Muidu mehine ja karmivõitu Asso ei häbenenud teda haaranud tundepuhangut, kui ta jätkas:
„Ilmselgelt hakkab täna siin juhtuma väga halbu asju. Võimalik, et homme pole paljud meist elus. Mitmed võivad olla haavatud ega ole enam võimelised enda eest seisma. Aga mina küsin nüüd, milline mulje jääb meist rahvale ja kellena meid pärast Pullapää lahingut meenutatakse? Röövlite ja marodööridena või vaprate sõduritena, kes võitlesid õigluse ja aadete eest? Kas kaabakatena või sirgeselgsete eesti meestena, kes ei leppinud saamatute ülemate sigaduste, solvamiste ja sõduriau häbistamisega?”
Ilmar tõusis ja jäi komandöri ette seisma.
„Mida sa … siis välja pakud?”
„Sa pead siit ära minema. Keegi meist peab kindlasti ellu jääma ja rahvale tõtt rääkima.”
Asso tõusis, jäi kaaslase kõrvale seisma ja rääkis häält madaldades: „Kui meie langeme, hakkad sina üksi võitlema kogu meie kompanii eest. Sa pead tegema kõik, mis võimalik ja mis mitte võimalik, et avada rahva silmad ja tuua nendeni tõde meie elust ja … kui nii läheb, siis ka surmast.”
„Aga kuidas … kuidas ma peaksin seda tegema?”
„Sinu valik, aga sa pead kasutama igat võimalust, et rääkida ja kirjutada, veenda ja tõestada. See on lõputu töö, aga pea meeles, et siis oled sina viimane sõdur lahinguväljal ja siis võitled sina üksi meie kõigi eest, kogu kompanii eest.”
Veel mõne hetke seisid mehed poolpimedas staabitoas. Kõik mõistsid, et see on hüvastijätt. Võib-olla igaveseks. Mehed, kes olid koos nii mõndagi läbi elanud, seisid nüüd tummalt, oskamata midagi öelda. Koos astusid nad välja ja seisatasid hetkeks kasarmutrepil. Asso ulatas käe:
„Kiirusta, Ilmar, varsti läheb valgeks ja selleks ajaks pead sa siit kaugel olema. Väldi suuri teid ja ürita rohkem mööda metsi liikuda.”
Ilmar noogutas vaikides, pöördus ja hakkas astuma. Peagi võttis pilkane pimedus tema kühmus kogu oma varjulisse rüppe ja jääjateni kostsid veel vaid vaiksed kaugenevad sammud, kuni lõpuks neelas metsamüha needki.
III
VAHEMAA EES LIIKUVA KOORMAAUTO HALLI PRESENTKATTEGA AINA kahanes, kuni selleni jäi vaevalt meeter. Sohver vajutas järsult pidurit. Raske veoki liikumine lõppes tugeva nõksatusega ja samas rütmis vajusid kabiinis istujate pead hetkeks rinnale. Veel paar päeva tagasi oli see lõputu jõnksutamine neile närvidele käinud, kuid nüüdseks olid tajud tuhmunud, hinges raevukalt möllanud protestilaine vaibunud ja suubunud rutiinse oleskelu lõputusse ringi, mis viis päeva ööga kokku ning sundis masinlikuks muutunud tegevusi aina uuesti kordama. Juba neljandat ööpäeva seisid nad raskeveokite lõputus järjekorras, kuid Kalvarija piiripunktist lahutas neid ikka veel kümmekond kilomeetrit.
„Oled sa kunagi varem nii nüri tegevusega kokku puutunud?” küsis Kalev Vinter.
„Eks ikka ole juhtunud … aga nii pikalt küll mitte,” vastas autojuht Arvo.
Sisseharjunud rütmi järgi pidanuks ees seisev masin juba mõni minut tagasi liikumist alustama, kuid see seisis endiselt paigal.
„Keegi kurat on jälle eespool magama jäänud,” märkis Arvo poolihääli. Ta teadis, et kaaslane üritab mõni minut tukastada ja ütles seda rohkem iseendale, kuid Kalev tõstis pea ja vaatas pikalt halli presentseina enda ees. Kummaline loidus, mis juba mõned päevad tagasi oli hakanud apaatse aju tegevust pärssima, ei lasknud õieti uinuda ega ärkvelgi olla. Keha oli muutunud tuimaks ja tundetuks ega toiminud enam endise erksusega. Mõtted pöörlesid peas mööda mõistmatut ringi, kord hääbusid või kadusid mingiks ajaks hoopis, ja siis sai unepuudusest kurnatud organism mõneks minutiks puhkust…
Keskpäevane päike kuumutas halastamatult. Nüüd tuli masin pidevalt töös hoida, et õhk kitsukeses kabiinis vähegi liiguks. Väsinud Volvo mootori monotoonne müra uinutas ja roiutas, kuid magama jääda ei tohtinud. Ennelõunasel ajal tõstis toll tavaliselt tempot ja järjekord elavnes pisut. Kalev istus roolis, Arvo püüdis kõrvalistmel tukkuda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Iga pidurduse peale avas ta silmad ja vaatas üksisilmi ees liikuvat presentkatet. Kalev õngitses istme tagant pooliku kefiiripaki ja ulatas selle sohvrile:
„Sööme nüüd lõunasöögi ära, õhtuks jõuame ehk linna.”
