Edasi teatas peatoimetaja, et loo kronoloogia on segane, tegevused halvasti põhjendatud ja järeldused meelevaldsed.
Esimese vihaga oli ta toimetaja kirja kokku kortsutanud ja ära visanud, kuid Ilmar Vardo polnud mees, kes kergesti alla annab ja pealegi oli tal ülesanne täita. See oli tähtis ülesanne, vist kõige tähtsam, mis tal elus üldse kunagi oli olnud, ja Ilmar võttis seda täie tõsidusega. Viimastel päevadel oli olukord veelgi pingestunud. Dramaatiline tulevahetus Pärnu maanteel, mis jäägrikompanii ülema vangi viis, päädis komandöri asetäitja Jaagu põgenemisega Rootsi, ja peata jäänud kompanii muutus juhitamatuks. Mingi osa sellest lahkus täies relvis ja rivikorras teadmata suunas, ülejäänud hoidsid endiselt kindlustatud kasarmut ning keegi ei julgenud plahvatusohtlikku väeosa enam puutuda.
Kuid kired jäägrikriisi ümber ei vaibunud. Väike Läänemaa külake Pullapääl tõmbas poliitikuid endiselt kui magnet ja ajakirjandus vermis ühtejärge verd tarretama panevaid lugusid.
Alles nüüd hakkas Ilmar aru saama, mida tähendasid Asso sõnad viimasest võitlejast lahinguväljal. Jah, just tema see ongi. Viimane, kes sündmuste vahetu tunnistajana võiks anda juhtunust tõetruu ja poliitilistest tõmbetuultest kallutamata pildi. Peale tema polnud enam kedagi, kes kogu teavet täielikult valdaks.
Ilmar oli jäägrikompanii pealikut alati salamisi imetlenud. Tema jaoks oli Asso Kommer Eesti ohvitseri musternäidis. Julge, aus, kindlameelne, sirgeselgne ja vajaduse korral ka vali komandör, kes isamaa teenimise ülla eesmärgi nimel ei kohkunud millegi ees tagasi. Selle koha peal Ilmari mõte hetkeks peatus ja ta vaatas hajameelselt lakke. Noh, võib-olla tõesti sai teinekord pisut liiale mindud ja mõni kantpea lihtviisil maha lastud, aga kellel see aega oli kohtupidamist mängida, kui tuli karistada veriste kätega mõrtsukat. Eks nendega pidi kõnelema neile arusaadavas keeles ja paar valangut Kalašnikovidest oli piisavalt veenev argument, et kogu see jõhker kandiliste kari kiirelt piiri taha põgeneks. Selle mõtteheietuse viskas Ilmar kohe peast. See polnud ehk kõige stiilipuhtam näide jäägrikompanii kangelastegude pikas reas.
Uuesti võttis ta pastaka kätte, tõmbas järjekordse valge lehe ette ja maalis suure pealkirja: JÄÄGRID – TAASISESEISVUNUD EESTI ESIMESED OHVRID.
Sellega valmis saanud, alustas ta hoogsat kirjutamist. Eelnevatest katsetustest pähe jäänud jutt jooksis ladusalt ja keskööks sai kogu lugu uuesti kirja. Seekord mahtus jutt kahekümnele lehele ära. Näis, et see variant sai parem ja senistest katsetustest vist isegi kõige etem. Rahuldustundega lõpetas Ilmar kirjatöö, mille plaanis kohe hommikul toimetusse viia, ja puges voodisse, kus ta peagi uinus nagu mees, kes on oma päevatööga tublilt toime tulnud.
Ajalehe toimetus poollagunenud maja ärklikorrusel polnud temas kunagi erilist usaldust äratanud. Nõutult vaatas ta veeuputuseelse mööbliga sisustatud armetut uberikku, kus kümmekond inimest kohutavas kitsikuses üritasid oma kaheksaküljelist väljaannet mingi sisuga täita. Polnud võimalik, et niisugustes tingimustes midagi mõistlikku sünnib. Lehetegijate tõredad pilgud optimismi ei sisendanud, kuid Ilmar pitsitas lõuapärad tugevalt kokku, heitis pea selga ja astus hoogsalt edasi.
Peatoimetaja Ants Enden heitis tulijale vaid põgusa pilgu ja ühmas tervituse asemel: „Ah tulite jälle objektiivset informatsiooni tooma.” Öeldu kõlas ilmselge pilkena ja jälle tundis Ilmar teravat vastumeelsust selle iseteadva lehetegija suhtes. Ta polnud siin esimest korda.
„Muidugi objektiivset,” vastas Ilmar tõredalt. Talle ei meeldinud see toimetus ega toimetaja, kuid komandörile antud lubadus mõlkus pidevalt meeles ja lubadusi oli ta harjunud täitma. „Mina olen ainuke, kes selles küsimuses terviklikku teavet valdab, ja minu informatsioon on tõesti objektiivne.”
Kerge muie libises üle peatoimetaja näo. Ta võttis käsikirja ja lasi silmad diagonaalis üle tiheda kirjaga täidetud lehtede.
