Muidugi ei ütelnud Ema mulle seda, ega ka Tädi Hattie. Need olid kaks leedit. Kuulsin ühel päeval, kuidas nad teed juues rääkisid. Olin just nende taga ega saanud minema, seepärast ma lihtsalt pidin kuulma, mis nad ütlesid.
Nad vaatasid üle toa Ema poole. Mr. Harlow rääkis temaga. Mees nõjatus toolil ettepoole ja rääkis nii siiralt Emaga, ja paistis, just nagu poleks tema arust toas peale nende kahe kedagi. Kuid Ema – Ema vaid kuulas, et olla viisakaks seltskonnaks. Igaüks võis seda näha. Ning esimesel võimalusel ta pöördus ja hakkas rääkima lähedal seisva leediga. Ja ta ei vaadanudki enam Mr. Harlow poole.
Leedid minu ees naersid siis ja üks neist ütles veidi pead noogutades: “Arvan, et Madge Desmond Anderson saab endaga hästi hakkama.” Siis nad tõusid ja läksid ära mind nägemata. Ja ma tundsin peaaegu kahetsust, sest tahtsin, et nad mind näeksid. Ma tahtsin, et nad näeksid, et ka mina tean, et mu ema saab endaga hästi hakkama, ja et ma olen selle üle uhke. Kui nad oleksid pöördunud, oleksin ma seda ütelnud. Kuid nad ei pööranud ringi.
Mulle ei meeldiks Mr. Harlow isa asemel. Ma tean, et ei meeldiks. Kuid muidugi pole mingit ohtu, kuigi tema ja Ema olid kunagi armsamad. Nüüd on tal naine, ja isegi kui ta lahutuse saaks, ei usu ma, et Ema teda valiks.
Kuid muidugi ei saa ennustada, keda ta valiks. Nagu ma ennegi ütlesin, ma ei tea. Igal juhul on liiga vara selle ütlemiseks. Ma arvan, et täpselt sama sobimatu on kiirustada abiellumisega pärast lahutust kui pärast abikaasa surma. Ma küsisin kord Peterilt, kui ruttu inimesed pärast lahutust uuesti abielluvad, kuid ta ei paistnud teadvat. Igal juhul ta vaid kogeles: “Ee – jah, miss – ei, miss. Ma mõtlen, ma ei tea, miss.”
Peter on kohutavalt naljakas. Kuid ta on tore. Ta meeldib mulle, ainult et ma ei suuda temas eriti midagi leida. Ta on väga hea välimusega, kuigi ta on üsna vana. Ta on peaaegu kolmekümnene. Ta ütles mulle. Ma küsisin temalt. Ta viib mind iga päev kooli ja toob sealt tagasi, seepärast kohtun temaga üsna palju. Ja tõesti, tema on ainus, kellelt ma VÕIN siinse elu kohta midagi küsida, tõepoolest. Siin pole kedagi niisugust, nagu oli Hoidja Sarah. Olga, see kokk, räägib nii naljakalt, et ma ei saa peaaegu ühestki sõnast aru. Pealegi, neil kahel korral, mis ma köögis käisin, saatis Tädi Hattie mulle järele; ja viimasel korral ta ütles, et ma enam sinna ei läheks. Ta ei öelnud, miks. Tädi Hattie ei ütle kunagi, MIKS mitte asju teha. Ta vaid ütleb: “Ära tee.” Vahel paistab mulle, nagu oleks terve mu elu tehtud neist ära teedest. Kui nad vaid vahel ütleksid mulle “võib”, ehk poleks mul nii palju aega teha neid “ära teesid”. (Kõlab naljakalt, kuid ma arvan, et saadakse aru, mis ma mõtlen.)
Noh, millest ma rääkisingi? Oh, ma tean – küsimuste esitamist. Nagu ma ütlesin, pole siin kedagi Hoidja Sarah’ sarnast. Ma ei suuda Olgast aru saada ja Theresa, teine teenija, on peaaegu sama halb. Tädi Hattie on armas, kuid ma ei saa temalt midagi küsida. Ta pole seda tüüpi. Pealegi on Lester alati seal ja sa ei saa arutada perekondlikke asju laste ees. Muidugi on ka Ema ja Vanaisa Desmond. Kuid ma muidugi ei saa NEILT küsida, millal võiks ema armsamaid valida. Seepärast ei ole peale Peteri kedagi, kellelt küsida. Peter on meeldiv ja väga tore, kuid ta ei paista MIDAGI teadvat, mida ma teada tahan. Nii et temast polegi eriti abi.
Siiski pole ma kindel, et Ema tahab uuesti abielluda. Mõne asja järgi, mis ta ütles, arvan pigem, et ta ei peagi enam midagi abielust. Ühel päeval kuulsin, kuidas ta Tädi Hattie’le ütles, et on väga ilus teooria, et abielusid sõlmitakse taevas, kuid tegelikud faktid ütlevad, et neid tehakse maa peal. Ja järgmisel päeval kuulsin teda ütlevat, et abielu üks probleeme on, et mees ja naine ei tea, kuidas koos mängida ja puhata. Ja palju kordi olen kuulnud teda ütlemas igasuguseid asju Tädi Hattie’le, mis näitasid, kui õnnetu ta abielu siiski oli.