Arvo noogutas, tõstis kefiiripaki suule ja jõi pisut. Siis heitis pakile kahetseva pilgu ja ulatas selle Kalevile tagasi. Leib oli lõppenud juba eelmisel päeval ja poolik kefiiripakk oli kogu selle päeva toit. Nüristava monotoonsusega jätkas auto jõnksutamist.
„Kas me niisuguse tempoga õigeks ajaks Strasbourg’i jõuame?” küsis Kalev. See oli üks neist küsimustest, mida esitati ajaviiteks või lihtsalt selleks, et millestki rääkida, sest vastust sellele Arvo ei teadnud ega saanudki teada. See oli nende esimene välisreis ning kõik oli uus, tundmatu ja määramatu. Kalev pigistas hambad kokku ja vaatas vaikides tumma esiklaasi. Ta oleks väga oma küsimusele vastust tahtnud, kuid seda ei teadnud keegi. Ometi oli see tähtis, isegi nii tähtis, et sellest võis sõltuda mitte ainult käesoleva ettevõtmise edu, vaid kogu tema edaspidine elu.
Endine töökaaslane Johan, kes kunagi autobaasis bussijuhi ametit pidas ja Volga sakslaste mineku aegu Berliini kolis, oli pakkunud suurt äri. Tema ettevõtte laos vedeles tohutu kogus kasutatud autokumme, mis Saksa teedele sobimatud, kuid Ida-Euroopas võisid veel marjaks ära kuluda. Kalev kujutas hästi ette talvekummide teravat põuda, mis juba paari kuu pärast Žigulide ja Moskvitšide omanike meeled mõruks teeb. Saksamaalt peaaegu tasuta saadud, kuid sõidukõlblike rehvidega võis kodumaisel tühjal turul imesid korda saata. Ootamatult sülle kukkunud kummiäri pakkus võimaluse, mida Kalev oli juba pikalt oodanud ja otsinud. Ta müüs kiirelt oma suhteliselt uue Lada ja nüüd oli tal kolm tuhat dollarit reisikuludeks ja rehvide ostuks.
Õhtu eel jõuti linna ja piiripunkti madalad majad hakkasid üha selgemalt välja joonistuma. Ees oli veel kolmkümmend veokit, siis kakskümmend ja siis ainult kümme. Teeliste süda täitus rõõmsa elevusega ning pingsalt lugesid nad masinaid ja minuteid, mis lahutasid neid kauaoodatud sihist. Häiriv unerammestus oli äkki kadunud ja nälgki ei närinud enam.
Laigulise lodumütsiga Leedu piirivalvur libistas tülpinud pilgu üle meeste, lehitses pisut aega passe ja lõi neile templid sisse. Unine tolliametnik loivas lohiseva sammuga ümber veoki ning esitas mõned venekeelsed küsimused koorma ja sihtpunkti kohta. Siis sai see läbi, tõkkepuu tõusis ja täistuuridel töötav diiselmootor viis raske veoki üle Leedu piiri. Minuti pärast tõstis kandilise vormimütsiga Poola piirivalveohvitser käe ja suunas veoki kontrolliplatsile. Sohver seiskas masina, ulatas dokumendid ja jäi äraootavalt aknast välja vaatama. Piirivalvur lappas pisut aega passe ja saatedokumente ning tõstis äkki pea:
„Zezwolenie na tranzyt?”
„Misasi?” küsis Arvo ja oma eksitust mõistes kordas küsimust vene keeles.
„Propusk,” tuli kiire vastus.
Pärast paariminutilist vestlust selgus nukker tõsiasi, et neil puudub Poolast läbisõidu luba. Nördinult lasi Arvo käed rippu ja vahtis piirivalvurit kui kuutõbine.
„Idź!” ütles kandilise mütsiga vormimees ja andis dokumendid eestlastele tagasi. Need istusid tummalt ega liigutanud end.
„Po prostu idź!” kehitas piirivalvur õlgu ja tegi käega kõneka žesti Leedu piiri suunas.
Vaikides sõideti tagasi. Leedu piirivalvurid isegi ei peatanud neid: nad teadsid hästi, miks mõned masinad nende poolele tagasi saadetakse, ega vaevunud enam tavapärast kontrolli tegema.
Raskustega leitud linna peapostkontor oli veel avatud ja terve tunni sai Kalev kodustega läbirääkimisi pidada.
„Kuidas õnnestus?” uuris Arvo, kui Kalev oli uuesti