodanud teateid temalt, oma teiselt seaduslikult mehelt, aga teated jäid tulemata – krahv kadus nagu sajad ja tuhanded teisedki… Võib-olla ma ei pääsegi sisse, mõtles Meeri siis, ehk on noormees taas komandeeringus?

      Ervin Tiik oli kodus. Meelsasti loovutas ta oma korterivõtmed Meerile ja sõitis ise veel samal õhtul rongiga Rakverre, et seal kohe esmaspäeva hommikul revideerimist alustada. Meeri jäi üksi.

      Nüüd oli tal aega mõtteid koguda. Ta keeras raadio lahti, ja toetudes seljaga vastu krahvi vana tugitooli leent, laskis mõtetel minevikuradadel uidata…

      Meeri ärkas ja taipas, et oli juba öö. Videvikus istudes ja oma mõtteid mõlgutades oli ta märkamatult tukastanud. Saatus oli tema eest otsuse teinud. Tänasest tagasiminekust ei tule enam midagi välja.

      Meeri lülitas nurgalambi sisse ja vaatas kella. See näitas juba teist öötundi. Vilu hakkas. Meeri leidis kapist Ervini hommikumantli ja tõmbas selle endale ümber. Siis otsis ta riiulilt voodipesu, mille ta ise siia oli jätnud, sest noormees oli sõjast tulles puupaljas olnud, Meerit aga ootas ees kogu Georgi ema pesutagavara, ja heitis diivanile pikali. Pea vajus raskelt padjale. Meeri tõmbas peopesaga üle padjapüüri, see oli ta oma tikitud, Meeri armastas käsitööd. Kes oleks võinud arvata, et ta veel kunagi ise sellel puhata saab?

      Huvitav, kas Georg magab juba? Kuidas talle tundub esimene öö pärast üle viieteistkümne kodumaalt äraoldud aasta? Meeri tänas mõttes Jumalat, et ta jõudis ära oodata mehe tagasituleku päeva ja et tal välismaale pääseda ei õnnestunud. Töötas ta ju tol ajal sõjaväehaiglas ja tema kohus oleks olnud abistada haigeid haigla Saksamaale evakueerimisel. Oma õnneks või õnnetuseks haigestus Meeri siis kopsupõletikku ning ta jäeti maha. Nõukogude võimu ajal ei julgenud aga Meeri sakslaste juures haiglas töötamisest rääkidagi, otse vastupidi – ta püüdis seda igati varjata.

      Just sel ajal sai Meeri võimaluse jälle lastega koos elama hakata. Ka uue töökoha leidis ta endale. Selleks osutus Kooperatiivide Segatööstusliit, kus ta ökonomistina tööle asus. Töö oli Meerile esialgu võõras ja tal tuli palju vaeva näha, et sellega toime tulla. Siis aga, kui ta oma tööga juba harjunud oli, kuulis ta ootamatult vabanevast administraatori kohast ühes hotellis. Töötasu oli seal senisest tunduvalt suurem ja sinna vajati keeli valdavat inimest. Meeri kandideeris kohale ja sai selle. Nüüd oli ta endaga rahul, talle meeldis inimestega suhtlemine.