Jacob tõstis käe.
„Kui arvad, Amos, et internetti kasutavad üksnes teismelised, siis eksid rängalt. Siis eksime kõik rängalt. See, mida ma äsja tutvustasin, on väga tõhusa ja hästi koordineeritud luuretöö tulemus. Ma olen juba ammu oodanud, millal võime näha mingis vormis internetirünnakut Iisraeli vastu. Niisugusel rünnakul võivad olla väga tõsised tagajärjed. Kogu riigi jaoks. Ka sinu jaoks, Amos.“
Meir noogutas.
„Olen nõus, et sellesse tuleb suhtuda tõsiselt. Hea töö, Jacob. Aga et edasi minna, peame rohkem teadma. Kes nad on, kus nad on, kuidas nad kavatsevad meid rünnata ja millal? Meie allüksused peavad tegema koostööd. Internet on hea, aga seal ei ole infot kõige kohta. Meie töö – sinu ja minu töö, Amos − on leida see info, mis Jacobi meestel puudub.“
Jacob noogutas, ta oli Meiri toetusega rahul. Amos tundus olevat närviline, kuid ta otsustas vait olla.
Korraga meenus Davidile, millest ta oli lugenud. Ta kummardus üle laua ja sosistas Meirile midagi. Too kibrutas kõigepealt laupa ja noogutas siis. David istus ja võttis välja oma sülearvuti. Teised vaatasid üllatunult talle otsa.
„Mõni päev tagasi täitis üks meie agentidest Dubais talle antud ülesannet. See agent kuulas üle Iraani tuumarelvaprogrammiga seotud saudi ehitusettevõtja.“
Amos muigas virilalt.
„Ma olen kindel, et lugesin Burj Al Arabis toimunud röövmõrvast. Mõrvatu tegutses kinnisvara vallas. Või õigemini öeldes, tema ise oligi terve kinnisvara valdkond. Poolsaare üks mõjuvõimsamaid ehitajaid.“ Ta jätkas ilmse irooniaga:
„Kentsakas lugu … Meest löödi noaga, kuid ta suri südamerabandusse. Kuidas küll mõnel ei vea.“
Meir ärritus.
„See ei läinud nii, nagu plaanitud. Täringuid visates võib kõike juhtuda. Sina peaksid seda eriti hästi teadma. Jätka, David.“
David noogutas. Täringute viskamine oli üks Meiri lemmikväljenditest.
„Ülekuulamise käigus sai teatavaks info, et keegi Arie al-Fattal otsib finantseerijat rünnaku korraldamiseks Iisraeli vastu.“
David silmitses ekraani, millel oli Dubaist saadud ettekanne.
„See on ilmselt mingisugune viiruserünnak. Me ei saanud rohkem midagi teada, kuid oletasime, et tegemist võib olla bioloogilise viirusega. Aga see võib olla ka arvutiviirus, mis suunatakse meie pankade vastu.“
Jacob tegi oma raporti tagumisele küljele märkusi. Ta pöördus Meiri poole.
„Miks meid ei ole sellest teavitatud?“
Meir ohkas.
„Rahu, Jacob. Me ei ole oma analüüsidega veel valmis. Me otsime just praegu seda al-Fattali. Oleme tal kaua silma peal hoidnud. Ta on nagu riknenud puuvili, millest tuleb nüüd vabaneda. Te kõik saate Dubai aruande koopia. Aitäh, David. Nüüd on meil ka nimi olemas. Ja on aeg informeerida peaministrit.“
David vaatas Amose taga asuvast aknast välja. Juudamaa kõrgendikud. Ergav päike sulatas tumedaid mägesid. Taamal laiusid Iraagi kuivad kõrbed, nende taga oli Iraan oma maaaluste tuumarelvalaborite ja pidevate tõotustega Iisraeli riik maa pealt hävitada. Veelgi kaugemal asusid Pakistani rahutud mägialad, mis olid sadakonna ebaseaduslikult võimu haaranud hõimu kontrolli all. Kusagil selles piirkonnas varjas end Al-Qaida liider. See oli tõeliselt ähvardav ja vaenulik maailm. Kui iisraellased teaksid kas või murdosagi kõigist neist ohtudest, mida tema organisatsioon iga päev tõrjub, oleks neil öösiti raske magada.
Kõigepealt tuleb neil küsitleda Rachel Papot 101. allüksusest. Selgitada välja, mis selles Dubai hotellitoas tegelikult juhtus.
STOCKHOLM, ROOTSI
Hanna ei olnud ikka veel koju jõudnud. Sushi seisis puutumatuna külmikus. Ericut valdas kahetsus. Nii oli alati, kui nad pärast riidu teineteisega ei suhelnud. Kui ta ei teadnud, mida naine tegi või millest mõtles. Kahtlemata oli Ericul haiglaslik kontrollivajadus, või oli see turvalisuse vajadus. Ebakindlus ajas ta hulluks. Kas Hanna on ikka veel vihane? Ta tavatses ju alati helistada. Sageli mitu korda päevas. Ja täna kohtus Eric Mats Hagströmiga, ta peaks olema uudishimulik.
