Ees ootas pikk rongisõit Siberi poole. Nädal loksumist ja olimegi kohal, teisel pool Uuraleid polaarjoone taga.
Esimene saunaskäik jääb kõigile Vene kroonus käijatele kindlasti meelde. Sauna lähevad erariides nolgid, välja astuvad Nõukogude armee sõdurid. Saun iseenesest polnudki kõige hullem, võrreldes Putkaste keldrisaunaga päris luksuslik. Mul õnnestus ka leiliruumi pääseda ja oh üllatust – leil oli vägev. Tsirkus algas pärast pesuruumist väljumist. Igale nekrutile ulatati pesu ja vormiriietus. Kust kurat pidigi rooduvanem teadma, millise kasvu ja kaaluga mehi tuleb riietada. Nii vaataski seersant järjekordset meest tõuloomade kokkuostja pilguga ja andis talle enda arvates parima komplekti. See ei pruukinud ühtida vajadusega. Kui vaiksed maamehed võtsid omad riided ja ajasid need kuidagi selga, siis linnamehed nõudsid valjuhäälselt õigust ning parajaid kehakatteid. Vahel prooviti ürpe ümber vahetada, aga sagedamini said nõudjad punase nina või sinise silma.
Veelgi hullem lugu oli jalanõudega. Nii mõnegi teise rahvusega võrreldes on eestlaste ja lätlaste jalanumber sama kehapikkuse juures kolm kuni neli numbrit suurem. Kus härga, seal sõrga.
Vähemalt pooled eestlastest marssisid saunast kasarmusse oma jalanõudega ja esimestel nädalatel vabastati need mehed riviõppusest. Järgmiseks saunakorraks leiti muidugi vastava numbriga kirsad ja hea põli lõppes.
Esimesel poolaastal võisid nekrutid nautida kohaliku külasauna mõnusid. Siis taipas keegi ohvitseridest, et Baltikumi poisid on kõvad ehitusmehed. Nii antigi käsk väeosa juurde oma saun püsti panna. Seersandikoolis õppis kümme eestlast ja paarkümmend lätlast ning nende hulgas leidus piisavalt endisi ehitajaid. Metsamaterjali vedeles kõikjal, toodi mõned vajalikud tööriistad ja läks lahti. Samas, ehitada ju võis, aga midagi peab vastutasuks saama. Nii juhtuski, et kui teised kursandid tegid riviharjutusi, ehitasid eestlased koos mõne lätlasega sauna. Mõne kuuga olid seinad püsti, vangide kokkukeevitatud saunaahi nurgas, ja 1. juunil pandi saun esimest korda kütte. Peamised ehitusmeistrid Vello ja Rein tundsid oma tööd hästi ja saun sai suurepärane. Et taigas puude puudust polnud, oli seal ka pidevalt soe.
Uus hoone muutus ühtlasi baltlaste kogunemiskohaks, samuti oli saunas vabal ajal hea lugeda ja kirju kirjutada. See ei meeldinud nii mõnelegi teisest rahvusest kursandile ja ühel korral oli rahvusvaheline lööming väga lähedal. Tänu Reinule ja tema suurtele Venemaa kogemustele õnnestus koslepist pääseda.
Kuigi saunaehitajad saadeti hiljem laiali teistesse väeosadesse, sai suur Venemaa ühe korraliku sauna juurde.
Mina pidin edasi teenima ühes vene külas polaarjoone taga ja mu töö seisnes vangide valvamises. Saun oli selles väeosas normaalne, kuid enne kroonust kojupääsemist ehitasid baltlased sinnagi uue pesemiskoha. Kahjuks ei näinud seda sauna mina ja arvatavasti keegi teinegi kordagi soojana. Väeosa komandör ei suutnud omi lubadusi täita ja seda ei suutnud ehitajad alla neelata. Nii saetigi saunapalgid kättemaksuks niimoodi katki, et piisas vaid tugevast hoobist ja saunast sai hunnik küttepuid.
Kui Siberis veedetud kolm aastat said läbi, ootas ees elu kodusaarel ja leil kodusaunas.
Sotsialismiaja linnasaun
Pärast Vene kroonust naasmist sai minu töökohaks Hiiumaa autobaas ja peamiseks saunaks Kärdla linnasaun. See oli kesklinna ehitatud uus hoone, mille teisel korrusel tegutses võõrastemaja. Oli 1963. aasta. Kestis sünge Vene aeg ja saun mängis nendel aastatel erilist rolli.
Toona oli saun koht, kus sai ennast suhteliselt turvaliselt tunda ka tavakodanik, kuigi sealgi võisid seintel olla kõrvad.
Saun jagati meeste ja naiste pooleks. Mõlemal pool paiknes riietusruum kuueteistkümne riidekapiga, pesuruum, leiliruum ja kemmerg. Leiliruumi kütmiseks kasutati meetripikkuseid halge. Nii mehed kui ka naised sisenesid sauna ühisest ootesaalist. Sealt sai osta kahekümne kopika eest saunapileti, samuti müüdi seal karastusjooke ja viiekopikalisi saunavihtu. Saunapäevadeks olid reede ja laupäev ning need olid oodatud. Saunamõnude kõrval sai ju suhelda teiste inimestega, kuulata uudiseid, kohalikke kõlakaid. Käibel oli väljend KKNSR, see on lahtiseletatult „keegi Kärdla naine saunas rääkis”.
