Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

pole juba terve igaviku siia kirjutanud, ma tean. Kuid midagi erilist pole juhtunud. Kõik läheb just nii nagu alguseski. Oh, üks asi on teisiti. Peter on läinud. Ta läks kaks kuud tagasi. Meil on nüüd kohutavalt vana autojuht. Tal on hallid juuksed ja prillid ja ta on inetu ka. Ta nimi on Charles. Esimesel päeval, kui ta tuli, ütles Tädi Hattie mulle, et ma kunagi Charlesiga ei räägiks ega teda küsimustega tülitaks; on parem, kui mees mõtleb vaid oma sõidule. Ta poleks pidanud muretsema. Ma ei kujutleks kunagi, et küsiksin temalt niisugusi asju nagu Peterilt. Ta on liiga rumal. Saime Peteriga tõesti headeks sõpradeks – kuni äkki Vanaisa ütles talle, et ta peab minema. Ma ei tea, miks.

      Ma pole tõesti lähemal Ema kallima avastamisele, kui olin neli kuud tagasi. Minu arust on ikka veel liiga vara. Peter ütles, et kunagi ta arvas, et lesed peavad ootama vähemalt ühe aasta, ja ta arvas, et lahutatud, lapsega tüdrukud peavad samamoodi. Tõesti, kui vihane ma olin, kui ta mu Ema niimoodi nimetas. Oh, ma tean, mis ta mõtles. Ma kuulsin seda koolis. (Ma tean nüüd, mis pani teisi tüdrukuid nii kummaliselt ja vastikult käituma.) Oli üks tüdruk – ta ei meeldinud mulle kunagi ja ma arvan, et ka mina talle ei meeldinud. Noh, ta sai teada, et Ema oli lahutatud. (Mõistate, MINA ei rääkinud sellest. Ma mäletasin, kuidas need tüdrukud seal läänes ärplesid.) Ja ta rääkis paljude teistega. Kuid see ei mõjunud üldse nii, nagu läänes. Ühelgi tüdrukul seal koolis polnud peres olnud lahutust, ja kui te suudate seda uskuda, nad käitusid – mõned neist – nagu olnuks see HÄBI, isegi kui ma olin neile kenasti selgesti ütelnud, et meie lahutus oli äärmiselt auväärne ja elegantne. Mitte miski, mis ma ütlesin, ei muutnud asja karvavõrdki, mõne tüdruku puhul, ja seal kuulsin esmakordselt seda äärmiselt kohutavat sõna, “lapsega tüdruk”. Nii et ma teadsin, mida Peter mõtles, kuigi ma olin tema peale vihane, et ta seda kasutas. Ja ma näitasin talle seda hästi ja selgelt.

      Muidugi vahetasin kooli. Ma teadsin, et Ema tahtis seda, kui ta teada sai, ja ma ütlesin talle seda otsekohe. Arvasin, et ta on seekord kindlasti üleolev ja kõrk ja põlglik. Kuid ta polnud. Kõigepealt muutus ta nii valgeks, et arvasin teda minestavat. Siis hakkas ta nutma ja mind suudlema ning kallistama. Ja sel õhtul kuulsin, kuidas ta Tädi Hattie’ga rääkis ja ütles: “Mõelda vaid, et see vaene, süütu laps peab samuti kannatama!” Ja veel paari asja, mida ma ei kuulnud, sest ta hääl oli lämbuv ja värisev.

      Ema nutab nüüd jälle päris palju. Teate, ta kuus kuud on peaaegu möödas ja ma pean minema tagasi Isa juurde. Ja ma kardan, et Ema on sellepärast kohutavalt õnnetu. Ta sai eelmisel nädalal kirja Tädi Jane’ilt, Isa õelt. Ma lugesin selle Tädi Hattie’le ja Vanaisale raamatukogus valjusti ette. See oli väga jäik ja külm ja väärikas ja kõlas umbes niimoodi:

      “Lugupeetud proua, dr. Anderson soovib, et ma kirjutaksin Teile. Loodetavasti on Teil meeles, et vastavalt kohtuotsusele tuleb ta tütar Mary esimesel mail tema juurde. Kui te teataksite meile lahkesti tema saabumise oodatava tunni, vaatab ta, et tütrele korralikult vastu tuldaks.”

      Siis ta kirjutas oma nime, Abigail Jane Anderson. (Ta oli nime saanud oma ema, Vanaema Andersoni järgi, sama nime, mis Isa tahtis mulle panna. Taevake! Olen rõõmus, et nad seda ei teinud. Juba Mary’gi on küllalt halb, kuid Abigail Jane…!)

