„Ma võin sulle reeta terve hulga saladusi.“ Mehe hääl oli katkendlik ja nõrk.
Naine kükitas Mohammadi kõrvale, hoidudes osavalt eemale kõigest, mida tolle vigastatud keha eritas.
„Sul ei ole vaja vaeva näha. Me teame juba kõike, mida teada vaja. Meil on teised allikad. Minu ülesanne siin oli tulevased probleemid peatada. Et sa oma ehitustöödega Teherani edaspidi enam ei aitaks. Loodetavasti on sinu järeltulija ettevaatlikum.“
Mees nuuksus.
„Punker oli puhas äritehing … ja ma tean … veel muidki asju. Tähtsaid asju.“
Naine heitis pilgu kellale.
„Mis tähtsad asjad need on?“
Ta hääl kõlas tüdinult. Mohammad sobras palavikuliselt oma lagunevas mälus. Õhtueine Omar Fathy juures. Omari vend oli seal koos sõbraga, kellega ta ei olnud varem kohtunud. Mis ta nimi nüüd oligi? Nad olid punkriehitust arutanud. Midagi muud mainiti ka. Midagi väga salajast.
Mohammadil olid suu, nina ja kurk taas sooja vedelikku täis. Naine tõusis. Mees kuulis tema pehmeid samme paksul vaibal, seejärel klõbisesid kontsad teravalt vastu kõva põrandat. Ta soigus. Naine ei pööranud ümber, ta läks rõduukse juurde ja sulges selle. Ta kavatses mehe juurest lahkuda.
„Arie al-Fattal!“
Need sõnad vallandusid tolmusesse vaipa kaevunud suust. Peas kohises. Ähmased kingad peatusid poolel teel välisukse juurde. Nüüd tulid need tagasi.
„Mis temaga on?“
Lootusekiir. Ta nägi taas leebet viltuse ninaga nägu.
„Kas sa aitad mind?“
Naine vaatas Mohammadile vaikides otsa. Pidas tema küsimuse üle aru.
„Mul on see tablett alles, mille sa sisse võtma pidid. Ma ei tahaks seda ära raisata, aga kui saan sinult midagi väärtuslikku, võin ehk tableti sulle anda. See seiskab sinu südame täiesti valutult. Muidu elad veel vähemalt tunni ja lootust ei ole sul mingisugust. Sind ei saa päästa isegi mitte operatsioonilaual. Maksa kinni õmmelda on põhimõtteliselt võimatu.“
Tablett. See oli ainus, mida ta vajas. Ta tahtis uinuda. Pääseda leekidest, mis teda seestpoolt kõrvetasid.
Naine võttis nutitelefoni ja käivitas salvestusrežiimi. Seejärel sirutas ta käed välja nagu teatrilavastaja. Mohammad üritas rääkida seostatult.
„Sa niisiis tead, kes on Arie al-Fattal. Ma kohtusin temaga ühel õhtueinel. Ta püüdis minus tekitada huvi osaleda ühes Iisraeli-vastases atentaadis ja seda finantseerida.“
Köha katkestas mehe kõne, iga köhahooga kaasnesid tuhanded valgussähvatused. Kohin peas tugevnes.
„Mis kujul see atentaat toimuma peaks?“ küsis naine läbematult.
„Mingisugune tehniline rünnak. Uus relv. Viirus.“
Viimased sõnad lausus ta sosinal. Kõht sundis teda krampides vähkrema ja nii täitus kurk taas sooja paksu vedelikuga. Mohammad jäi külili lamama, ahmides jõuetult õhku nagu kala kuival. Naine jäi ootama lisa, kuid nägi, et mees ei ole suuteline jätkama. Ta avas voodi kõrval asuva minibaari.
„Tablett tuleb ilmselt magusas vedelikus lahustada. Et see kiiremini mõjuks.“
Naine otsis jookide seas.
„Ma arvan, et kokakoola on okei. See on külm.“
Mohammad jälgis naist pilguga. Too avas punase purgi. Seejärel võttis ta välja umbes aspiriinitableti suuruse väikese valge kuuli. Ta loksutas ettevaatlikult purki, et tablett lahustuks. Mees vaikis, kuid keha oli vedruna pingul. Naine aitas tal juua. Mohammad kugistas verd, maomahla ja kokakoolat. Naine asetas mehe pea hoide vaibale ja tõusis.