Sel ajal edastasid raadio ja ajalehed ju ainult igavat propagandat ning riiklikke teateid, seega liikusidki põnevamad uudised suust suhu meetodil. Paljud leilivõtust lugu pidavad mehed käisid saunas koguni mõlemal õhtul. Ja ega mujale minna polnudki. Linnas tegutses küll paar joomakohta, nagu restoran Kärdla ja baar Kaljas, aga sinna mindi tavaliselt ikka pärast sauna. Kui saunas sai ennast kasevihaga läbi materdada, siis neis joomakohtades pakuti sama teenust vahel rusikate või toolijalgadega. Saunaliste hulgas leidus piisavalt neid mehi, kes mõlemat teenust kasutasid.
Sageli muutus saunalistele probleemiks kvaliteetne leil. Halud olid tavaliselt poolmärjad ja saunakütja ei pingutanud eriti. Kui kütmisruumi uks jäi lahti, käisid kavalamad mehed enne sauna tulekut ise halgusid juurde panemas. Mõni mees tassis isegi kodust kuivi puid kaasa. See ei meeldinud kütjale sugugi ja uks keerati lihtsalt lukku. Vahel ajas vilets leil mehed tigedaks ja vett visati nii, et ruumis hõljus ainult leiget auru. Nii haaraski mõni julgem mehepoeg mõned kerisekivid kaenlasse ja läks saunanaiselt küsima, kus need võiks kuumaks ajada.
Aja jooksul kujunesid seltskonnad, mis igal saunapäeval ühel ajal kokku sattusid. Sel moel tekkisid omamoodi saunaklubid, kus polnud presidenti, liikmemaksu ega mingisuguseid kohustusi – ole ainult õigel ajal kohal. Nõukogude Liidus kardeti organiseeritud rahvakogunemisi, sest polnud ju teada, mida seal räägitakse ja tehakse. Heal juhul võis postmarke korjata või mõnes isetegevusringis osaleda. Kui paarikümnest saunalisest tuleb igal saunapäeval korraga kohale viisteist, on tegemist sooviga selles seltskonnas viibida. Selliseid seltsivaid kohtumisi esines kindlasti igas linnasaunas. Ka Kärdla saunas tegutses mitu sellist meestesalka, kuid üks sellistest sõpruskondadest, kuhu minagi kuulusin, tuli alati kohale reedel kell viis sauna avamise ajal. Seda lihtsal põhjusel. Siis oli leil tasemel, sest vähemalt sauna avades pidi see kuum olema.
Kes siis moodustasid selle nime ja presidendita saunaklubi? Kohale ilmus tavaliselt päris kirju trobikond.
Ühe Hiiumaa suurema asutuse juhataja Edgar, ajalehe toimetaja Kalju, ehitusmees Heinrih, Hiiumaa TÜ transporditööline Evald. Osse oli koguni kaks – üheks mõlemal poolel võidelnud sõjaveteran, teiseks fekaalioperaator ehk rahvakeeles sibi.
Peaaegu alati liitusid seltskonnaga ka rajooni partei peaboss Aleksander, liiklusinspektor Saamu, miilits Ahto ja fekaaliveo insener Rein. Sellisesse heasse kampa sattusin ka mina, noor sõjaväest tulnud autojuht.
Enamasti liikusid saunas ka kirjamees Vaapo ja igat riigikorda austav, kindlate põhimõtetega ajakirjanik Endel. Hiljem liitusid meeste satsiga ka Kärdla keskkooli mõned noormehed. Nemad palju ei rääkinud, aga jälgisid kõike tähelepanelikult.
Mõlemad fekalistid olid koolivennad ja võrdse haridusteega. Vahe seisnes selles, et üks vedas sita ära, teine pani selle kirja. Mustema töö tegija oli soliidse väljanägemisega härrasmees, kelle naine olevat sõbrannale kurtnud: „Kas pole hermus asi, meide Otu, täitsa inseneri nägu mees ja sibi. Aga Rein, täitsa sibinäoga mees ja insener.”
Need mehed kuulusid klubi põhikoosseisu, aga sekka sattus ka juhuslikke saunalisi, kelle sõnavõtud tekitasid alati elevust. Üks nendest, hilisem kirjanik Tõnu ei pidanud paljuks jalgrattaga kahekümne kilomeetri kauguselt kohale vändata. Saunast tunti mõnu. Kõigil seisis seljataga raske töönädal, ees ootasid paar puhkepäeva, kus tööd oli rohkem kui tööl olles.
Mehed arutasid nädala jooksul toimunut, samuti igasuguseid majandusprobleeme. Ega kuuekümnendatel poliitikast eriti ei räägitud. Mikrofone palja ihu küljes küll polnud, aga kes selle jutu oma ajudesse salvestas