Sauna!. Agu Takis

nimel kõigeks valmis, oli ka alaväärsuskompleksi all kannatajaid. Samuti anti mõnele mingil moel vahele jäänule võimalus – kas lähed ise kinni või leiad kellegi teise.

      Et mina teenisin sisevägedes ja olin kordusõppustest pääsemiseks reservina arvel piirivalves, tundsin ma julgeoleku ohvitsere. Käisime tihti koos jahil ja kalal.

      Nende meeste hulgas oli palju neid, kes suhtusid sellisesse nuhkimisse irooniaga, kuid see polnud nende otsustada. Noil ametikohtadel töötasid peamiselt Venemaal üles kasvanud eestlased, kes valdasid nii eesti kui ka vene keelt ja keda põhjalikult töödeldi.

      Meenub üks tore näide, millest nähtub, et nende elu polnud kerge. Julgeolekuohvitseri kohta kirjutas kaebekirja mõned aastad koolipinki nühkinud erukapten. Otseses tõlkes kõlas see nii. „Lubage ette kanda kahtlustused major X kohta. Hiljuti ostis ta inglismaa päritolu jahipüssi, oma koera kutsub Bobikuks ja püüab kala nimetusega siig. Selline mees ei saa olla meie riigile ustav.”

      Üldiselt oli nendel meestel aga täiesti pohhui, mida üks või teine autojuht mõtles või ütles. Peamine, et aeg jooksis ja palk tuli.

      Ega neid koputajaid igal pool leidunudki ja saare tingimustes teati neid enamasti. 1960-ndatel polnud elu enam nii karm, kuid poliitilistel teemadel tasus siiski lõuad pidada ja edasi elada.

      Sarve kadakate vahel võib näha ka mätaskatusega sauna.

      Saunaklubisse sisseelamine võttis aega. Tuli austada vanemaid ja väljaütlemistega piiri pidada. Nalja tehti aga igasugust ja rõõmu pakkus seegi, kui saunas tuttavaga trehvasid.

      Üks esimesi naljanumbreid oli see, kui saunas teineteise selga pesnud Aleksander ja Kalju riietusruumis prillid ette panid ning siis rõõmsalt teineteist teretasid. „Oledki sina, tundus kuidagi tuttav hääl olevat.” Joomist peeti nendel aastatel rohkem au- kui häbiasjaks. Kärakat pandi igal pool, kus vähegi võimalik või võimatu. Napsu võeti ka saunas, aga salaja, sest see pahandas saunanaisi ja vajadusel vuras kohale miilitsa roheline maastur. Selge on aga see, et saun ja alkohol kokku ei sobi. Pudel õlut või kaks pole kurjast, aga kangem kraam vähendab tunduvalt saunamõnusid. Hiiumaa oli kinnine koht, kõik tundsid üksteist ja teadsid, kuidas mees vindisena käitub.

      Toona pääsesid nii Saare- kui ka Hiiumaale vabalt ainult alaliselt sissekirjutatud. Sõbrad, sugulased ja tuttavad lubati mere taha ainult erilubade ehk propuskitega. Vastavaid läbipääsulube väljastasid miilitsaosakonnad ja väidetavalt kontrolliti inimese tausta sama põhjalikult nagu välismaale sõitmisel.

      Ühendus mandriga sõltus palju ilmastikust. Tavaliselt käis praam Heltermaa ja Rohuküla vahel paar korda päevas, lennuk hommikul ja õhtul. Uduse ilmaga võis katkeda nii lennu- kui ka praamiliiklus ja seda vahel mitmeks päevaks. Saare ja mandri vahet lendasid suurt müra tekitanud kahe kandepinnaga lennukid. Praamidena olid käigus tankide veoks mõeldud alused, kus puudusid elementaarsed tingimused reisijate veoks.

      Toodangut andsid peamiselt kolhoosid, kes kasvatasid sigu ja tootsid piima. Veel andis saarel tööd kalakonservide valmistamise tehas ja võitööstus. Ülejäänud asutused tegelesid peamiselt saarerahva teenindamisega. Kokku elas Hiiumaal umbes 10 000 inimest, nendest Kärdlas 3000 ringis. Sestap tunti nime- või nägupidi peaaegu kõiki.

      Lisaks sellele paiknesid saarel Vene sõjaväeosad. Pärast Teist maailmasõda toodi siia mingil põhjusel tankipolk. Selle tulemusena kaevati Hiiumaa randadesse tankipesad ja põletati maha veerand saare metsadest. Selleks ajaks olid tankid küll Hiiumaalt kadunud, kuid kohale jäid piirivalvurid ja mereväe lokaatorid.

      Partei- ja täitevkomitee tegelasi kiruti küll selja taga, aga see, et Vene sõjavägi saarelt kaoks, oli suuresti nende teene. Nemad tegid kõik sellekski, et Hiiumaal puuduks vene kool. Otsiti põhjuseid kooli mitteavamiseks, aga ilma õppeasutuseta ei saanud ohvitseride perekonnad saarel elada.

      Elektrivooluga varustas saart oma elektrijaam. Kui selle mootor kokku jooksis, teadsid mehed kohe, mida teha. Analoogne masinavärk asus Lehtmas kahuripatarei kompleksis. Pumbad pandi tööle ja leitigi jõujaam, mis vana välja vahetas.

      Elektrijaam asus vana kalevivabriku territooriumil ja sinna kõrvale sai ruumid vastloodud Hiiumaa autobaas. Elektrijaamas töötasid soliidsed, elukogenud mehed, autobaasis koolist tulnud noored poisid. Nii mehed jagatigi – elektrijaama mehed ja autobaasi poisid.

      Hiiumaal tegutses siiski veel üks suurem ettevõte – ehituskontor, mida juhatas legendaarne ehitusmees Albert. Tema käe all ehitati igal pool Hiiumaal, samuti oli Albert üks kindlaim saunaklubi liige.

      Esialgu tuli minul kui noorel saunalisel osata piiri pidada. Nii kulusidki esimesed aastad seltskonda sisseelamiseks. Saun maandas igasuguseid pingeid ja tore oli kuulata vanemate meeste meenutusi. Sauna juurde kuulus loomulikult õlu. Humalavett joodi ja kõvasti, kui seda ainult kuskilt kätte sai. Peamine ja peaaegu ainuke õlu oli Žiguli, kuigi sedagi leidus mitmesugust. Sellise õlle realiseerimisaeg on maksimum kümme päeva. Kui õlu lõpuks Hiiumaale jõudis, oli pudelisse villimisest möödas nädala ringis. Kes jaole sai, ostis palju ja osa sellest muutus joogikõlbmatuks. Juhtus sedagi, et pärast pudeli avamist lendas selle väävelhappetaoline ollus lakke või sõbrale näkku. Soliidsemad mehed said tuttava kaupmehe käest leti alt vahel ka pudeli Märtsi või Porteri õlut. Veelgi kangemateks meesteks peeti neid, kel õnnestus kinnistest kauplustest Tšehhi õlut osta. Mõned aastad hiljem, kui humalavett hakati plekkpurkidesse villima, ilmusid purgid ka sauna. Lisaks sisule oli suure vääringuga ka tühi purk. Kui kirjutuslaual seisis pastapliiatsite hoidmiseks õllepurk, oli selle omanik tehtud mees.