Saskia ema on hea, ta ei riidle eriti, aga ta ei ole nii lähedane, kui lapsed sooviksid. Saskia isa on imeliku iseloomuga. Ta arvab, et kõik peab olema nii, nagu tema tahab. Ta on tujukas, aga vahetevahel, kui juhtub väga rõõmsameelne olema, mängib ka lastega. Kõige rohkem küll Saskiaga, tema on ju pesamuna. Kahjuks aga kestab see vaid seni, kuni isal jälle alkoholiga probleemid tekivad, siis läheb emaga kiskumiseks ja üldse on siis kodus paha olla. Terve pere peab käima kikivarvul, keegi ei tohi isa millegagi vihastada, muidu on kohe põrgu lahti. Saskia vihkab neil kordadel oma isa, sest ta ei mõista, kuidas võib nii mõnusast inimesest ühtäkki koletis saada.
Inimene peab kedagi usaldama. Vaja on kellessegi või millessegi uskuda ja teada, et kuskilt võib leida toetust. Öeldakse küll, et igaüks peab ainult iseendasse uskuma, kuid siiski, üksi elus läbi ei löö. Mis parata, inimene on juba kord nii loodud.
Saskia on avastanud, et teisi inimesi ei saa usaldada, oma vanemaid igatahes mitte. Pole tal ju võõrastega kokkupuuteid – lasteaias ei käi, kodu on külast kaugel, nii et teiste lastega tal võimalust mängida peaaegu et polegi. Õnneks aga on tüdrukul omavanune naabripoiss, kellega koos vahetevahel möllata saab.
Saskia naabripoiss Valdi on ütlemata tore poiss. Tema vend on juba täiskasvanu ja elab oma perega, nii ongi Valdi justkui üksik laps peres. Ainus võimalus seltsimiseks on naabriplika Saskia ning nii nad pidevalt ninapidi koos ongi.
Valdi ja Saskia saavad hästi läbi. Vanemad narrivad neid peikaks ja pruudiks, arvavad, et kui Valdi suureks saab, võtab ta Saskia endale naiseks. Lapsed vaid naeravad selle üle, sest nemad võtavad teineteist kui õde-venda, kellega koos aega veeta.
Valdi tagaaias kasvab suur kuusk. Kord oli puul suur oks murdunud ning nüüd lapsed murravad pead, mida ette võtta.
„Puul on vist valus. Ta ei taha, et me ta otsas ronime, nii ta murdiski ise oma oksa, et me enam ei roniks,” nuuksub Saskia.
„Mis sa ajad, lähme toome toast leukoplasti ja seome oksa kinni.”
„Mis asja?”
„Näh, sa ei tea siis või, nagu inimeselgi, seod haava kinni ja see paraneb ära,” arvab Valdi asjalikult.
„Sa mõtled, et nii lihtne ongi, et seod aga oksa kinni ja kõik, jah!? Kas sa seda ei arva, et puul ka valus võib olla? Ega ta mingi asi pole, ta on ju elus!”
„Noh, ma mõtlesin, et seome oksa kähku kinni ja siis saame edasi ronida,” vastab Valdi pisut kartlikult.
„Kas teie, poisid, olete kõik poolearulised või? Edasi ronida, psäh, üldse ei mõtle te tagajärgedele!”
„No tead, ega kõik poisid ikka ühesugused ka pole. Ma lihtsalt arvasin, et kui oksa ruttu korda teeme, saame edasi mängida. Sina aga … selle asemel, et lihtsalt natuke mängida ja hullata, võtad kõike kohe nii tõsiselt. Sa oled vahel nagu täiskasvanud inimene, aina mõtled ja teed järeldusi.”
„Ega need täiskasvanud nüüd ka alati järeldusi ei tee. Panevad ikka korraliku pasa maha. Vaata või oma ema, kui ta ükskord …” Saskia ei jõua lõpetadagi, kui Valdi juba vahele segab: „Jäta minu ema rahule, sa vaata parem oma vanemaid! Ja üldse, lausa rõve on, kui sa niimoodi räägid – pasa maha –, ise veel tüdruk!”
„Ah tüdrukud ei või jah, ei no tore on! Tüdrukud on need ninnu-nännud ja poisid võivad kõike öelda, mis pähe tuleb. Minu isa ütleb, et ole sa poiss või tüdruk, alati tuleb ennast ise maksma panna.”
„Nojah, enda eest väljas peab olema, aga ikka viisakuse piires. Mitte et saadad kõik kus kurat ja vot siis oled kõva tegija.”
„Näe, ise ka ropendasid!”
„Olgu, jätame selle jama. Sinuga pole mõtet vaielda. Mu vend ütleb alati, et räägi, mida tahad, naistele jääb alati õigus.”
„Ma teadsin, et lõpuks oled sa minuga nõus,” ei saa Saskia ütlemata jätta. Selline ta juba kord on – tema sõna peab alati peale jääma.