Kõigest oli näha, et see kirjatükk talle erilist huvi ei paku ja ta ei üritagi süveneda.
„Ma ei näe, et te siin midagi uut avaldaksite,” ütles ta lõpuks.
„No kuidas siis … siin on kogu lugu õigesti ja … täpselt kirjas.”
„Võib-olla,” kehitas toimetaja õlgu, „aga päevalehed on selle teema korralikult läbi nämmutanud ja ma ei arva, et meie sinna veel midagi lisama peaks.”
„Kuidas nii? Kõik lehed ju valetavad!”
„See pole mingi uudis, seda on nad alati teinud,” tõrjus Ants Enden häirimatult. „Aga iga sündmuse uudisväärtus on ajas kahanev ja Pullapää kriisil on „parem enne” juba ammu möödas.”
„Kulla inimene,” ahastas Ilmar. „Kas te siis tõesti aru ei saa, et eesti rahvas peab saama teada tõde. Püha tõde, mitte mõttetut mulli, mida kõik lehed täis on!”
Peatoimetaja vaatas üles ja saatis külastajale pahaendelise pilgu: „Ja teie olete arvamisel, et valdate kogu tõde? Seletage siis, miks toimusid täpselt samal ajal analoogsed sündmused nii Lätis kui ka Leedus? Juhus, mis? Miks mitmed poliitikud jäägreid pidevalt mässule ässitasid? Mis rolli mängisid kogu loos Tiit Made ja Peeter Lorents? Teate te seda?”
„Muidugi tean, kuid mõni osa informatsioonist lihtsalt ei kuulu avaldamisele.”
„Ja mille poolest siis teie jutt teistest parem on, kui kavatsete pool suud kinni hoida? Teie loo avaldamine võiks kõne alla tulla vaid juhul, kui te rahvale midagi põhjapanevalt uut teada annaksite.”
Peatoimetaja tõusis, võttis käsikirja ja andis selle autorile tagasi: „Head päeva jätku.”
Ilmar hoidis oma kirjatükki värisevate sõrmede vahel. Aina kasvava vihaga põrnitses ta eemalduva peatoimetaja selga. Vaevu end talitsedes pööras ta end ringi ja astus lehetegijate parastavate pilkude saatel toimetusest välja.
Ilmar Vardo kõndis väikelinna pooltühjadel tänavatel ega suutnud kuidagi rahuneda. Ta oli kindel, et tema kirjatükk on igati avaldamiskõlblik, ega taibanud, miks see kangekaelne toimetaja seda töösse ei taha võtta. Ega siis ometi …? Ilmar seisatas ja vaatas ehmunult ringi – nii ootamatu oli see mõte. Ega see peatoimetaja äkki … kommunist ole? „Endisi” olid ju kõik kohad täis ja kes teab mis vend seegi on?
See mõte pöörles tal pikalt peas ja mida edasi, seda kindlamalt hakkas ta uskuma, et ilmselt see nii ongi. Ilmar tundis, kuidas viha temas võimust võtab, ja tõtlikult astus ta sisse tänavanurgale hiljuti tekkinud keldribaari.
Uudselt särava viimistlusega joogikoht jäljendas mingil määral klassikalist Iiri pubi. Kaks saledat vestides noormeest seisid leti taga ja keerasid laheda jutu saatel õllevaadi kuldselt kiiskavaid kraane. Leti ees seisid kaks vanemat meest ja ootasid kannatlikult oma õllekanne. Ilmar asus järjekorda. Korraga koputati talle õlale. Ehmunult pööras ta end ümber ja seisis silmitsi noorepoolse mehega, kes ulatas talle käe: „Tere, Ilmar. Kuidas käsi käib?” Mees oli sale, ta kandis tumehalli ülikonda, sinist särki ja punast lipsu. Tema laupa kattis poolenisti punakasblond juuksetukk, mida ta aeg-ajalt järsu pealiigutusega silmilt heitis.
„Tere … tere,” kogeles kõnetatu. Ta ei mäletanud, et oleks seda meest kunagi varem näinud.
„Mis on … kas ei tunne ära … või mis?” uuris noormees kerge naeratusega huulil. Tema olekus oli midagi kummalist ning halva diktsiooniga kõnest kumasid läbi kannatamatud ja närvilised noodid. Pilk vesihallidest silmadest oli vilav ja hüplev. „Albert … Albert Liilia on minu nimi.”
Ilmarile ei ütelnud see nimi mitte midagi.
„Võtad õlut või viina?” jätkas Albert küsitlust.
„Ei tea kohe mida … õlut vist.”
„Jamad nüüd selle õllega siin. Ma pakun paremat.” Noormees haaras Ilmaril varrukast ja tõmbas teda oma laua poole. „Mul, tead, siin jääminekupidu pooleli.”
„Jääminek?” imestas Ilmar. „Südasuvi alles.”
„Mida kuradit! Sa ei tea, mis on jääminek? Võta istet, kohe näed.”
Ilmar