Koju jõudes heidab nr. 17 täna kohe asemele pikali ja isegi sööma ei tõuse ta sealt. Kui ta järgmisel hommikulgi end jalule ei aja, küsib mini viimaks:
“Kas sa täna õige ülesse ei tõusegi?”
“Ei jäksa, kondid valutavad ja süda on nõrk,” vastab nr. 17.
“Oled sa nii mitu aastat jõudnud, eks sa siis seda tänast päeva enam ei jõua.”
“Ükskord on ikka viimane päev,” vastab nr. 17 minile ja jääb asemele pikutama. Viimaks kutsub ta oma pojapoja enda juurde ja saadab selle lehekontori sõna viima, et tema, nr. 17, täna ei tule.
“Meie vanaema täna lehti kandma ei tule,” ütleb poiss kontoris, “tema on asemel pikali.”
“On ta haige või?” küsitakse.
“Ja vist.”
“Mis nr. tal on?”
“17.”
Sest päevast saadik on kaks nädalat mööda.
“Nr. 17!” hüüab lehekontori noorhärra harilikul viisil.
Aga ei tule mingit vastust. Noormees kordab hüüet. Ka nüüd on vaikus.
“Liisi, eks sa ometi kuule, et sind hüütakse,” ütleb üks lehekandjaist. “Käid juba mitu päeva, aga ikka veel ei tea, et oled 17.”
Ette astub noor punaste palgedega tütarlaps.
“Teie jäätegi nüüd vana 17 asemele, sellest pole enam midagi kuulda,” öeldakse talle. “Tahate teie jääda?”
“Tahan küll,” vastab tütarlaps õnnelikult, et teenistusse saab.
“Nõnda olete siin nr. 17. Aga teie ei ole eila õhtul hr. N-le S. uulitsasse lehte viinud, ta käis kontoris kaebamas.”
Tütarlaps kohmetab ja punastab, ei leia vastust.
“Katsuge ausasti vana 17 aset täita,” ütleb noorhärra ja tütarlaps punastab veel rohkem.
“Jah, ega vana enam tule, surnud lehti ei kanna,” lausub keegi lehekandja.
“Surnud?” küsib noorhärra.
“Eila öeldi kirikus maha.”
“Kus?”
“Jaanis.”
“Mina olin eila seal, aga ma ei kuulnud, ei pannud tähele,” räägib noorhärra.
Lehekandja eide näole ilmub kibe, nagu pilkav naeratus.
“Noorhärra ei teadnud ju ta nime, sellepärast,” ütleb ta.
“Ah jaa,” vastab noorhärra, “meie hingekirjas oli ta nr. 17.”
“Kudas ta vaeseke vahel oma häda tahtis kaebada, aga …” hakkab lehekandja, kuid juba kostab talle vastuseks:
“Sst! Teie segate ju oma rääkimisega.”
Rääkija vaikib nagu omal ajal nr. 17-ndki: hädaldamine rikub teiste rahu.
LOOJA
Kui inimesed juba mõni aeg sellest aru olid saanud, et nad ilmas elavad, siis nägid nad ära, et nad juba oma saamisest saadik kurjad on.
Ja nad ütlesid isekeskis: “Valime eneste seast omale kohtumehed, kes meile õigust mõistaksid.”
Kes võiksid aga nendele kohtumõistjaks olla, kui kõikide südamemõtlemisi juba saamisest saadik kurjus täitis! Kurjuses ei ole ju õigust.
Ja inimesed lõid omale jumala, Braama, ning andsid temale õiguse eneste ihu kui ka hinge üle. Nad kummardasid tema ette maani ja hüüdsid teda omale appi, kutsusid teda omale õigust mõistma.
Inimeste poolt loodud Braama sai peagi uhkeks: ta ei tahtnud inimeste kurjusesse ennast segada, ta tahtis mõttes ja unistavalt vaikides kõike tegevust ilmas silmitseda.