Ühel päeval jookseb Valdi õhinaga Saskia juurde: „Tahad ma näitan sulle midagi?”
Tüdruk on ärevuses. Mis see küll võiks olla, püüdis mõne linnupoja kinni või? Valdi aga ajas püksid alla ja näitas hoopis oma nokut. Saskia punastas. Mida ta küll mõtleb? Keegi võib ju tulla! Tegelikult on aga päris põnev, Saskial ju niisugust asja pole.
„Mis asi see on?” küsib ta.
„Noku,” vastab Valdi hääles äratuntava uhkusenoodiga.
„Selline!”
„Milline ta siis olema peab? Kõikidel meestel on sihuke.”
„Ei ole! Ma ükskord nägin isal, tal oli selline … selline teistsugune, ikka suurem ja karvad olid ka.”
„Noh, aga ta on ju minust suurem ka. Küll ma ka kasvan ja siis on minulgi selline.”
„Lollakas, sina võid ju kasvada, ega see asi siis kasva, see jääb ikka samaks,” targutab Saskia, nägemata seejuures Valdi nägu, mis üsna pikaks venib.
Valdile tegid Saskia sõnad tohutult haiget, tahtis ta ju vaid natuke uhkeldada oma ilusa nokuga, Saskia aga rikkus jälle kõik ära. Kõige kohutavamad olid Valdi jaoks tüdruku sõnad, et tema noku on väike ja et see ei kasvagi enam suuremaks. Oh õnnetust!
Valdi käib nüüd igal hommikul peegli ees vaatamas, kas tema noku on veidikenegi kasvanud. Oma õuduseks aga avastab – ei ole veel.
Saskia istub jalgu kõigutades teleka ees. „Küll on ikka igav, midagi teha ei ole,” mõtleb ta endamisi. „Valdi on ka kuhugi kadunud. Mida küll teha?”
Tema mõtteid segab õde Raina.
„Mis asja sa passid seal jälle! Tule aita parem tube koristada, meie Irisega ka kõike ei jõua.”
„Oota, ma vaatan oma saate lõpuni, siis tulen.”
„Oma saate! Psäh! Nagu sul võiks mingi saade olla, mis sind huvitaks. Ise oled titt alles, sa ei teagi, mis sind huvitab. Sul tuleb teha, mida meie ütleme. Ema on ju tööl, tal pole aega sind kamandada, aga ära arva, et sa sellest pääsed. Kui ei kasvata ema sind, siis teeme seda meie!”
„Ma räägin emale ära, kuidas te mind kogu aeg käsutate.”
Kahjuks aga teab Saskia, et sellest on vähe kasu. Iga kord, kui ta emale kaebama jookseb, kuulab ema ta ära ning vastab vaid: „Ega õed sind ju käsuta, nad lihtsalt suunavad. Õed on ikkagi sinust vanemad ja targemad, sul tuleb nende sõna kuulata.” Lõpuks Saskia loobus emale kaebamast, ta nägi, et ema on õhtuti väsinud ning kõige vähem tahab ta siis tütarde jagelemist kuulata.
„Saskia, tõuse ometi üles, me ei jõuagi niimoodi aktusele!” pragab ema tütart.
„Kas ma ikka pean minema? Ei tahaks eriti.”
„Sa oled ikka imelik, ise oled aastaid oodanud, et saaks juba kooli minna, teisi lapsi näha, ja nüüd lööd araks. Ära unusta, see on kohustus, kõik kuueaastased peavad kooli minema. Lullilöömise aeg on läbi!”
Saskia kardab natuke. Ta ei tea, kuidas koolis hakkama saada, kõik on nii uus ja võõras. Ei tea, mismoodi teised lapsed temasse suhtuvad, kas võtavad omaks? Hirm on suur, meeleldi jookseks ta tagasi koju, tagasi oma harjumuspärasesse mugavusse.
Kust on temasse juurdunud komme kohe esimesel raskel hetkel ära joosta? Keda on ta näinud nii käituvat? Või on see lihtsalt tema enesekindlus, mis nüüd kõikuma lõi?
„Ära nüüd muretse, Valdi tuleb ju sinuga ühte klassi, küll tema aitab sul kohaneda,” lohutab ema justkui lapse mõtteid lugedes.
Esimesel koolipäeval istubki Saskia Valdi kõrvale. Poiss tunneb juba kõiki teisi lapsi, kuna käis nendega ka ühes lasteaiarühmas, Saskia on ainuke võhivõõras. Ta istub vaikselt, vaatleb teisi ning tõdeb suure kurvastusega – ta ei kuulu siia.
Saskia esimene õpetaja on tore: rahulik, abivalmis ja heasüdamlik naisterahvas. Toidutädi on see-eest risti vastupidine, selline tõre keskeas mutike, kes üldse lapsi ei salli. Ta valab oma kodused probleemid ja viha laste peale välja ning lausa naudib, kui