„No nii, Mohammad. See vaevarikas õhtu jõuab peagi lõpule. Kas pole irooniline, et sinu päästjaks saab ameeriklaste rahvusjook?“
Naine asetas tühja purgi kolksatusega baariletile. Seejärel läks ta tagasi vaatamata välisukseni. Põrandale jäi lebama araabia magnaat just nagu kunstlik saar keset suurt tumepunast merd. Burj Al Arabi ümberkukkunud miniatuur. Langetatud purjega. Keha ei olnud enam pingul. Süda lõpetas tuksumise juba mõne minuti pärast.
STOCKHOLM, ROOTSI
Aega oli ikka veel jäänud umbes pool tundi. Istudes ja oodates tuli talle peale tukastus. Prinditud lehed libisesid mapist välja ja langesid konverentsiruumi hallile kivipõrandale, moodustades värvikireva mustri. Ta jättis need vedelema ja üritas kõval bürootoolil mugavamat asendit leida. Läbi tema hinge voogasid maailma kauneimad toonid.
Uks avanes ja lävele ilmus noor inseneritudeng, mustad juuksed sorakil ja nägu tedretähti täis. Ta ütles midagi. Eric jättis „Tosca“ vastutahtsi sinnapaika, kuid ainult poolenisti, iPodi üks kuular jäi kõrva.
„Kas soovite Cancer-Colat või tõelist?“
Eric pööritas silmi.
„Kui pead silmas Coca-Cola light’i, siis jah, palun. Ja jutt, et see vähki tekitab, on kõigest loba. Minu teada ei ole keegi kokakoola joomisest surnud.“
Tudeng püüdis põrandat katvatest paberilehtedest mitte välja teha.
„Okei, professor. Ma panen joogi kõnetooli juurde.“
Eric noogutas. Seejärel naaldus ta seljatoele.
„Jää ja sidruniga palun.“
Ta asetas kuulari kõrva ja aaria jätkus taas stereona.
Mees mõtles eelseisvast loengust. Sekretariaadist oli teatatud, et kuulajaid oli registreerunud sadakond. Tänane ettekanne kujutas endast põhjalikku ülevaadet tema uurimistööst ja teema oli seega hästi tuttav. Ta teadis, kus võivad karid peituda.
Tosca oli saabunud vanglasse ja laulis nüüd oma surmamõistetud kunstnikule. Amor che seppe a te vita serbare, meie palav armastus suudab su elu päästa.
Ericu mõtted kandusid ettekandelt öisele riiule. Tema valge särgi all olid sügavad kriimustused. Nad olid armatsenud. Kui Hanna oli ägedalt ja vappudes välja pomisenud oma „ei“ ning üritanud meest endast eemale tõugata, oli ta sõdinud vastu. Jätkuvalt. Naine oli tundnud, et mehel on tulemas, ja teinud katset end kaitsta. Säärane oli nende kokkulepe. Kuid mees oli ta lõhnast uimastatud. Naise higisest kaelast joobunud. Ta ei suutnud, ei tahtnud kuuletuda. Kui oli juba liiga hilja, surus naine teda tihedalt enda ligi. Võttis ta vastu. Ja kui mees lõpuks hingeldades lamama jäi, nägu mattunud naise juustesse, puhkes too nutma. Algul oli see üksnes vaikne nuuksumine. Seejärel juba lausa ahastus.
„Kurat küll! Sa oled üks pagana neetud siga!“
Naine oli teda küünistanud.
Tedretähniline tudeng ilmus uksele. Eric heitis pilgu kellale ja noogutas. Ta sulges iPodi keset finaalduetti, tõusis ja tegi sasipea järel lühikese jalutuskäigu aulani F2. Esimene asi, mida ta poodiumile tõustes kõnetooli kõrval märkas, oli Vähifondi logo tema Coca-Cola light’i klaasil – oletatavasti oli selle sinna kleepinud tedretähniline. Kuningliku tehnikaülikooli huumor. Sumin saalis vaibus. Eric köhatas ja ta pilk rändas üle publiku. Ta ei tundnud nende hulgast kedagi ära, aga tema suhted üliõpilastega ei olnud viimasel aastal olnud ka eriti tihedad.
„Tere päevast. Minu nimi on