Kuid eile õhtul juhtus üks naljakas asi. Me olime kõik pärast õhtusööki raamatukogus lugemas ja Vanaisa tõstis pilgu oma ajalehelt ja rääkis midagi naisest, kes oli mõistetud surma poomise läbi, ja kuidas paljud mehed kirjutasid protestikirju, et puuakse üles üks naine, kuid ainult üks või kaks kirja tuli naistelt. Ja Vanaisa ütles, et see tõestas vaid, kuipalju tunnetavad naised meestest vähem asjade sobivust. Ja ta tahtis just veel midagi ütelda, kui Tädi Hattie vihastas ja pea kuklasse heitis ja ütles äärmiselt põlglikult:
“Asjade sobivust, tõepoolest! Oh, jah, hea ütelda. On kahtlemata palju mehi, keda vapustab mõte naise ülespoomisest, kuid needsamad mehed lähevad kerge südamega koju ja teevad mõne teise naise elu nii äärmiselt õnnetuks, et too peab ülespoomist õnnelikuks pääsemiseks millestki hullemast.”
“Harriet!” hüüatas Vanaisa vapustatud häälel.
“Noh, ma mõtlen tõsiselt!” teatas Tädi Hattie rõhutatult. “Vaata vaid vaest Madge’i ja tema armetut abikaasat!”
Ja just siis juhtus üks naljakas asi. Ema sai vihaseks – EMA – ja veelgi vihasemaks kui Tädi Hattie. Ta muutus punaseks ja siis valgeks ja ta silmad lõõmasid.
“Sellest aitab, Hattie, palun, minu juuresolekul,” ütles ta väga külmalt nagu jää. “Dr. Anderson pole põrmugi armetu. Ta on auväärne, haritud härrasmees. Kahtlemata tahtis ta olla lahke ja hoolitsev. Ta lihtsalt ei mõistnud mind. Me ei sobinud kokku. See on kõik.”
Ja ta tõusis püsti ja lipsas toast välja.
No kas see polnud naljakas? Kuid mulle samal ajal meeldis see. Ma armastan alati oma Ema, kui ta on üleolev ja kõrk ja põlglik.
Noh, kui ta oli läinud, vaatas Tädi Hattie Vanaisa ja Vanaisa vaatas Tädi Hattie’t. Vanaisa kehitas õlgu ja tegi kätega naljaka viipe ja Tädi Hattie kergitas kulme ning ütles:
“Noh, mis sa siis selle kohta ütled?” (Tädi Hattie unustas, et mina olin toas, ma tean, või ta poleks kunagi niimoodi rääkinud!) “Ja pärast kõike seda, mis ta on rääkinud, et kui õnnetu ta oli!” lõpetas Tädi Hattie. Vanaisa ei ütelnud midagi, kehitas vaid uuesti niimoodi naljakalt õlgu.
Ja see oli pisut imelik, kui sellele mõtlema hakata – see Ema käitumine, kas polnud?
ÜKS KUU HILJEM.
Noh, olen olnud siin veel ühe kuu ning kogu aeg läheb toredamaks. Ma lihtsalt armastan siinolemist. Ma armastan seda päikesepaistet igal pool ja ülestõstetud kardinaid, et seda sisse lasta. Ja lilli tubades ja väikest sõnajalga elutoa laual, raamatuid ja ajakirju, mis lihtsalt lebavad ülestõstmisvalmis, väikest Lesterit, kes naerab ja laulab majas igal pool, ning armsaid leedisid ja härrasmehi elutoas, kes teevad muusikat ja joovad teed ja söövad väikesi kooke, kui ma pärastlõunal koolist tulen. Ja mulle meeldib, et ma ei pea pilku tõstma ja kuulatama hirmust, et Isa võiks sisse tulla ja leida mind lärmitsemas. Ja mis kõige parem, ma armastan Ema tema lustlike silmadega ja ta naeruga, kui ta on lihtsalt õnnelik, kui ma ei tule sisse ega leia teda nutmas ega vahtimas kaua ja püsivalt mittemillessegi ja siis pöördumas minu poole sügava ohkega ja: “Noh, kallis’ga?” mis vaid tekitab tahtmise ära minna ja nutta, sest see on nii haigetsaanud ja nukker. Oh, ma lihtsalt armastan seda kõike!
Ja Ema ON õnnelik. Olen kindel, et on. Keegi teeb midagi tema heaks igal hetkel – paistab nii. Nad on nii rõõmsad, et ta on tagasi. Ma tean, et on. Ma kuulsin kaht leedit ühel päeval rääkimas ja nad ütlesid, et nad on. Nad nimetasid teda vaeseks Madge’iks ja kalliks Madge’iks, ning et on kahju, et tal oli nii vilets kogemus, ja et nemad peaksid vähemalt proovima panna teda unustama.
Ja seda paistavad kõik tegevatki – ta paistab unustavat. Ei möödu päevagi, mil keegi ei saadaks lilli, raamatuid või komme või kutsuks teda kuhugi või viiks teda ratsutama või teatrisse või tuleks teda vaatama, nii et Ema on lihtsalt heade aegade pöörises hommikust õhtuni. Noh, ta lihtsalt peab unustama. Tal pole meenutamiseks aega. Arvan, et ta juba unustabki. Oh, muidugi ta väsib ära ja vahel vihmastel päevadel või hämariku ajal leian teda sohva pealt tema toas, kui ta ei loe ega tee mitte midagi, ja ta nägu paistab peaaegu nagu siis, kui neil on olnud mõni kokkusobimatu aeg. Kuid ma ei leia