Oli reede õhtu. Sabat. Siis õhtustasid nad alati koos. Süütasid küünla ja toitsid teineteist leivapalukestega. Eric oli ostnud juudi palmikleiba, see oli koššer. Kuid Hanna ei olnud endast veel märku andnud. Järelikult oli ta vihane. Või kurb. Võib-olla mõlemat. Kas ta hoidis meelega eemale?
Eric jõi kohvi ja püüdis tööle keskenduda. iTunes mängis Chopini nokturni opus 72 e-moll. Klaveriakordid helisesid väikeses tööruumis. Igal pool vedeles kaustu ja paberihunnikuid. Keset tuba seisis kirjutuslaud, mille oli üleni hõivanud suur arvutikuvar. Ühe otsaseina ääres seisid reas kolm serverit. Juhtmed väänlesid risti-rästi põrandal. Kirjutuslaua kõrval seisis mannekeen, mille ta oli ristinud Marilyniks. Sellele oli pähe asetatud punane Mind Surfi kiiver. Viiskümmend peent kõikvõimalikes värvides juhet katsid kiivrit nagu futuristlikud juuksed. Keegi oli soovitanud tal anda Marilyn Liljevalchi kunstihalli kevadsalongi.
See oli struktureeritud kaos. Vähemasti väitis Eric nii Hannale. Tõde oli pigem see, et see oli struktureerimata kaos. Võibolla peegeldus see Ericu enda peas. Täis ideesid ja miljoneid mõtteid korraga. Talle see meeldis. Ülejäänud osa korterist oli ideaalses korras. Korteris valitses Hanna kord. Kuid see tuba oli Ericu domeen. Viimane eelpost. Ta mõtiskles selle üle, mida Jens oli öelnud. Pausi pidada. Mida Hanna niisugusest ideest arvaks? Kuidas talle endale meeldib see, mida Hanna sellest arvab? Kui naine ütleb, et see on hea ettepanek, kas see tähendab, et Hanna tahab temast lahti saada? Ja kui ettepanek ei meeldi Hannale, kas see tähendab, et ta tunneb eraldatuse pärast muret? Muret selle pärast, mida ta siis peale hakkab? Või mida Eric siis peale hakata võib? Kumb oli hullem?
Eric põrnitses ekraani enda ees. Sellel virvendas Mind Surfi sisemine olemus. Pikad koodiread. Kusagil nende miljonite tärkide seas oli varjul viga. Viga, mis sundis süsteemi takerduma iga kord, kui seda koormuse all katsetati. Võib-olla ei olnud viga programmis? Mida võiksid nad teha, et kiivrit ja geeli veelgi täiustada? Ehk tuleks sensorid veel mõni millimeeter sügavamale kolpa vajutada? Vahest on nanogeeli juhtivust võimalik suurendada?
Mobiil taskus võpatas, saabus sõnum: „Olen kinni kriisikoosolekul.“ Reede õhtul? „Arvestan, et jõuan tunni aja pärast koju.“ Eric vaatas kella. Kakskümmend minutit üheteistkümnel. Ohates asetas ta mobiili lauale. Siis haaras selle uuesti kätte ja keris sõnumi lõpuni. „Musi.“ Hanna ei olnudki siis ehk nii väga vihane. Eric tundis otsekohe, kuidas ta tuju paranes. Ta kirjutas meili Mind Surfi rühmale, mille liikmed asusid Rootsis ja Jaapanis, ja teatas õnnestunud nõupidamisest Mats Hagströmiga. Kiri saadetud, sulges ta silmad ja nautis muusikat.
Kostis uksepaugatus. Eric vaatas silmi vidutades kella arvutiekraanil. Veerand üks. Ta oli ilmselt magama jäänud. Ta kuulis Hanna kontsade klõbinat ja võtmete kolinat esikulaual. Eric tõusis unesegasena ja liikus elutoa poole. Hanna vaatas talle otsa ja naeratas.
„Shabbat Shalom,“ lausus Eric kähedalt.
„Shabbat Shalom. Jumal küll, missugune sa oled. Sa suhtud oma professuuri liiga tõsiselt. Uurija ei pea Einsteini moodi välja nägema.“
Eric pööritas silmi ja vedas käega läbi juuste. Hanna tundus olevat rahulik. Eric lõdvestus.
„Mis tööl juhtus?“
„Ma sain lõuna paiku teavet Tel Avivist. Ähvardus panga vastu. See oli hüsteeriline.“
Eric suudles naist põgusalt. Hoidis teda enda embuses. Pikast päevast hoolimata lõhnas Hanna hästi.
„Ma pean duši