Ja inimesed ütlesid: “Suur on meie Braama ning äramõõtmata on tema võim. Sellepärast valime talle ilma asemikud, kelle läbi ta oma vaimu ja tahtmist täidab.”
Ja inimesed valisid eneste seast Braamale asemikud. Need võtsid enestele peagi abimehed. Nõnda kuda Braama asemikkude ja nende abide arv kasvas, nõndasama paisus ka Braama võim, tema soovide ja käskude hulk. Inimesed pidid kõiges asjas jumala tahtmise järele tegema.
Et aga inimesed oma saamisest saadik kurjad olid, siis kahetsesid nad, et nad omale Braama olid loonud ja temale eneste seast asemikud valinud.
Mitmed hakkasid aru pidama, kuda Braamast lahti saada. Suurem hulk aga, kes Braama loomise ja tema asemikkude valimise lugu ei teadnud ja kes Braamat ega tema tegusid iialgi polnud näinud ega tundnud, uskusid valitud asemikkude sõnu, kui need ütlesid:
“Inimesed, kes te oma saamisest saadik kurjad olete, Braama on teid oma näo järele loonud. Tema sõna peate teie kuulma.”
Suurem hulk ei saanud nende sõnade mõttest aru, nad kuulsid ainult nende kõla.
Mõned aga küsisid: “Kui Braama meid oma näo järele on loonud, mikspärast oleme meie siis kurjad? Kas Braama ise ka siis oma saamisest saadik kuri on? Kui ta aga kuri on, miks peame meie siis tema ja tema asemikkude käsku kuulma?”
Nende mõnede hääl aga kadus suure hulga sekka ära, kes karjusid:
“Braama sõna peab kuulma!”
Nende karjujate abil sundisid inimeste seast valitud Braama asemikud ka mõned mõistlikud tema sõna kuulma ja igaveses vaesuses, viletsuses ja rõhumises elama. Kes vastu julgesid panna, neid pekseti, näljutati, pandi vangi, piinati, poodi üles ja saadeti tuleriidale.
Ja pime rahvahulk karjus oma teadmatuses:
“See on Braama tahtmine!”
Ja nii paljudki, kes julgesid tunnistada, et see halb on, kui inimene omale Braama loob, surid kibedas piinas.
Arvatava jumala asemikkude arv kasvas aga päev-päevalt ning nende võim paisus ikka suuremaks. Nende võimu tõusmisega kasvas ka inimeste häda ja viletsus ja nad ägasid oma vaevas ja piinas rumaluse tagajärjel Braama poole, keda nad ise ükskord olid loonud. See aga ei kuulnud neid, ta vaikis, nagu ta seda siis tegi, kui inimene ta lõi ja talle elavat õhku ninasse puhus …
Sellest ajast saadik, kus inimesed aru said, et nad ilmas elavad, ja kus nad otsusele tulid, et nad juba oma saamisest saadik kurjad on, on väga palju suvesid ja talvesid, seda rohkem veel öösid ja päevi mööda läinud. Nende arvu ei mäleta keski, ka Braama ja tema asemikud mitte. Viimased õpetavad aga inimesi endistviisi:
“Braama on teid oma näo järele loonud, tema sõna peate teie kuulma.”
Inimesed ägavad endistviisi ärarääkimata vaevas ja nii paljudki kahetsevad, et nad omale jumala on loonud ning temale eneste seast asemikud valinud. Braama on, nagu ennegi, kõikidele tundmata, tema asemikkude karedat kätt saavad aga peale nende eneste kõik maitsta, sest inimese südamemõtlemised on kurjad tema saamisest saadik.
PÄÄSTMISEL
See oli kella 11 ajal enne lõunat, kui X. vabriku toru puhuma hakkas, ning ta puhus kaua, ilma vahet pidamata, ilma hinge tagasi tõmbamata. Tema tugev hääl, mis nagu valu ja kurbtust avaldas, kostis üle terve linna ja pani inimesi siin ja seal mõttes seisatama, kuulatama ja oma juuresolijatega mõtteid