      Noh, Ema luges selle kirja valjusti ette, siis hakkas sellest rääkima – kuidas ta end tundis ja kui kohutav oli mõelda minu andmisele tervelt kuueks kuuks, ja et saata oma säravat väikest soojasüdamelist Marie’t sellesse hauasarnasesse paika, kus lohutajaks on vaid Abigail Jane. Ja ta ütles, et soovis peaaegu Hoidja Sarah’d tagasi – et tema oli vähemalt inimene.

      ““Ja vaatab, et talle korralikult vastu tuldaks,” tõepoolest!” jätkas Ema põlgliku värinaga hääles. “Oh, jah, ma tean! Kui see mees ootaks tähte või komeeti, läheks ta ise ja istuks tundide kaupa oodates. Aga kui ta tütar tuleb, saadab ta Johni hobustega, väga tõenäoliselt, ja ehk ka selle oma hinnalise Abigail Jane’i. Või ehk on seda liiga palju oodata. Oh, Hattie, ma ei saa tal minna lasta – ma ei saa, ma ei saa!”

      Ma olin akna all toolil kaminanurga taga ja lugesin ega teadnud, kas ta teadis, et olen seal. Kuid ma olin ja kuulsin. Ja ma kuulsin ka teisi asju, terve selle nädala.

      Pean minema järgmisel esmaspäeval ja selle aja lähenedes muutub Ema tuju üha hullemaks. Ta on sellepärast nii õnnetu. Ja muidugi teeb see ka mind õnnetuks. Kuid ma püüan seda mitte välja näidata. Ainult eile, kui ta nuttis ja embas mind ja ütles mulle, kui kohutav on, et ka tema väike tüdruk peab kannatama, ütlesin talle, et ta minu pärast põrmugi ei muretseks, et ma üldse ei kannata. Mulle MEELDIS see. On nii põnev, kui sul on kaks kodu ühe asemel. Kuid tema vaid nuttis veel rohkem ja nuuksus: “Oh, mu laps, mu laps!” Nii et ükskõik mida ma teen, sellest pole põrmugi kasu.

      Kuid ma mõtlesin ja ütlesin tõtt. Ma OLEN põnevil. Ja ma lihtsalt pean kujutlema, kuidas Isa juures oleks. Oh, muidugi, ma tean, et see poleks väga lõbus ja ma pean olema Mary ja muud niisugust, kuid see oleks midagi TEISTSUGUST ja mulle on alati meeldinud teha teistsuguseid asju. Pealegi saaksin näha Isa armulugu. Ehk on TEMA juba leidnud kellegi. Ehk ta ei tahtnud aastat oodata. Igal juhul, kui ta leiab kellegi, olen kindel, et ta ei tahaks nii väga oodata kui Ema. Te teate, Hoidja Sarah ütles, et Isa ei ole kunagi tahtnud midagi oodata. Seepärast ta abielluski Emaga nii ruttu. Aga kui seal on juba keegi, saan sellest muidugi teada, kui olen seal. Nii et see oleks huvitav. Ja igal juhul on seal tüdrukud. NEMAD ootavad mind.

      Nüüd ma lõpetan ja panen peatükile punkti. Järgmine kord olen Andersonville’is.

      5. peatükk. Kui ma olen Mary

      ANDERSONVILLE.

      Noh, siin ma olen. Olen olnud nüüd siin kaks päeva ja arvan, et kirjutan parem üles, mis vahepeal on juhtunud, enne kui selle unustan.

      Kõigepealt, mu Bostonist lahkumise kohta. Vaene kallis Ema võttis seda kohutavalt südamesse ja ma arvasin, et ta lihtsalt ei lase mul minna. Ta tuli koos minuga vahejaama, kus pidin ümber istuma, ja pani mu Andersonville’i reisirongile ning palus konduktoril mu järele vaadata. (Nagu ma seda vajaksin – minusugune noor leedi! Olen nüüd neljateistkümnene. Eelmisel nädalal oli sünnipäev.)

      Kuid viimaks arvasin, et ta lihtsalt ei lase mul minna, ta klammerdus nii väga minu külge ja palus endale andestada kõik, mis ta on mulle teinud, ja et see on julm, julm häbi, kui on lapsi, ja inimesed peaksid peatuma ja mõtlema ja meeles pidama ja püüdma kõike taluda. Ja siis, järgmise hingetõmbega, palus ta mul ennast mitte unustada ja mitte armastada Isa rohkem kui teda. (Nagu oleks mingit ohtu!) Ja kirjutada talle iga paari minuti järel.

      Siis hüüdis konduktor: “Saatjad lahkuvad!” ja helises kell ja Ema pidi minema ja mu sinna jätma. Kuid viimane asi, mis ma temast nägin, oli taskurätiku viibutus ja niisugune naeratus, mis on hullem kui vali karjumine. Ema on alati niisugune. Pole tähtis, kui halvasti ta end tunneb, viimaks tuleb ta särava ja naeratavana ja just nii vaprana kui vähegi võib olla.